Nagu meil traditsioon oli, siis igas riigis tahaks ikka massaazi proovida.
Pole ju harva meil sellised päevad, kus jalutada tuleb 25-28000 sammu. Rekord oli korra isegi üle 30000. Mida paremat siis saab olla, kui võtta korralik jalamassaaz. See nunnu ümmarguse näoga Mianmari tüdruk olekski jäänudki mu jalgu masseerima. Nii nalja tegi meile mõlemale.
Bako linna hotellis küsisime abi, kuidas parem sõita Yangoni linna. Nad soovitasid minna bussiga. Ütlesid, et bussid lähevad tihedalt -iga kahekümne minut tagant Yangonisse. Kui jõudsime bussipeatusesse, siis saime kohe aru, et sõit tuleb raske. Suured kotid viskasid salongi põrandale ja suurusid need viimase pingirea alla, siiamani imestame kuidas nad mahtusid sinna.Aga oh, kui mustad need kotid pärast olid.
Istme vahed bussis on ülikitsad ja pikka kasvu inimese jaoks on eriti raske niimoodi pikalt istuda. Kõige vastikum oli see, et bussid on väga vanad, aga nad sõidavad nendega metsikult kiiresti. Kui on kuskil auk, siis hüppad nii, et mõtled ainult selle peale, kuidas mitte lõhkuda pead või selga. Õnneks sõit ei olnud nii pikk.. Saime hakkama..
Yangon on suur linn- üle viie miljoni kindlasti võibolla isegi kaheksa. Täpselt nii segane ongi nende numbritega siin maal… Peale külades ringi käimist ja maal elamist on tore olla jälle suures linnas. Siin on natukene ikkagi tsivilisatsiooni. Leidsime siin isegi suured poed. Üks nendest on meie Stockmanni moodi, ainult meie Stockmann on kaks korda suurem. Kohe tekkis küsimus, et kui Yangonis elab nii palju inimesi, siis kus need inimesed kellel on raha ostavad endale riideid?..Yangonis palju suuri poode, aga nad kõik tehtud turu moodi. Ainult esimene korrus, kus on kosmeetika osakond on tehtud meie mõistes poe moodi. Ülejäänud korrustel on alati vahekäigud igasugu turuputkasid täis.
Yangonis on riigi kõige kuulsam Budismi tempel, mis on kohalike seas eriliselt tähtis ja mida ka peaaegu kõik turistid tulevad vaatama.
YangonNagu kõigi Mianmari templite ja ajalooliste kohtadega, siis kohalikele sissepääs on tasuta, aga turistidel päris kallis pilet.
Taungoo linna tulime spetsiaalselt selle pärast, et siit minna dzunglisse vaatama elevante. Sõitsime siia Ingle järve äärest kümme tundi bussiga. Enne sõitu küsisime, kui kaua buss sõidab Taungoose. Õeldi kaheksa tundi. Siin riigis see tähendab kaheksa tundi ja umbes tund või kaks lisaks. Tekib selline tunne, et nad ise eriti ei sõida nii kaugele ja ütlevad umbes. Tõenäoliselt nad ei saa ka kunagi turistide käest tagasisidet palju tegelikult läks.
Elevandi vaatamiseks pidime ärkama päris vara – kell neli kolmkümmend. Kell viis pidi meid ootama juba hommikusöök. Hommikul me ärkasimegi koos mingi üli-kõva muusikaga ,mis mängis üle terve suure hotelli kompleksi. Vaatasime kella – neli viisteist. See oli üli kõvasti pandud muusika nagu pioneerilaagris, mis laulis nonstop kuni viieni. Me ei saanudki lõpuni aru, kas see oli äratuskell või see oli midagi muud.Keegi meile ei osanud seletada ka. Me väga kartsime, et meil hakkab see muusika olemagi igal hommikul.
Sõit elevandi külla kestis kaks tundi minibussiga. Tee oli ainult sinka-vonka läbi mägiteede. Kaks tundi seda teed oli tõeliselt suur piin.
