The End

Rändurid Priit ja Galina oleme!

Reis on tehtud! Poolteist ringi ümber palli!

Hea tunne on, et sai selline reis tehtud.

KOKKUVÕTE

Marsruut siis tuli selline:

1. Iraan
2. Malaisia
3. Singapur
4. Filipiinid
5. Vietnam
6. Kambodza
7. Tai
8. Myanmar
9. Sri Lanka
10. Botswana
11. Namiibia
12. Zimbabve (vaid 4 paeva)
13. Sambia (3 paeva)
14. Lõuna-Aafrika
15. Uruguai
16. Argentiina
17. Tsiili – > Lihavõtte saar
18. Prantsuse Polüneesia
19. Uus-Meremaa
20. Mongoolia

Eelarve – ei ütle. Saladus. Aga kulus vaid 40% planeeritust 😉 Vot on naine 😉

Mis riik kõige rohkem meeldis?

Galinale Botswana. Lõbus seltskond ja Big Five loomad nähtud, lisaks ka Small Five (selline asi on ka 😉

Minule meeldis igal pool..

Mis oli kõige raskem?

Minul –  Viis veiniriiki järjest..

Galinal –  Mongoolia teedel sõitmine

Kas oleks veel tahtnud reisida?

Galina vist mitte, mina oleks jätkanud veel kaks aastat?

Kas jäi siis veel midagi maailmas vaadata?

Maailmas 220-240 riiki, millest 1/3 pidevalt liiga ohtlik. Laias laastus siis minul kolmandik nähtud, kolmandikku minna ei julge ja kolmandik jäänud 😉

Jah oli seljakoti reis.

Palju on kodumaal küsitud, milline nägi välja reisikott:

Galina suur seljakott oli minnes 8kg ja tagasitulles 11 ligi, sest mõned kingid ikka tuli tuua.

TÄNAME KÕIKI ABISTAJAID JA NEID KES KAASA ELASID!

 

Päev 12. Ulaan Uul – > Khamriin Khiid

 

Ma usun, et meie noorele giidile jääb terveks eluks meelde tema sünnipäev koos kahe eestlasega, mis algas laulu ja shampusega kuskil kaugel Ulaan Uude rongijaamas.

Äratus varane, sest viimane suurem vaatamise päev!

Jee, lõpuks ometi on asfalt tee! Üle 2500 km raskeid stepi teid on möödas..

Suure maantee ääres ei ole väga meile tuntud kohvikuid-restorane. Selle asemel on sellised toitlustust ja rekkajuhtidele majutust pakkuvad jurtad. Pead aga kinni ja küsid, mida tädid täna süüa teha saavad.

Autosid on vähe! Aga hobustel meeldib tee peal kobaras puhata.

Gobi kõrbes läksime otsima 108 allikat – sellised raviva toimega mineraalvee allikad, mille kõrvale kohe suur sanatoorium on püsti pandud. Aga juhtus nii, et kui meie sinna kohale jõudsime, olid allikad juba ära kuivanud.

Kõva kuum tuul kõrbes. Aga sellest me kurbust ei tundnud, sest saime liivadüünide otsa ronida. Galinal lendas peast ära müts.  Ja mina tegin nagu filmis vägeva hüppe mütsile järgi. See ei olnudki nii hea mõte, sest mul oli ju suur peegelkaamera käes. Sukeldusin mäest alla ja maandusin nii ise kui kaamera liiva alla. Sellega muidugi lõppes minu Canoni tubli reis. Krigiseb mis kole, aga vähemalt andis meile kätte need stiilsed liiva-pildid.

Käisime Budismi kloostris Khamriin Khiid. Stalini poisid lükkasid ümber, aga nüüd uued aktivistid Jaapani toel ajasid uue stuupa ja kloostri püsti. Päris uhke kompleks.

Selles kloostris oleks ma isegi nõus munga elu elama. Budism pidi olema siis kahes leeris. Punased mütsid ja kollased mütsid. Punastel on täitsa ok võtta kloostrisse ka naisi, nendega kasvõi abielluda ja naised saavad ka olla kõrged vaimulikud. Ilusaid tüdrukuid oli tõesti palju.

Veel käisime suures energiaväljas ennast laadimas. Kõiksugu soove saab siin pühas kohas päris iga nurga peal tellida. Energia silmad ja kivi ring, mille peal pead seisma.

Siin sai maa seest energiat, kui pikali heita.

Lisaks vaatasime kohta, kus ammusel ajal kolm munka lasid ennast mäe sisse pisikesse koopasse müürida. Kus nad siis vaid vähese veega pidid 40 päeva mediteerides vastu pidama.  Üks munk ollagi nii kõva olnud, et pidas lõpuni vastu ja sai suure valgustuse. Teised kaks kahjuks loobusid poole peal ja surid ära.

Hiljem neid koopaid tuli aga muudkui juurde, sest see koopas mediteerimine muutus hiiglama popiks. Taolisi koopakesi on siin nüüd juba üle saja.

