13. päev Chobe jõekruiis ja Victoria juga

Meie eelviimane päev Botswana safari tuuril. Sõidame elevandi kämpingust …. kuhu? ikka  jälle elevantide juurde. Nüüd siis lõpuks liigume sinna kohta, kus kindla peale elevante saab näha;)  Chobe rahvuspark on suur – vähemalt veerand eestit. Elevante elab seal üle 125 000. See tähendab, et neid on seal üsna tihedalt.

Seekord ei teinud me safarit mitte autoga vaid jõekruiisiga. Sõitsime piki Chobe jõe kallast pisikese turistide jaoks mõeldud praamiga. See jõgi on piiriks Namiibia ja Botswana vahel.

Sel ajal kui Galina pildistas võtsin mina sisse dr Livingstone asendi ja analüüsisin olukorda:

Elevandid tulevad jooma ja pesema:

Buffalo:

Jõehobud möllavad vees:

Suur sisalik puu otsas:

Ahvid jõe ääres:

Krokodilli portree foto. Kõhud on neil täis, sest said just mitu päeva suurt jõehobu süüa. Jõehobu sai surma teise jõehobuga kakeldes ja krokodillidel oli kohe pidu suur:

Sarvilised:

Multikast “Lõvi kuningas” tuntud Pumbaa – Aafrika mets-siga warthog.

Toimus  Botswana – Zimbabwe piiriületus. Botswana poolel käivad asjad libedalt. Zimbabwes on korruptsioon suur. Väike altkäemaks, et meie suur buss läbi saaks. Kahjuks keelati meil  pildi tegemine rangelt ära. Kui piiripunktis pildistamisega vahele jääd, siis on trahv 1000 dollarit. Oleks tahtnud pildistada, kuidas kitarri-poiss piiripunkti trepi peal kontserdi andis. Meie grupp koos piiritöötajatega  elas kaasa ja loopis raha tema mütsi sissse.

Jõudsime oma grupiga Victoria Fallsi Driftersi Lodge. Ometi korralikud dushid ja suur voodi.

 

 

12. päev Mauni lodgest elevandi laagrisse

Mauni lodges nägime ime-armast kodulooma.

See on pisike bush-babe. Sellise võtaks kohe endale.

 

Kaval äriidee -elevandi-camping

Sõites Maunist Kasane on tee peal üks linn Nata. Sellest linnast paarkümmend kilomeetrit põhja poole Kasane linna suunas oli meie järgmine öömaja.

Campingu majad, telklaager oli pandud ümber suure kruusa-augu laadse kuivanud water-hole.

Üks kaval härra oli kümmekond aastat tagasi teinud elevantide joogikoha ümber oma kämpingu. Kogu see piirkond on üks suur soola-kõrb, kus puhast vett vähe. Vihmaperioodil on see auk vett täis ja sellest olid loomad harjunud seal käima. Kuival perioodil oleks auk täitsa kuiv ja loomad jalutaks kaugetesse piirkondadesse.

Kaval ärimees hakkas tooma suure tsistern-autoga joogivett kaugelt 50 km kauguselt. Vihmaperioodil jätkub ühest tsistern-autost, kuival ajal toob kaks iga päev. Elevandid on harjunud nüüd aastatega seal käima ja märjal ajal on 15 elevanti päevas. Kuival ajal 300-500 elevanti päevas.

Elevandid tulevad suurte gruppidena ja selle väikse kraavi ümber, kuhu pidevalt vett juurde lastakse, käib suur trügimine.

Kõige pealt tuleb meeste-kari. See kari võib seal vee ääres juua isegi kuni paar tundi ja naistekari ootab kuiva suuga pealt. Kui mõni väga näljane noor elevant tuleb meestekarja ajal jooma, siis temale tahakse ruumi.

Ärimees oli teinud sinna joogi-augu kõrvale suure baari ja terassi, kus  inimesed said non-stop elevantide tulemisi-minemisi vaadata.

11.päev lennukiga üle Okavango delta ja Mauni lodge

Pesemisvõimalused viiepäevasel telklaagri matkal olid üsna nirud. Metsa ehitati küll dushi nurk koos vee-kotiga, aga vett oli meil kaasas vähe. Seega esimene sai tavaliselt natuke pesta, teistel juba probleeme.

Sel hommikul ronisin dushi alla. Koorisin paljaks ja alles siis sain aru, et vett pole. Riided selga ja minema. Mida ma aga tähele ei pannud oli see, et ma oma vöö-rahakoti puu külge jätsin.

Sõitsime safari autoga juba minema, kui poole tunni pärast tundsin/avastasin, et minu rahavööd, kus hunnik raha ja kaardid mul vöö peal pole. Palusin autojuhil laagrisse tagasi sõita. Laagrisse jäid meie teist veokat ja laagrit kokku pakkima meie giid ja tema abiline mustanahaline Tobias.