Seal saime tuttavaks ühe prantsuse perega (ema, poeg ja tüttar). Nii tore oli neid vaadata – kõik praegu elavad erinevates riikides ja said kokku just Mianmaris. Nad tulid üks paev meist varem dzunglisse ja õhtul sõitsid natuke elevantidega ja siis õõbisid küla koolis. Saime teada kuidas kasutatakse kaugel dzunglis koole – õõsel magavad seal turistid ja hommikul lapsed tulevad sinna õppima. Turistidel ei lasta seal isegi siis kaua magada, kui on suurem kõhu-düsenteeria. Kool hakkab kell kaheksa ja igal juhul tehakse klassiruumid kooli alguseks turistidest tühjaks.
See tuur on natukene erinev teistest elevandi matkadest. Need elvandid on ikka veel päris metsikud, sest neid kasutatakse reaalselt tõõ tegemiseks. Mianmaris kasutakse tänaseni ligi 4000 elevanti metsa tegemiseks. Kuna maastik on mägine ja siin kasvab sega-mets erinevatest puudest, siis metsast lõigatakse välja erinevat liiku puid (Männid, tiigipuud jne). Et need puud metsast kätte saada, siis kasutatakse palkide tassimiseks elevante. Nad aitavad metsatööd teha, sest mägedes ja kitsastes oludes ei saa nad, ega vist ka taha kasutada masinaid.
Mõnes mõttes on see kurb kui kasutavad elevante, aga teises mõttes säästavad puid ei võtta maha tervet metsa ja elevandid tunduvad elavat ka väga mõnusat elu. Suurem osa Mianmari elevanditest on riigi oma. Vaid umbes 10 protsenti kuulub elanikele. Mets on aga alati riigi oma. Kindel on see, et tiigi-puud ei tohi ükski kohalik puutuda – isegi mitte siis, kui see tormiga pikali kukub.
Need elevandid, kes elavad külades inimeste juures, saavad hästi süüa, kuulavad hästi peremehe sõna ja igal moel on näha, et need on suhteliselt hästi hoitud elevandid.
Meie nägime kuidas elevante pestakse. Kuna oli väga kuiv periood ja jõgi oli peaaegu kuivanud, siis elevanti pesti kausiga. Tundus nagu pestaks poriga.
Pärast läksime elevantidega sõitma.
Kaela peal istus kohalik ja meie jaoks oli tehtud spetsiaalne istumise koht. Üks tund selles korvis istuda oli päris raske. See oli kitsas ja ja peppu /selg hakkas valutama.
Jalutasime läbi küla ja vaatasime kuidas inimesed seal elavad. Peaaegu igal majal on pandud päikesepatarei, et nad saaks oma mobiili laadima panna. Majades elektrit, vett, ega kanalisatsiooni ei ole, aga mobiil ja korralik 3g levi on juba olemas.
Pisikesed, neid on alati nii mõnus pildistada…
Sõitsime läbi metsa – imestasime kuidas elevandid nii ilusti saavad mäest üles ja alla ronida.
Mõnikord oli isegi päris hirmus elevandiga ronida. Keset kõige kitsasamat ja järsemat mäe kallakut otsustas ülemine hiigel-suur elevant ennast ümber keerata ja alla hakata tulema. Päris õudne oli, kui siis selle kallaku peal meie elevanti ümber hakati keerama, et kitsal rajal alla minna. Me nii kartsime ümber kukkuda, sest tee oli üsna jube -kitsas ja vee poolt uhutud kraave täis.
Külas on kõikidel hambad punased, isegi naistel. Ma hakkasin vaatama, kas on üldse keegi kellel ei ole punase beteli jälgi hammastel ja ei näinudki ühtegi sellist. Lisaks sellele veel suitsetavad oma roheliseid sigareid.
Kui sõitsime elevandiga kõrge mäe otsa, siis nägime kotkast..Kohalik mees kohe proovis teda rakulkaga alla lasta. Me ei saanudki aru, miks ta üldse proovis, sest kotkas oli ikka päris kõgel. Kohati nad tunduvad meile nagu lapsed..