 

Eriti pühas kohas oli ka selline kivi-sein, kuhu inimesed oma selga vastu nühivad. Siin siis meie autojuht, kes juba 2500 km meiega ringi nyhkinud.

Meie viimane öö oli suisa lux-jurta-laagris.. Selles laagris oli voolava veega dushid, isegi sooja veega!

Meie tuba seest ja väljast..

 

Laagris olid ka kivist  super-lux jurtad, kus kohe külge ehitatud vannitoad.

ilus päikese loojang ja päiksetõus:

Päev 11. Dariganga – > Erdene / Ulaan Uul

Magasime Dariganga linnas, mõnusas jurta-laagris järvekeste ja selle riiklikult-tähtsa püha mäe kõrval.

Otsustasime protestida selle üle, et naisi ei lasta Dariganga lähedal oleva Altan Ovoo mäe otsa. Mongoollaste jaoks on see eriti püha mägi, just see kuhu kogu riigi parlament, valitsus tuleb korra aastas (järelikult siis naisi riigi juhtimise juures pole). Protest seisis selles, et me kumbki siis kaasa ei läinud.

Meie läksime mäe asemel hoopis laagri kõrval olevasse järvekesse pesema. Viimasest pesemisest on möödunud juba mitmeid päevi ja igasugune põlvini vee-auk on meie sõber.

Viimaste päevade puhul on huvitav seee, et kõik ööbimiskohad on ilma elektrita. Inimesed kasutavad oma jurtade kõrval aktiivselt päikesepaneele ja 12voldiseid akusid. Saavad kõik telefonid laetud, telekad tööle, isegi külmkapid on kodudes. Aga kuskil pole arvutit laadida.

Enne Darigangast ära sõitu vaatasime ühte päris huvitavat Tšingis khaani aegset Altan Ovoo kivi skulptuuri kompleksi. Kogu kompleks koosneb neljast kujust Isa, Ema ja Poeg, Pruut. See on tähtis rituaali koht, sest kõik noored Mongoolia naised käivad selles kompleksis pruudi kuju juurest läbi, sest see annab viljakuse-laste-õnne. Eriskummaline on aga see, et Ema, Isa asuvad kõrvuti, Poeg neist 20-30 meetri kaugusel, aga Pruudi kuju on üle kilomeetri kaugel.

Selline võimas mitme kilomeetrine aed on ümber kogu sellel kompleksil.

Ühes pisikeses linnakeses Ongooo tahtsime kütust võtta. Tankla mees oli kuhugi ära kadunud ja pidi kaua ootama. Läksime Galinaga ühte poodi ja tahtsime ikka jäätist. Elekter olla mitu päeva ära olnud ja jäätised olid täitsa ära sulanud käkerdised. Vist ei olnud hea mõtte neid süüa, nagu hiljem selgus.

Sel päeval on hiigel pikalt sõita ja veel kõige hullem, et ei tea millist teed valida. Seekord läheb külast välja erinevaid teid nagu päikesekiiri. Miskit vihjet ei ole, milline neist teedest kõige otsem meie 250 kilomeetrise tee näitab.

Meie autojuht käis tee peal läbi vähemalt 5 erinevat jurtat. Õnneks näidati enamvähem alati ühte suunda..

Ja siis see muidugi juhtus. Kas meie enda tehtud söögist või jäätisest sai Galina mega-kõhu jama. Lisaks veel nii kõva peavalu, et pea pidi lõhkema.

Igas kastikas on siin riigis mõni loom.. Vist on ta vaeseke teel vorsti-vabrikusse.

Keset sadu kilomeetreid tühjust pidasime auto kinni just teise õnnetu seltskonna juures, kes villise järelkärul ratta laagit proovisid vahetada. Kast lambaid ja kitsi täis. Väga lahe seltskond. Laager oli juba enne tal katki ja pesasse kinni keevitatud. Meist ta sinna jäigi. Ei tea, kuidas nad oma kaubaga minema said.

Galinale saime kuidagi peo-täie tablettide ja india jubeda väävlihaisuse kõhu-rohuga elu sisse puhutud.

Ööbisime Ulaan Ude raudtee vaksalis. See on päris huvitav kogemus, sest rongijaamas polegi kunagi maganud. See oli üldse üks viisakas kordatehtud rongijaam. Küla poes teati kohe meid siia soovitada, sest neil jaama ühes nurgas pisike nelja voodiga tuba! Seal me siis koos giidiga peatusime. Muidu tipp-topp, ainult palju-palju prussakaid.

Päev 10. Naftaväli nr 19 -> Dariganga

Kurb oli kohe lahku minna oma uue väikese sõbraga. Aga me lubasime talle jurtasse postkaardi saata. Saime isegi aadressi.