Õnne mul oli, sest mu paks rahakott anti mulle ilusti kohe tagasi. Teeb rõõmu, et veel on ausaid inimesi.

Teel nägime päris nälginud ja vist vigastatud emalõvi, kes tee ääres puu all pikutas. Kui auto kinni pidasime tegi väga kurja häält. Kuna lõvisid oli palju, siis lõppes see muidugi rohkem selfide tegemisega lõvide taustal.

Ausaltöelda ei oleks uskunud, et me kogu aeg safaris nende lõvidele nii ligidal oleme. Meeter kuni kaks oli täitsa tavaline.

Lennukisõit üle Okavango delta

Sõitsime õigemini rallitasime täie hooga kuni Maunini. Meil oli plaanis võtta kaks väikest lennukit ja sõita madalalt 170 meetri kõrguselt üle Okavango delta.

Meie kõigi passid olid Mauni Lodges ja keegi töötaja pidi kõik passid ära tooma. Nagu ikka, siis ühe tüdruku passi ära ei toodud. Kuigi see on pisike siselend, siis selles Mauni rahvusvahelises lennujaamas on väga ranged turvareeglid, kus kõik passid üle vaadatakse ja kotid, riided samuti.

Et saksa tüdrukut aidata, siis meil tuli plaan anda talle Galina topelt-pass. Kaotada ei olnud midagi. Piletiostmisel oligi paras segadus, sest tädi jooksis kinni, kui kaks Galinat korraga passe võtsid. Tema mure see õnneks polnud, ta sai raha kätte.

Lennujaama passikontrollis leppisime juba nii kokku, et esimene Galina Rohumaa läheb läbi järjekorra alguses ja õige Galina viimasena.

Suur piirikontrolli tädi vaatas üli hoolega passi ja siis saksa tüdrukut. Sama Galina puhul. Igatahes plaan läls õnnelikult läbi. Tegin oma kahe Galina ka pilti.

meie grupp

Big Five – tehtud

Lennuki pealt nägin ka kauaoodatud ninasarvikuid. Kaks ilusat ninasarvikut jalutas ühe väikese järve ääres. Olin nii hüpnotiseeritud, et unustasin lennuki aknast pilti teha.

Lennuki aknast nägime üldse peaaegu kõiki suuremaid loomi – elevante, kaelkirjakuid, jõehobusid, buffaloid, ninasarvikud.

buffalod

 

Õhtune pidu Mauni lodges

 

Pildid Mauni Driftersi lodgest

Nagu meid tegelikult ette hoiatati, siis alati läheb metsikuks peoks, kui pärast viiepäevast metsas elamist inimesed Mauni Lodge tagasi tulevad. Kõva vennastumine ja kokteilide tarbimine, laul ja möll sinna juurde.

Baarimees on väga äge vana. Tegi meile tünga oma musta kummikobraga. Mina olin esimene kes selle kobra pärast leti peale ronis.

Kummi-tünga-kobra

Kerge on seda tünga seal teha, sest päriselt ka nähakse pidevalt seal kobrasid ja mitte nii väikseid nagu meie laagris.

Meie päris kobra seal ei näinud, aga nägime ühte vähe-mürgist Yellow-Belly-Sand-Snake. See madu jääb meelde selle poolest, et ta metsiku kiirusega edasi liigub.

10.päeva õhtu maadlus mosanbiigi sülitava kobraga

Mosanbiigi sülitav kobra

Päev jäi meelde selle poolest, et pisike, aga ülimürgine, mosanbiigi sülitav kobra puges  meie laagris maas lebanud tüdrukute seljakottide vahele. Belgia tüdrukul vedas kõvasti, et ta nägi seda kobra ja ei pistnud oma kätt sinna. Nii kui hakati kotte liigutama puges väike kobra seljakoti küljetaskusse.

 

Läks lahti suur kobrakese kotist välja ajamine. Kõigil kästi panna päikeseprillid ette, sest suurena need kobrad sülitavad mürki silma ja suudavad seda teha isegi kahe-kolme meetri kaugusele. Ega me täpselt ei teadnud ju kui kaugele see pisike sülitada oskab.

 

Kobra tagaajamine viis selleni, et ta puges saksa tüdrukute telgi alla. Telki tõsteti ja lammutati kõva pool tundi. Telk oli raske ka, sest seal ju naiste seljakotid, voodid jne.

Kobrake saadi ühe korra kasti alla. Plaan oli kobra meelitada suurde plekist ämbrisse, kuhu sai pandud mulda ja isegi paar oksakest. Aga nii kui kasti tõsteti roomas madu hoopis teises suunas.

Lõpuks see pisike madu ikka ämbrisse saadi.