Näidati, kui tublid on elevandid, kuidas nad tassivad raskeid puid.. Jõudu on nendel ikka palju. Natuke neist on ikka kahju meil ka – eriti kui näed kuidas elevant protesteerib ja kuidas nad siis kergelt noaga torgivad kaela ja tema peale karjuvad. Aga arvan, et loomaaias see elu ka ei ole parem. Siin nendel on ikka vaba loodus, kus neid lastakse igal öösel iseseisvalt jalutama..
Lõpuks saime neile söögiks banaane anda…Väga armsad loomad on nad ikka.
Taungoo linna (loomulikult endine pealinn) läksime peamiselt selle pärast, et siin ligidal on võimalik vaadata kuidas elevandid on rakendatud reaalselt metsas tööle. Kuidas neid kasutatakse puude väljavedamiseks jne. Aga sellest juba kirjutab Galina.
Eelmistest linnadest olime pisut väsinud turistlikest kohtadest (loe templitest) ja Taungoo linnas võtsime endale pika jalgsimatka (Hard Trekking trip). See trip läks üle mitme jõe ja läbi paljude külade.
Taungoos on üldse vähe hotelle ja me elasime dr Chan Aye hotellis Myanmar Beauty 2. Ta on vist hiina verd reaalne doktor, kelle isa oli ka doktor ja kes on siin terve igaviku neid dzungli inimesi ravinud. Suurim atraktsioon on tal küll turistide vedamine elevantide juurde. Igatahes hotellikompleksi nad on püsti pannud päris vägeva.
Sellist hommikusööki meie oma elus näinud ei ole. Väikeseid taldrikuid ettekandjad muudkui toovad ja toovad. Lõppu ei paista. See pilt on lauast sel hetkel, kui me enam süüa ei jaksanud. Enne olime söönud juba munad ja võileivad ja arbuusid ja melonid jne jne. Siis hakati tooma sadat sorti kohalikke (peamiselt riisist) tehtud snäkke.
Igatahes kõhu saime korralikult täis enne oma rasket matka.
Puskari ajamisest kirjutasin eraldi postituse, aga siin on üks näide ilusast majast.
Maja on ikka alati postide peal ja seinteks (kui neid üldse) on punutud matid (vist palmist või pambusest). See maja on eriline selel poolest, et meie seal üldse aknaid ei leidnud. Aga nendest mattidest paistab valgus muidugi niisamagi läbi. Sees on tavaliselt ainult tekid, padjad ja natuke riide-sodi ja väike altar. Kogu lugu. Potid, pannid on alumisel korrusel.
Kuna pesunöörid on väljas iga maja juures, siis meie siin Galjaga uurisime, kas neil ikka üldse on aluspesu või ei ole. Tundub, et päris külades vist ei kasutata, sest me ei näinud kuivamas mitte kunagi.
Mianmaris on areng külades olnud natuke teistmoodi. Vahele on jäetud mitmed tsivilisatsiooni arenemise etapid ja kohe on hüpatud 21 sajandisse. Näiteks ei ole neil kunagi olnud osades külades kanalisatsiooni, vett, elektrit, pole olnud ka televiisoreid (väga harv tänapäeval). Aga nüüd on neil 3G levi, päikesepatareid ja suure ekraaniga nuti-telefonid. Sealt nad siis vaatavad igaugu seebi-oopereid ja klõpisvad pilte teha. Räägivad nad kõik läbi Viberi. Ühesõnaga väga suur arengu hüpe ja tundub kohe ehtne öko-rohe elu.
Külad ei haise üldse. Kõik toidujäätmed antakse sigadele. Iga maja juures või maja all elab siga.
