Kõik pead sai üle loetud

15 meest ja üks punane müts

Kõige paremini säilinud Ahu Tongariki peade komplekt, mis asub Saare idapoolses küljes.

Väidetavalt olid kujud kõik ilusti mütsidega olnud kuni 1962 aasta tsunamini. See oli kõik kujud pikali lükanud ja mütsid kaugele sisemaale kandnud. Jaapanlased tulid appi 20 aastat tagasi ja ajasid kivid püsti ja renoveerid need. Miks nad ainult ühele kivimütsi pähe panid, sellest me aru ei saanud.

Kivipead

Kivipeade töökoda

Selle Rano Raraku vulkaani juures oli kivipeade töökoda. Siit kalju seest võeti vajalik kiviplokk ja siis tahuti valmis kuju. Suurimad ja raskemad kujud olid kuskil 80 tonnised. Keegi vist päris täpselt ei tea, miks nii palju kivikujusid töökoja juurde maha jäeti. Võibolla ei meeldinud need töö tellijale ja lasti uuesti teha. Võibolla jäi lihtsalt viimased tööd pooleli.

Kivikujusid transportditi püstises asendis. Legendi järgi kujud kõndisid saarel oma õigesse kohta Ahu peale.

On ikka suured küll

Ainsad Moai’d kes vaatavad merele

Kõik Moai kujud on pandud ranniku äärde selliselt, et nad vaatavad saare sisemusse endise küla suunas. Ainult Ahu Akivi moai kujud on millegipärast on pandud vaatama mere suunas.

Laava koopad

Laava koopad on alati väärt vaatamist. Need tekkisid selliselt, et laava jõgi voolas mäest alla mere suunas ja äärmine kiht kuivas. Toru oli seest täis vedelat laavat, mis lõpuni merre voolas ja järgi jäid tühjad torud. Ei ole siin küll nii pikad ja uhked kui Hawaii saarel, aga väga uhke vaatega. Kutsutakse “kaks akent” Dos Ventanas.

 

Meeste elu Lihavõtte saarel

Lihavõtte saarel oli päris huvitav komme, kuidas mehed igal aastal endale midagi riigikogu taolist valisid.

Selleks läksid kõik kõvemad mehed paariks nädalaks saare edela nurka ehitatud spetsiaalsesse tseremoniaal-külasse Orongo. Sinna oli ehitatud preestritele, pere-pealikele ja üldse kõvematele meestele sellised ovaalsed onnid.

Igal kevadel mehedselles külas pidutsesid, jõid, tantsisid ning  võistlesid  ligi kaks nädalat järjest. Selle peo ja eriti võistlustega pandi järgmiseks perioodiks paika kõige kõvemad positsioonid, nii poliitilisel kui juhtimistasandil.

Pidu ei käinud mitte majade sees, aga just nende ees olnud terrassidel.

Terassidelt avanes vaade alla Vaiksele ookeanile, kus Lihavõttesaare kõrval kaks pisikest saart (Moto Iti Moto ja Motu Kao Kao). Nende saarte peal toimusid veel omakorda etendused, tseremooniad ja võistlused.

Naisi siia külla kaasa ei võetud! Mehed said rahulikult paar nädalat tarka juttu ajada ja pidu panna!

Kui meie kandis lähevad mehed nädalaks/paariks kalale, et tõsist juttu ajada, siis siinkandis vist kalal käimine oli niigi igapäevane nuhtlus, et rahulikuks peopaigaks vailit saare üks kõrgem mäe tipp.

Galina seisab Rano Kau kraatri ääre peal. See on üks paljudest vulkaani kraatritest, mis pisikese 20×20 kilomeetrit suure lihavõtte saare peal. Kuna saarel sajab üksjagu palju, siis on nende vulkaani kraatrite sees ilusad tiigid/järved.

 

Lihavõttesaarel kivipäid lugemas

Blogis sai Lõuna-Ameerika mandrist lahkudes kirjutatud, et kurjad sääsed on vallutanud suure osa planeedist. Lõuna-Ameerikas kõik, mis ülevalpool Tšiilit, Argentiinat, Uruguaid on juba sääskede poolt vallutatud. Seega oli hea plaan sõita Okeaaniat vallutama.

Kui te arvate, et esimene pilt, mis meile Lihavõtte saarel maandudes avanes olid ilusad kivi-pead..

… siis üldse mitte. Esimene asi, mida me nägime oli lennujaama seina peal suur plakat, et uus turistide atraktsioon on Zika sääsk.

 

Aga polüneeslastel on sääskedest rääkides umbes sama komme nagu meil huntide ja rästikutega, et parem on metsa minnes nendest mitte rääkida…

Lihavõtte saar on omamoodi vaatamisväärsus ja kuna ta oli  ainult 3700km ja 6 tunni lennu kaugusel Santiagost, siis sobis ta imehästi vahepeatuseks. Kaardi pealt vaadates on see üks õnnelik koht elamiseks. Igas suunas on vähemalt kuus tundi lennata, enne kui mõne suurema asustatud punktini välja jõuad.

Kivipäid, ehk Moai-sid on saare rannik üsna tihedalt täis. Neid on eri suuruse, kujuga ja eri ajajärkudest.

Meie maja kõrval on kohe Ahu Tahai tseremoonia-keskus, kus sellised nunnud kivipead püsti.

… Jah, siin saarel, 15000 kilomeetrit Tallinnani on ka mobiili levi ja veel imekspandavalt normaalne internet “linna” kohvikutes.

Algselt olla ikka kõigil kivipeadel müts ka olnud ja silmad, nüüd on neid mütsiga päid kuidagi kahtlaselt vähe.

Kui igalpool mujal maailmas olen Eesti asukohta seletanud, et elame Venemaa ja Soome kõrval. Siis siin ei tohi soomlastest sõnagi rääkida. Mõned aastad tagasi, üks tore soome turist otsustas ühe kivipea kõrva ära varastada. Arvata on, et ajab kohalikke närvi..

Muideks, kivipäid pannakse isegi surnuaedadesse…

Neid kivi pilte tuleb veel. Me alles ju maandusime…