Oh, jälle üks hiigel pika sõiduga päev

Sõidame mööda lõuna-kagu poolset Mongoolia-Hiina piiir äärt. Peatusime piiri ligidal Erdenetsagaanis, et lōunat süüa. Külade planeerimine on siinkandis ammu silma jäänud. Need on minu arust arenenud omaaegsest tihedamast jurta-laagrist kaasaegsema majakestega asulateni. Kõik tänavad on kuidagi täiesti meelevaldselt, majad tänava ääres imelikult ebaühtlaselt. Vahel on näha, et on proovitud teha miski peaväljak või laiem tänav, aga keegi on oma maja ikka keset väljakut pannud.

Selle linna arengu võlu on siis selles, et lähedal on Hiina piir, sõjavaeosa ja pollumajandus. Kust tuleb raha selliste piiritusevedajate majade ehitamiseks jäi natuke segaseks. Linnas palju restorane, kus igas ühes veel mitmeid nummerdatud VIP tubasid. Nendes VIP tubades käis üsna vilgas business.

Stepp on jälle muutunud mägiseks. Selgus, et Mongoolias oma vulkaan. Või õigemini lausa sadu. Need vulkaanid siin on küll kõik mitteaktiivsed, aga teevad looduse päris ilusaks. Mitme taolise mäe otsas on riigi olulisemad pühapaigad. Kohad, kus näiteks korra aastas pidi käima kohe terve valitsus. Mäed on ka sellised, kuhu naisi naljalt ei lasta, sest see toob halba õnne.

Jääkülm koobas.
Üks suur elamus oli selles, et meile näidati koobast. Koopaid on nähtud ju palju. Seekord läksime kest lagedat steppi august maa alla, et uurida Taliin Agui koobast. Õues oli vähemalt 35 kraadi sooja. Koobas ei olnud teab mis suur – vaid mõned sajad meetrid ja asus stepi all võibolla vaid 10-15 meetrit. AGA – see koobas oli jää-külm. Põrandad olid jääs ja seinad laed valge jääga kaetud.

Kui koobas on Mongoolias, siis seal on ilmtingimatta ka suur raha hunnik. Kindlasti on ju koobas püha koht.

Kuna koopa uks oli suurelt lahti ja käes suve lõpp, siis jäin nuputama, mis füüsika seadus selle koopa siis jääs hoiab. Ainus mille välja mõtlesin, et olemegi ootamatult sattunud igijää piirkonda, see tähendab koht stepis, kus kunagi maapind ei sulagi lõpuni. Talved on vist tuhandeid aastaid olnud nii külmad, et ka väga pikk ja soe suvi ei sulata maapinda lõpuni.
Mägi, kus noored mehed päikesetousul saavad energiat.

 

Päev 9 – Nömrög – > nafta_väli nr 19

Oli tõesti tore koht, kus telgis magada. Uus-Meremaal ostetud ime-odavad magamiskotid olid täielik kräpp. Nende peale kirjutatud temperatuurinäitajad paras jama ja tagatipuks vist laste omad, sest jube kitsad ja lühikesed. Rohkem kui külm öö segasid lehmad, kes karjusid nii õhtul, öösel kui hommikul.

Ärkasin vara, sest hea koht mediteerida. Varane start oli samuti planeeritud. Me magasime piirivalve gordoni kōrval ilusas jōe orus, kus päris tore päikesetõus.

Meie giid näitas oma rahvarõivaid. Ta vahel käis sellega kohe pika päeva.

Gordonis elas üks tore väike tüdruk. Galina tahtis talle hommikul enne ärasõitu anda värvilise käepaela, aga tüdruk enam värava taha ei tulnud. Seega palus ta meie giidil anda see piirivalvuritele, et need edasi toimetaks. Aga meie giid sai vist aru, et Galina tahab talle käepaela anda ja pani selle korraks käe peale ja siis taskusse. Meil oli natuke kurb, aga tegelt on sellist – giidist sõpra ka väga vaja.

Meil oli vett vaja ja sõitsime tagasiteel uuesti läbi sellest kolhoosi-linnast Khalkh Gol’ist. Seal oli väga äge vee-võtu koht, mida siis inimesed ja hobused kordamööda jagasid.

Sõit Mongoolias on omandanud hard-core taseme. Me oleme üheksa päevaga läbinud 1500 kilomeetrit. Aga need on elu kõige pikemad kilomeetrid. Tee on tõesti olnud vaevaline, Tõsi on lõike kus saab 80km/tunnis sõita. Aga enamus on olnud 25-40 km/h.

Mina saan isegi autos lugeda, sest kui üldse midagi on kasu eelmise 18 aasta pikkadest autosõitudest, siis mingi tasakaalu närv ajus lubab mul ka üsna kurvilistel ja hüplikel teedel lugeda. Kui sõitu on iga päev 5-12 tundi, siis on tegu aja surnuks löömisega. Lugemine iPadist on muidugi suurim nauding, aga proovi Sa seda teha.