Sead olid lihtsalt väga ägedad ja meile kui linna inimestele näidati neid kohe lähedalt. Huvitav oli meie jaoks rännakul see, et giid läks iga maja hoovi ja peaaegu maja sisse ilma kelleltki midagi küsimata ja kui siis mõnikord pererahvas tuligi, siis suht rahuliku näoga – keegi ei pidanud imelikuks, et mingid võõrad näod tema maja ümber või sees kolavad.
Siin on nüüd näha, mis juhtub, kui kuude viisi vaadata templeid. Galja hakkas streikima ja keeldus järjekordset templit vaatamast. Ei võtnud enam oma jalanõusid ära ja jäi lihtsalt templi ukse taha istuma. Giid ei saanud sellest üldse aru, kuidas on võimalik teha mitmekümne kilomeetrine rännak ja siis mitte minna vaatama nii ägedat kuldset pagodat.
Mina olin tugev ja tegin kiired fotod sellest ligi 500 aastat vanast pagodast, mille Taungoo’s elanud kuningas siia tegi. Taungoost sinna templini on nii-öelda Golden Road – vana kuninga tee, mis läkski läbi paljude nende külade.
Natukene teistmoodi pagoda, kus olid mingid mehed “mäk või män” seina peal. Buda igal juhul see ei olnud, nii palju saime aru. Neid oli vähemalt 4000 seal seinte peal.
Oma pikal rännakul läbi külade pidime korduvalt ületama jõgesid. Väga lihtne praam on ehitatud – kaks kõrvuti paati, mille peal pambusest matid. Kohalikud sõidavad motikatega sinna peale ja teiselpool jõge kihutavad sealt maha ja jõekaldast ülesse.
Seda rännakut võtavad ette vist üksikud turistid. Meie giid ütles, et aastatega vast vaid kolm-neli tykki ongi teinud. Seetõttu neis külades on elu turisti poolt rikkumata ja meid vaadati ka ikka tõsise huviga.
Selline näeb välja üks rändur, kellel juba 20 kilomeetrit seljataga ja pikk tee veel koduni. Isegi meie giid oli natuke tüdinud neist jalgsi-käivatest turistidest. Kohalikud harva käivad jala – alati võtab keegi su motika peale või veoka kasti.
See tempo, millega Aasia inimesed paljunevad on täiesti hämmastav. Kui mina sündisin, siis oli Mianmaris umbes 25 miljonit inimest ja täna on neid 50-60 miljonit. Täpselt muidugi keegi rahva koguarvu ei tea, sest iga rahvaloendus näitab siin eri pilti. Aga kahekordistunud igal juhul.
Tahtsime täpsemalt aru saada, kuidas on see võimalik ja mis saladus nende kiire paljunemise taga. Võtsime Taungoos koos giidiga ette ühe pika jalutuskäigu läbi mitmete külade, et täpselt ise järgi uurida.
Esimene asi, mis tundub Aasias kindlasti olevat rahva arvu meeletu kasvu põhjus on riis. Riis kasvatamine ju teadupärast siiani suuresti käsitöö. Selleks tuleb plätud ära võtta ja jalgupidi vette ronida. Ja peamiselt teevad seda tööd naised.
Kuna Mianmaris saadakse riisipõllult kaks saaki aastas, siis on ongi suurel osal naistest elu riisipõllul. Sest riisi tuleb ette kasvatada, ümber istutada ja siis veel väetada ja siis veel koristada jne. Ja kõige selle aja jooksul on nendel naistel tagumik püsti taeva poole. Selge see, et mööduvatel meestel tekib oluliselt suurem iha ….
Teine kindel värk, mis ikka jälle seotud riisiga on see, et seda mitte ainult ei sööda arutul kombel, aga sellest tehakse ka paljunemiseks väga olulist riisi viina. Oma trekkingul läbi külade leidsime kohe esimeses külas suurema riisi-viina tootmise. Mis ei olnud kuhugi ära peidetud, vaid vastupidi ilusti küla tee äärde püsti pandud. Lahke pererahvas kutsus meid kohe protsessi vaatama ja ka meie ajasime kopsikud tünnidesse.