Selline nägi välja saksa tüdrukute telk peale lammutustööd. Meie telk oli kohe järgmine ja meil ropult vedas, et kobrake sinna alla ei pugenud. See oli ka eriti peenike madu ja tegelt oleks saanud ka telki luku kõrvalt sisse pugeda.

Pisike kobra oli meile nagu väike modell, kui ta lõpuks ämbrisse saadi. Ta oli väike, aga tubli, sest õige kobra asendi oskas sisse võtta küll. Seda kas ta üldse sülitas mürki me teada ei saanudki.

 

Kui kobra ämbris saime jälle minna loomi vaatama.

Silma jäi hoopis selline ümmargune tiik. Tuleb välja, et koostöös buffalotega kaevavad elevandid selliseid mudavanne. Ajapikku kaevavad nad muda enda peale määrides selle tiigi sügavamaks. Selliseid tiike on Savutis palju – võimas kaevamine:

Veel üks sekretär lind.

… veel üks väga fotogeeniline sebra..

Meie deviis “Happy to be sad!” (SAD = Safary and Drinking) töötas eriti hästi peale väikest kobrapüüdmist oma telklaagris. Oli üks lõbus õhtu.

Päikeseloojang Botswanas

 

10. päev Savuti park, Chobe pargi loode osas

Hommikusel game drivel leidsime terve karja (kümmekond) emalõvisid põõsaste alt puhkamas. Väga ligidale sai jälle sõita. Paari meetri kauguselt tegime pilte ja videoid. Üks nendest lõvidest tundus noor isane oma suure karvase kraega, aga selles enam väga kindel ei saa olla. Siin Botswanas pidi mingil põhjusel viimasel ajal sündima ka sellised emalõvid, kellel isalõvi sarnane lakk.

Peab hea silm olema, et algatuseks lõvi põõsa alt üles leida:

Lõvid on nagu kassid ikka puhtad loomad!

Algas väike jahipidamine:

Sõitsime teise põõsa juurde ja see lausa kubises lõvidest:

 

Nagu ikka, lõpmata palju sebrasid, elevante. Tundub, et sebrade tagaajamine on pargi giididel omamoodi sport.:

 

Kaadrid elevantidest ja sebradest nagu National Geographic’us:

 

 

Kaelkirjaku kael on tagantvaates eriliselt õhuke. PS. Kas ikka teadsite, et kaelkirjakud söövad teiste loomade luid, et endale kaltsiomi saada.

Linnud:

Kotkaid ja kulle oli hulgi, söögipuudust pole:

Botswana rahvuslind on seitsme värviga:

Üli fotogeeniline ja hea modell – mesilase sööja:

Kõige lahedama looga lind on sekretär lind.

Need linnud jalutavad mööda rohumaid ja söövad madusid. Igast elukast käib neil jõud üle. Mürki ei karda, sest võtavad kohe kaelast kinni ja kägistavad surnuks. Nagu päris ehtne sekretär. Nimi tuleb sellest, et käies teevad sellist kirjutusmasina häält.

 

Veel mu lemmik nokaga lind

Selle puu otsas olevad linnupesad on huvigtavad selle poolest, et linnud teevad endale mitmekorruselise pesa, kus mitmed linnupered koos kasvavad. Veel lahedam on see, et katuse korruse rendivad välja hoopis teistele lindudele. Vist ongi rahvuslind kõige kõrgemale korrusele sisse kolinud.

see lind teeb jälle mega lahedat häält. Nagu pigistaks kana aia vahele

Lisaks mõni yksik shaakal:

… ja pisike leopardi kilpkonn..

…. ja hulgi igat sorti sarvilisi (oma lastega)…

 

9. päev sõit Chobe parki Savuti ligidal

Hommikul varane äratus ja algas sõit Chobe National Park’i loode osasse. See Namiibia piiri ääres olev Savuti park on tihedalt loomi täis. Teistsuguse loodusega ja kuulus selle poolest, et National Geographics oma looma dokumentaale just peamiselt siin filmib.

Pika sõidu esimene pool oligi jälle game drive. Nagu ikka, palju elevante, kaelkirjakuid ja jõehobusid. Kuna kõigil olid mälukaardid juba punnis neist loomadest, siis vähesed tegid neist loomadest veel pilte. Sõitsime tol hommikul läbi kõik need kohad, kus nägime eelmistel päevadel püütonit, leopardit, gepardit ja lõvisid. Seekord ei näinud kedagi. Järelikult peab ikka õnne ka olema ja ei ole nii, et iga kord loomad sama koha peal ootavad.

Lemmik lind – Bee-eater – mesilase sööja.

vahelduseks mõni elevant 😉

Elevandi kari liikvel koos pisikese pojaga:

Kaelkirjaku liikuv versioon:

 

Impalad – kohalik giid kutsus neid McDonaldsiteks. Tagumikul on burgeri firma must märk.