Stepis on palju üllatusi, aga sellist üllatust poleks oodanud. Keset krdi steppi algas Asfalt-tee. Päriselt ka on keset 1000 km raadiust stepis üks koht, kuhu on värskelt ehitatu 107 km pikkune korralik asfalt tee. Mis tähendab 107 km? See tähendab et ligi 3-4 tundi kiiremini saad 107 km läbitud.

See tee tuli siia sellisel moel, et Suur hiina ja suur Mongoolia leppisid omavahel kokku, et teevad NaftaVäli nr 19 juurest vinge tee piiirni. Siis on hiinlastel (kes nendel naftaväljadel opereerivad) hea ja kiire kaupa välja viia. Lepiti siis kokku, millise lõigu teevad hiinlased ja millise mongoollased. Nii siis juhtuski, et 3 aastat tagasi hiinlased oma lõigu tegid valmis, aga mongoollased mõtlevad siiani.

Kuna Mongoolia stepis ei ole sadade kilomeetrite raadiuses üldse mitte midagi, siis jäi silma prügimajanduse korraldus. Ärge isegi lootke, et siin oleks mingeid prügi-sorteerimise või põletuse tehaseid. Küll on siin külades poed, kus seda sodi müüakse. (plastikut ja kilekotti jne träni).

Kuidas siis on ikkagi prügimajandus korraldatud? Stepis on iga natukese aja tagant keegi kaevanud augu maa sisse. See auk ongi kokkuleppeliselt prügikast (mitte_prügimägi, sest tuul nii kõva, vaid prügiauk). Kui kunagi peaks täis saama, siis vist aetakse kinni. Kas kergem sodi tuulega augist ära lendab, vot ei tea, aga kardan, et lendab küll.

Tee peale jäi vinge soolajärv ja kahe-küüruga kaamlid.

Galja müts lendas kõva tuulega pehme muda-soola-järve peale.

 

Tundub nagu päris järv, aga ligidalt näed, et on kuivanud soola lained ja vett polegi.

Soolajärve juures ajab businessi üks vanamees, kes täitsa ära põlenud neegri nahaga. Lastele andsime kommi, sest nad tundusid nii nunnud.

Soola veetakse kaamlitega

Stepis on hästi palju tulekahjusid. Tuul on pidevalt tugev ja kuude viisi ei ole vihma. Kumb pool teest on põlenud? Vastus – mõlemad, lihtsalt parempoolne tulekahju oli natuke varem.

Jõudsime lõpuks ometi 3G levisse, mis asuski kaua oodatud Nafta_väli nr 19 külas või linnas. Igatahes suur koht, mida kaardile veel ei ole märgitud.

Otsisime öömaja voi tegelt õlut. Pikk sõit stepis-kõrbes väsitab.

Milline rahuldus on leida internet. Nagu lubatud on iga nelja päeva tagant mingisugunegi levi.

Me oleme tihti mõelnud, et kuidas ikkagi inimesed iseseisvalt siin riigis saaksid liigutud sama rada. See tundub peaaegu võimatu vaadates stepis teede rägastikke ja arvestades seda, et ühelgi gps kaardil ei ole idapoolse Mongoolia kohta ühtegi mõistlikku kaarti. Neid linnu mida tasuks külastada veel ei ole kaardil ja need kohad, mis on kaardil tunduvad mahajäetud.

Meil on vedanud autojuhiga, kes lisaks vene-keelele on aastaid töödanud just siin idapoolses osas ja tundub tundvat kõiki teid ja kõiki põnevamaid jurtasid.

Ühesõnaga muidugi leidsime naftaväljal nr 19 ühe jurta, kus meid kohe kostitati pelmeenidega ja arutati kuhu selles linnas meid magama viia.

Selle koha peremees oli kohalik mitmekordne maadluse meister! Ta oli võitnud lugematu korra maadluses ja ka hobused olid tal kõvad! See kõik on võimaldanud tal ennast hästi ära elada ja päris suure kõhu kasvatada! Siin ikka tundub see nii olevat, et suur kõht on jõukuse sümbol! Seetõttu vana vaatas mind pika pilguga kui ma kõhnuke ütlesin, et olin aastaid direktor õli-äris. Ega ta vist ei uskunud seda lõpuni. Kõhna noor-poiss sellise pika jõuluvana habemega.

Lõpuks viidigi meid nende peretütre jurtasse. Tore ja viisakas koht, kus anti meile kohe päris oma jurta.

Me olime jälle suured sõbrad väljamaalt! Jagasime kommi ja tegime ka väikese tütre kohe oma suureks sõbraks! Kinkisime talle eriti hinnalise kaelakee…

Jurta elu on väga rohe-öko lembeline. Jurta standardvarustuses on päikesepaneelid ja satelliit.

Tüdruk rippus terve õhtu meie ligidal ja õppis inglise keelt! Ta oli üsna hämmingus, et on mingid välismaalased, kes ei saa tema selgest mongoolia keelest aru. Õnneks elasime sel korral jurtas koos oma giidiga, kes aitas tõlkida!