Riis pannakse koos tubaka lehtedega käärima ja paari nädala pärast on korralik praska valmis. Selline korralik aurav kraam laua peal.
Riisiviina “puskari aparaat” on päris lihtne teha. Telliskividest laod ahju, Üks savitünn, milles praskat kuumutada ja paar pikka pambuse toru auru püüdmiseks. Jahutad torude otsas auru veekaussidega ja juba tilgubki vägev riisi-piiritus pudelisse.
Kohe juua ei kõlba, sest on liiga kange ja seetõttu lahjendatakse veega. Maitse on kõige tavalisem jaapani sake. Ja väga hea maitse!
Seda saket joovad mehed (ja tõenäoliselt ka naised) ohtrasti ja koos beteli-laksuga põses ongi juba soodne keskkond loodud selleks hetkeks kui väsinud mudane naine õhtul riisipõllult koju jõuab. Aga kuna riisi-viin ja betel on naise tuleku hetkeks juba pähe hakanud, siis on arusaadav, et kopuleerimine niivõrd hästi välja kukub.
Nagu fotolt näha on ka puskari tootmise pererahvast loodus lastega õnnistanud. Ja kuna pereema oli veel noor, siis see on neil vast alles algus.
Külade vahel jalutades ei näe naljalt maja, kus alla nelja lapse ringi käib. Seega asi selge — vaja taastada meil Eestis mahepõllundus ja legaliseerida puskari ajamine.
Inle järvelt lähevad väikesed jõed, kanalid erinevatesse küladesse. Sõidetakse pikkade paatidega päris mitmeid kilomeetreid üles-jõge. Jõgi on pisikeste tammidega sektsioonide kaupa paisutatud ja selle paisu keskelt kus vett rohkem voolab sõidetakse siis täie hooga ülesse.
Inle järvel oli jälle üks huvitav kalapüügi viis. Neil on seal kombeks paadi ääre peal tasakaalu hoida ühe jala peal ja siis teise jalaga aerutada. Kala püüvad suure kõrge võrgu-korviga. Vesi on madal ja vist siis kui paistab mõni kala pistavad talle korvi pähe.
Kahltemata nõuab see kõvemat tasakaalu. Eestisse selline kalapüügi viis eriti ei sobi. Tavaliselt tuleb ikka väike naps enne külmale merele minekut teha ja siis see ühe jalaga tasakaalu hoidmine eriti küll ei õnnestuks.
//osad pildid googlest//
Kui me esimesel päeval jõdsime Inle järve äärde, siis võtsime endale rattad. Tahtsime sõita päikesoojangut vaatama, aga teekond oli pikk ja mäed kõrged, me ei jõudnudki sinna järveäärsesse külasse, enne läks pimedaks. Tagasiteel läks minu ratta keti vahele pikk pakkimise nöör. Nagu ikka mitte midagi kaasas ei olnud, millega seda sealt kätte saada. Olekski pimedasse jäänud selle rattaga.
Kull on tore, kui on häid inimesi. Pidasid ise oma motika kinni ja aitasid meil nõõri käiguvahetajast välja harutada.
Inle Lake – järv, mis ulatub 22 km põhjast lõunani ja on umbes 10 km lai.
Järve kallastel ja tema saartel on umbes 17 küla. Majad on ehitatud postide peale..
Järve peal elab ainult 7 tuhat inimest..
Kliima on linnas selline, et päeval on kuum ja õhtul on päris külm. Hotellis magada oli üsna külm, radikat kuskilt pole.
Hommikul me võtsime endale paadi ja tegime järvel tuuri – vaatsime kuidas inimesed elavad.
Esimene peatus meil oli jutu järgi “floating” turg. Arvasime, et ta on nagu Vietnamis ujuv turg. Aga ei, turg on lihtsalt järve ääres kaldal, aga iga inimene tuleb sinna oma paadiga ja paate on tõesti palju…Selline paate parkla.. Turg on iga päev eri külas ja iga viie päeva tagant on turg uuesti samas kohas.