Õhtupimeduses selgus, et meie privaatsus on ainult näiline. Siin ei ole üldse sellist kommet, et keegi sulle privaatse ruumi eraldab. Seekord selgus, et meie jurta on teada_tuntud sala_alkoholi müügi koht. Vist on mingi seadusega avalikes poodides alkoholi ja tubaka müük naftaväli nr 19 linnas keelatud, aga sellegipoolest on vilgas äri ja seekord siis meie jurtast.

Meie tuppa tuli õhtul igasuguseid karvaseid külalisi, kes meilt mongoli keeles igasugu meelemürke tahtsid. Õnneks tuli kiiresti kõrvalt jurtast tädi, kes meie selja tagant diivani seest peidukast suuri õlle, viina ja viski pudeleid välja kookis. Tädil oli veel jumalast antud võime pimedas toas raha lugeda ja vahetada. Uskumatu võime, oskaks vaid ise sedasi!

Päev 8 – Khalkh Gol – > Hiina piirini Nömrögi

 

Oleme nüüd sõitnud mitu-tuhat kilomeetrit ja mitmeid kümneid tunde ja jõudnud Kõige idapoolsemasse Mongoolia otsa. Siin on inglise keeles Nömrög Strictly Restricted Area.

Juba see nimi äratab kõvasti uudishimu. Raamat (LP) ei ava ka palju tagamaid, miks ta soovitab seiklushimulistematel inimestel sinna maailma lõppu seigelda ja mida ikkagi selles Strictly Restricted (Otseselt keelatud) piirkonnas siis meie silme eest varjatakse.

Kohale jõudmine nõudis päris mitmes piiripunktis oma passide ja propuski ette näitamist. Kõigele sellele vaatamata selgus, et mitte kedagi sinna piirkonda sisse ei lasta. Selline ukaaz kehtib juba viimased kaks aastat. Üldse ütlesid piirivalvurid, et nad ei ole siinkandis ühtegi välismaa turisti juba aastaid näinud! Selline asi tegi meile väga rõõmu!

Ühesõnaga -Nomrogi luba me ei saanud, nii keelatud turistide jaoks. Meile anti luba sõita Nömrägi suunas ja ainult idapoolset osa vaadata. Mis seal sees yldse asub jai segaseks.

Mul on kaks teooriat, aga sellest ma ei julge teile rääkida:)

Käisime vaatamas imede-ime piiripunkti! Suur ja hiigel-vägev sild, asfalteeritud kaherealine lai tee tuleb Hiinast Mongooliasse ja siis lõppeb tee suure tolli-piiripunktiga.

 

Mis aga puudu on tee edasi sellest piiripunktist kuni järgmiste asustatud punktideni.

Nägime ka hiinlaste rajatud ja hiina turistide jaoks mõeldud vinget jurta-laagrit, mis kahjuks ei ole oma asutamisest saadik paari aasta jooksul ühtegi külastajat näinud.

Ainult yhes jurtas elasid valvurid.

 

Suhted Hiinaga on viimastel aastatel väga järsult halvenenud, piiripunktid on üsna kinni, turistid ei liigu ja vastastikuseid lubadusi edasiste arenduste osas ei täideta. Kuidagi tuttav suure naabri teema.

Öömaja oli kõige maalilisemas kohas järve ääres. Käisin jõe ääres jalgu pesemas ja täitsa ehmatasin. Kui jala vette panin, siis suured forelli-laadsed kalad ümberringi hakkasid elavalt liigutama. Kalu oli jões tõesti nii palju, et võta või käega.

Minu arusaamise ja giidi jutu järgi nad kala nad eriti ei armasta. Nad on ikka rohkem lihasööja-nomaadi rahvas. Alles hiljuti on linnarahvas rohkem hakanud kala sööma.

Kuigi ma nägin Buiri järve ääres poest tegelikult kala-õngesid, lante jne müügil. Ei mingit litsentsi siin riigis pole kohalikul, ega välismaalasel vaja (ainult teatud jões). Kahju, et kaasa ei ostnud ühte komplekti.

Päev 7 – Buir Nuur – > Nomrog

Alles hommikuvalguses saime aru, kui suur liiva-tolmu pilv oli meie jurtas. Hammaste all krigiseb ja kõik asjad on päris paksu tolmukihi all. Meie õnneks on kõrval suur järv ja saab ennast pesema minna.

Seda me ei saanudki teada, kas see mees löödi eile õhtul maha, keda õhtul suure kisaga taga aeti. Igatahes oli kogu sama seltskond hommikupoolikul kogunenud teleka taha. Oli ju Olümpiamängude avamine.

7-päev ja pole näinud ühtegi turisti. Mitte kohe yhtegi! Päris huvitav, kas niimoodi lähebki lõpuni.

Neid külasid ei oska kaamerasse kohe fokusseerida. Igast külast saaks hea täis-pika dokumentaalfilmi. Sellises külas on kohe tore lihtsalt tee äärde maha istuda ja vaadata, kuidas elu ümberringi käib.

Ka siin külas käis vilgas kütuse äri.

See kohviku silt pidi olema vaid katte-vari. See pidi tegelikult lihtsalt varjama suurt kütuseäri. Kütuse hind tuhande kilomeetri kaugusel pealinnast piiri ääres on ligi kaks korda kallim. Vaatamata sellele, et suured naftaväljad on ligidal. Enamus kütust, mis siin müüakse vist lihtsalt virutatakse hiinlaste kütuseveokitest.

Lapsed pannakse maast-madalast kütuse äri vedama.

 Vist on isegi selleks otstarbeks spetsiaalselt kohandatud külgkorviga mootor-ratas.

Meie Galinaga oleme tuntud jäätise-gurmaanid. Riskides oma kõhuga, proovime igas suuremas külas jäätist. Nendest piiri-alade jäätistest võiks eraldi raamatu kirjutada. Suur osa tundub käsitöö. Galina lemmik on hobuse-piima hapu jäätis. Siin külas jäätist polnud, aga saime miskeid kuivatatud ploome.

Täna oleme siis nendel radadel, kus toimus Jaapani ja Mongoolia (+Nõukogude vägede) hiigel-suur lahing. Terve see Hiina piiri äärne ala on täis memoriaale, igasugu lahingu mälestusmärke. Lahingu-paik on tõesti maaliline. Keset kaussi oli ilus jõgi ja mõlemal kaldal siis hulk sõdureid. Saime teada, et see oli 1939 aastal ja tolle aja kohta kõige suurem õhu-lahing.

 

Käisime Ikh burkaan budismi kompleksis. See on peaaegu kõige suurem kompleks Mongoolia budistlik pühapaik. Ümber selle koha käisidki suured lahingud. Jaapanlased ja ka Mongoollased ei lasknud ühtegi pauku, ega pommi selle kuju pihta. Nii kõvasti peetakse ikkagi mõlemal pool lugu budismist. Kogu maa tublid mungad (kutsutakse laamadeks) käivad siin maa kauges nurgas kummardamas.

 

See on kuulus 30km piirimark kuhu maani  japsid tulid.

Mongoollased räägivad tihti, et Stalini venemaa oli neile tõesti suureks abiks. Ilma nendeta ei oleks nad kuidagi Jaapani suure sõjaväe vastu saanud.

 

Siin on kuulsa väejuhi Jakovlevi tankikoloni mälestusmärk.

Öömaja otsisime sellises linnakeses Khalkh Gol.  See on vana kolhoosi keskus. Siin on mitu poodi, kultuurimaja, linnavalitsus ja isegi oma muuseum.

Variante ööbimiseks oli kaks. Kas minna muuseumi. Nagu päris ehtne film – öö muuseumis. Sõjamuuseum samade lahingute auks. Siin muuseumis oli palju nostalgiat! Kahju, et ei saanud siin magada!

Aga meie läksime vaatama teist varianti. Linna teises ääres oli kortermajade ja jurtade vahel korralik Karaoke-Saun-Hotell. Täpselt selles järjekorras vist kohalikel see tutvumisõhtu käibki.

Hea rahulik linn piiri ääres. Elekter on majades olemas. Interneti ei ole sadade kilomeetrite kaugusel ja nad tegelt veel ei teadnudki, mis see üldse on. Majades kunagi kolhoosi ajal oli vesi, aga nüüd veetakse kollaste kanistritega linna äärest. Iga majakese ees oli mingi selline sauna-soojaku taoline putka. Kuna oli laupäeva õhtu, siis käis sellistes putkades vilgas sauna-elu.

Karaoke pidu oli vägev. Galja sai tantsida. Meie giid ja autojuht said kohalikega laulda. Giidi poiss oli kõige tugevam ja tema laulis/mängis_mongoli tüdrukutega kaarte hommikuni.

Meie Galinaga olime korralikud, rsk.

Mongooliast

** Mongoolias ei lõigata lastel juukseid enne umbes 3-4 aastaseks saamist. Pea on siin väga püha asi ja seda ilma asjata katsudagi ei tohi. Poistel tohib esimest korda lõigata paaritl aastal näiteks ( 3ndal või 5 ndal) ja tüdrukutel 4ndal aastal.

** Mongolid ise on täiesti kindlad, et nad põlvnevad huntidest. Darwinil võib muidu olla evolutsiooniteooria õige, aga Mongolid on erand. Täiesti kindel on see, et suur juht Tšingis khaan on pärit hundi soost.

** Üsna tõsine viha on sisse juurdunud riis-laste (japsid ja hiinlased) suhtes. Esimesel võimalsel annaks nad neile ketukat. Ärge jumala eest proovige neid hiinlastega võrrelda või öelda, et nad on nii hiinlaste moodi.

** Kui külastate kohalikke, siis ärge kunagi keelduge pakutud magusast või teest. See on ikka väga solvav ja suur etiketi rikkumine..