Turul saab osta nii suveniire kui ka juurvilju ja puuvilju. Proovisime tomateid, mis kasvavad ujuvatel saatrel. Meile ei meeldinud, liiga vedelad ja natuke keemia maitsega.
Mianmaris kasvatatakse ka avokaadosid ja mandariine. Ja igal turul saab osta endale betel (nagu mina nimetan närimis kommi- mis teeb hambad punaseks) Priit proovis ka…
Mianmaris saab näha hästi palju kodutuid koeri. Isegi siin ujuval saarel nägime ühes kohas vähemalt kümmet kodutut kutsikat. Nii nagu suured koerad, nii ka kutsikad on väga kartlikud ja kui tuled liigidal hakkavad urisema. 
Terve linn on vee peal. Poed, restoraanid, tehased ja majad. Oma väike Veneetsia.
Käsitsi kanga kudumise vabrik. Muidugi rohkem turistitele näitamiseks.
Myarmaris on populaarsed rohelised sigarid. Saime siin näha, kuidas tädid neid teevad ja saime ka proovida. Meile meeldis müntooli maitsega.
Siin elavab väike rahvus, kes kannavad selliseid vasest rõngaid kaelal. Nende jaoks on ilu sümbol kõrge kael. Iga natukese aja tagant proovitakse üks rõngas veel juurde panna. Tahavad olla väga ilusad..
Mitte igal pool maailmas ei ole esmaspäeva hommik tööle minemiseks raske! Mianmaris, Mandalays on kohe eraldi disko-kastikad, mis rahvast hommikul vara tööle veavad.
Kes tahab istub katusel, kes tahab tantsib naguke.
Bagan on templi-fanaatikute paradiis. Templeid, pagodasid, stupasid oli siin kokku üle 13000. Silma järgi vaadates on pooled veel alles.
Myanmari ajalugu lugedes sai selgeks, et igal kuningal oli ikka vaja teha oma pealinn. Viimase tuhande paarisaja aasta jooksul on neil olnud üle 25 pealinna. Viimane vahetus oli alles paarkümmend aastat tagasi. Seejuures osadesse vanadesse pealinnadesse tuldi ikkagi korduvalt tagasi. Vist said head asukohad otsa. Baganis on siis pealinn olnud kolmel perioodil umbes 900-1300 vahemikus.
Väike kiire video-tutvustus ühe kõrge templi katuselt:
Kõige ilusam on muidugi vaadata päikeseloojangut õhupalliga sõites.
Templite suurus ja stupade arv on minu hinnangul seotud sellega, kui kõva mees kuningas oli ja kui palju jama ta elu jooksul korda saatis.
Kõige suurema templi ehitaski nende kõige julmem kuningas, kes oma isa, naise ja venna maha lõi. Et ikka paradiisi sattuda, selleks oli vaja jumalate rahustuseks suur tempel teha.
Ka Orwelli raamatust saab teada, et veel isegi tänapäeval on kõrgematel riigi-härradel võimalikl lunastada oma patud jumala ees stupade ehitamisega. Sedasi juhtubki, et kui jalutad mööda maa-rajoone ja läbi külade, siis neid Stupasid on igal pool. Eriline uputus muidugi Bagani ümbruses.
See on üks üsna vähe-külastatav tempel, kuhu üles ronida on hirmus. Ülevalt alla tulla veel jubedam. Käsipuid pole ja seal üleval turnida oli üsna kõhe.
Templeid on seal nii palju, et valdavas enamuses turistid kunagi ei käi. Mida kaugemale sõita, seda stiilsemad mahajäetud templid leiab.
See oli üks täitsa sõbralik tädi, kes oli enda hoole alla võtnud ühe väikese templi hooldamise. Tegi selle templi hoovi omale elamise, kus siis lapsed kitsed, lambad ringi käisid. Templi oli tädi küll puhtaks pyhkinud, aga oma elamine oli kohutavalt räpane.
Rohumaa World Trip N° 1 - 2015/2016 