 

 

 

Päev 6 – Buir Nuur

Buiri järv Mongoolia idaosas on üsna pirakas. Järve põhjapoolne piir on Hiina käes.

Enamus järve küll Mongoolia territooriumil. Järv paksult kala täis, aga kohalike jutu järgi jõuab enamus selle järve kaladest siiski hiinlaste lauale.Hiinlased on üsna tuntud nahaalid ja kalamehed käivad üsna julgelt püüdmas Mongoolia vetes. Mongoolia rahvas ei ole eriline kala-sööja rahvas, kuigi jõed ja järved kalu paksult täis.

Kuna pesemisvõimalustega on kehvasti telkimise ja kämpingutes magades, siis käisime jätkuvalt rannas.

Rand paksult viinapudeleid täis. Võtsin siis maast paar pudelit ja viisin laagrisse. Meie giid ja autojuht ei saanud eriti aru, miks peaks keegi teiste prügi tassima. Rääkisin neile meie Teeme Ära kampaaniast, ega nad ei saanud üldse minust aru. Hommikul nägime, kuidas terve hulk mehi kottidega prügi korjas. Vist ikka toimub mingi koristuse süsteem.

Rannas käivad vett joomas suured hobuste karjad. Hobuse sitta oli päris palju!

Saime teada, et kohaliku kultuuri järgi ei tohiks mütsi panna tagurpidi, see pidi tooma ebaõnne.
Kuna oleme käinud paljudes mägedes ja kõrbetes ning stepis on päevade viisi üsna ühesugune loodus, siis meie hit-atraktsioonid on erinevate jurtade külastus. Me oleme väga tänulikud oma autojuhile, kes seda rajooni väga hästi tunneb ja igasuguste sõprade juurde meid kaasa viib. Saame hästi näha, milline on erinevate jurtade sisu ja kuidas inimesed välja näevad.

Selline oli vanapaari elamine:

Noorpaari maja:

Mis on seal jurta laes!!

Sain teada, et jurtadesse saab saata ka postkaarte. Esmapilgul tundus see võimatu, sest ligi neli korda aastas need inimesed võtavad oma jurta lahti ja kolivad teise kohta. Ei ole ka nii, et nad kindlasti sama koha peale tagasi tulevad. Seega postiljonil on hoopis muud trikid. Kogusime ka mõne jurta “postiaadressid” ja proovime neile saata postkaarte Eestist.
Saime proovida hobustega sõitmist. Väga hästi kasvatatud ja rahulikud. Õnneks madalat kasvu hobused ja Galina ei kartnud.

Buri järve ääres stepis loodus muutub aeglaselt. Sõitsime kilomeetrite viisi mööda sellist steppi, mis oli suurte aukudega. Tuleb väja, et need augud juba igi 70 aastat vaanad  Jaapani Mongoolia sõja päevilt. Augud stepis 60aastat. Seda jaapani sõja juttu me siin saime kuulda kõik järgmised päevad. See on siinkandis ikka mitmesaja aasta kohta peamine sündmus.
Meie öömaja leidmine võttis nagu ikka aega. Neid ger-laagreid on mitmeid ja tuleb järjest juurde. Saime näha uhiuue laagri ehitus, mis oli eriti kuuma kohta pehmesse liivaranda tehtud. Muljetavaldavalt vägev uus traktor. Trakatsil kokku 8 rattakummi.

Buir nuur

Meie jurta-laager oli vana kivist “pioneerilaagri” sarnase maja kõrval. Meile anti kõige uhkem jurta. Mis üleandmisel oli puhas ja ilus. Kahjuks tõusis õige pea nii kõva liivatorm, et kõigi jurtad olid üks suur tolmu pilv. Siinkandis ei ole mitmeid kuid olnud vihma.

Igav ei olnud. Leidsime suures söögisaalis suure DJ puldi ja kõlarid, mille siis ühendasin oma iPhonega. Rahvast oli õues palju, muusika pidi viskama juba katuse minema, aga mitte üks inimene ei tulnud minu Tiesto muusika peale tantsima. Vist ei ole üldse nende maitse.

Selle asemel võtsid kohalikud õues viina ja muidugi läks kakluseks ka. Kõige pealt jooksis suure kolinaga läbi meie disko esimene mees. Tema järel suure kaikaga teine mees. Õnneks oli meie saalil teine uks ja meest meie silme all maha ei löödud.
Mehed olla õues maadelnud ja suurema mehe naine läks maadlejatele vahele, aga lendas vasta uksepiita ja lõi kõrva veriseks. Oh, selle eest võidakse siin maal vabalt maha lüüa. Politseid ei pidanud kutsuma, sest need olidki vist kohalikud politseinikud, kes sedas siin väge katsusid.

Päris äge kütuse veok tuli hommikul meie laagrisse. Üleval katusel veeti lambaid. Üks oli vist juba surnud, aga teine määgis õnnetult!

Päev 5 – Choibalsan – Buir Järv

Mongoolia idapoolse osa suurim linn! Vana nõukogude sõjaväelaste poolt ehitatud Choibalsan. Hurra saime ööbida hotellis! Jaa on küll vesi! Isegi soe! Wifi oli ka!

Mongooliasse minnes peate arvestama sellega, et inimeste arusaamine privaatsest ruumist on täiesti teistsugune. See ei kehti mitte ainult kodumajutuse puhul jurtas. See on täpselt sama moodi jurta-kämpingutes ja isegi viisakates hotellides.

See tähendab seda, et mis iganes ruum on sulle antud, siis sinna võib igal ajal keegi sisse tulla, toimetada oma asju ja siis sama rahulikult ära minna. Ust võidakse avada koputusega ja seejärel kohe sisse tulla. Keegi ei kavatse kunagi oodata, mida sa vastad. Mitte vähem harva on ka nii, et lihtsalt keegi tirib su ukse lahti ja toimetab su toas.

Kui kodumajutuse puhul kuidagi nagu veel saad aru sellisest stiilist, siis meid suutis ikka täiesti üllatada Choibalsani vägev inturisti stiilis hotell, kus üks tädi marssis meie tuppa. Võttis laualt telefoni ja helistas kuhugi. Mina olin paljalt voodis. Galina istus kohe ukse kõrval. Tädi isegi ei öelnud tere, ega üldse midagi. Ma täiesti kõva häälega karjusin ta peale igas võimalikus keeles! Teda see ei huvitanud. Lihtsalt naeratasj sama ükskõikselt ka lahkus.

Me olime ikka üsna sõnatud sellise stiili peale.

Ega selles linnas kaua polekski tahtnud olla!

Lõpuks saime ühe kaua oodatud jäätise! Tak derzat!

Meie giid ja tuuri müünud härra andsid endast parima, et me saaksime oma propuski kätte, mis lubab meid idapoolsesse piiritsooni liikuda.

Meie jaoks oli see üsna oluline, sest Raamatu järgi ilma selleta edasi liikuda polnud mõtet! Me ootasime oma nunnus high-speed-internetiga hotellis kuni lõunani. Aga me vähemalt saime selle tähtsa paberi kätte. Mis siis, et me olime üsna varakult ise osanud seda küsida, siis tundub, et selle paberi vormistus jäi üsna viimasele hetkele. Aga saime hakkama!

Ei saa mitte jätta uuesti rääkimata autoteedest. Kui kahe linna vahele on tõmmatud kaardil tugevam joon, mis peab tähendama maanteed. Siis seda ei tasu üldse tõsiselt võtta. Maantee võib tähendada küll mingil ajal rajatud laiemat kruusateed. Mida aga kasutavad vaid tankid või hiigel-suured rekkad. Jeebiga sõidukiirus on seal vaevu 15-20 km tunnis. Teed on igal pool täiesti hooldamata, aga veel eriti halvas seisus ja treppi sõidetud on suuremad kruusateed. Seega minu prognoositud paaritunnise sõidu asemel ootas meid ees järjekordme pikk ringi sõitmine.

 

Väikesed teed stepis on kohati väga head. On lõike, kus saab sõita ka 60-65 km tunnis. Aga kahjuks on teed väga sinka-vonka ja trajektoor läheb kohati isegi vastas-suunas.

See siin on peaaegu kiirtee lõik. Palusin autojuhil kinni pidada, sest sain teha pilti stepist. Paremal pool oli tulekahju varem ja vasakul pool hiljuti. Põleb kogu aeg, lihtsalt saab vaadata kummal pool hiljem põles.

Enne oma öömajja minekut viis autojuht meid külla oma sõbrale suures naftatehases. Meie autojuht on aastaid töötanud hiinlastele kuuluvas naftatehases Mongoolia ida-osas (Buir järve ligida). Autojuht tunneb siin kõiki läbi ja lõhki! Eriti suur sõber on tal mongoli härra, kes töötab tõlgina.

Tõlk oli väga tore mees. Kutsus oma soojakusse, pakkus kohe teed ja küpsist! Elu keerleb sadade selliste soojakute vahel. Ligi tuhandest inimesest on vaid üksikud siin mongoollased.

Maa seest pumbatakse toornafta, mis siis siit ilma ümber töötlemata minema viiakse hiinasse.

Naftatehas on alati tore koht! Siin käib väga vilgas salakütuse (diisli) äri. Saime omagi paagi täis! Kuna see tehas ja kütus kuulub hiinlastele, siis ei tekkinud isegi süümekaid, kui kanistritega mehed meie auto ümber toimetasid…

Selline viisakas värav on neil tehtud enne sisenemist soojaku-linnakusse!

Meie laager otse suure ja vägeva Buir järve kaldal! Palju käisime ujumas! Küll shampooni-pudeliga, küll lihtsalt seebiga!

 

Galina leidis vägeva teokarbi! Hiinlased siin järve ääres nälga ei jää!