 

Väga äge sebra kari koos poegadega:

Kummi vahetus

Safari autoga sõites jäi tunne, et kui Dakari rallit poleks turvalisuse tõttu lõpetatud, sõidaks meie juht veel tänaseni seal rallit. Nendel metsateedel tehti ikka sellist sõitu, et hirm tuli peale. Kuna meie jälle viimases reas, siis hüpped olid võimsad ja pea käis peaaegu laes.

See ralli ja hiigel-hüpped lõppesid muidugi kummi purunemisega.

Kogu poiste kari läks appi ja kummivahetus oli igavesti kiire operatsioon. Meenutas kangesti vormeli kummivahetust, sest meil oli iga mutika ja operatsiooni jaoks oma poiss.

Savuti parki jõudes nägime velvet-monkey karja.

Natuke kaugemalt paistis hiigel suur buffalote kari (miski 3-400 looma küll).

Warh hog! väga hea ja maitsev liha. Vist ikka midagi meie metssea taolist.

 

Kui eelmisel ööl oli üls belgia poiss oma kõhuga hädas ja käis neli korda auku täitmas, siis seekord Savutis sain minba endale söögist mingi kõhutõbi. Käisin öösel üksi taskulambiga mitmel korral looduse hääli kuulamas. Lõvi möirgas ja hüaanid karjusid. Hommikul oli värske liiva peal näha, et hüaanid jalutasid meie laagrist läbi. Ei vedanud mul!

Sel päeval saime kõva vihma! Õhtusöögi ajal, kui veel korralikult vihma sadas, olime meie Galinaga üli popid oma Vietnamist ostetud kilepükstega!

Troopiline vihm autos:

8.päeva õhtu Moremis

Moremi park on loomi täis, mõned pildid siiski veel panen…

Baboon – Ahvid

Õhtusel sõidul nägime hiigel suurt umb 100 pealist babooni- ahvide karja. Need on hullud ahvid, kelle jaoks ei ole ka probleem lõvipojad ja leopardi pojad maha lüüa. Väikesed ahvipojad mängisid ägedalt. Pubeka eas ahvid näitasid, et oskavad juba suuremaid mänge.

 

Ja ikka mõned rasvase pepuga jaanalinnud ka…

Jõehobud olid sel päeval veel fotogeenilised ja sai võetud siiski fotokas veel kotist välja kui neid nägime….

Selline hammaste näitamine ja vee loopine koos kõva karjumisega on selleks, et vaenlased liiga ligidale ei tuleks.

8. päev Moremi rahvuspark

Moremi rahvuspargi nimi Moreni Game Reserv tuleb jahipidamise aegadest. Game on niisis jahi pidamine ja tänaseni kutsutakse safarit loomade vaatamisel -Game Drive’ks.

Mida siis meie oma veretu jahiga nägime!

Leopard

Meie belgia poisil oli pikk kogemus loomade otsimisel ja kohe tabas tema silm puu oksa peal isase noore leopardi.  Leopard pikutas oksa peal oma saaklooma – väikese warh hog  poja (nagu metssiga) kõrval.  Alguses leopard magas. Sõitsime talle päris ligidale ja kaamerate klõpsutamine viis tal une. Natukese aja pärast leopard ärkas ja meie rõõmuks hakkas ragistama väikese notsu pead.  Pistis aju nahka, siis ragistas veel ja oligi pea otsast kadunud. Sai palju pilte tehtud.

Peab hea silm olema, et kohe leida! Leopardi nägemine on pigem üli-harv nähtus!

Tagumik ligemalt:

Aju raginat oli kaugele kuulda! Võigas hääl!!!

Väike söögiisu tekitamise video ka:

Lõvi

Edasi nägime väga vana isast lõvi. Tundus päris vana pensionar ja isegi natuke lonkas. Sõitsime lõvile paari meetri kaugusele ja klõpsisime hulka pilte temast. Paljudel ja ka sellel lõvil on kaela ümber väike gps jälgija raadiosaatja.

Lõvidel söögiga probleemi ei ole. Võid olla ükspuha kui vana ja haige lõvi! Botswanas saad alati kõhu täis. Pealegi kaks aastat tagasi keelati igasugune jahipidamine. Seega loomade kuningas sureb lihtsalt vanusesse- igavusse. Lõvi õhtusöök väsitab ennast:

Elevandid

Siis nagime hulgi Elevante. Neid on Botswanas palju. Isegi meeletult palju.

Veel Shaakalit, kaelkirjakuid, muidugi sebrasid.

Metsikud koerad

Veel olime õnnelikud, et nagime tervet karja metsikuid koeradid, kellel ilus nahk ja mega-suured korvad. Neid on väga raske leida, aga küllap meie proff giid teadis, mis puu all neid istumast leida.

Jaanalinnud

Lõvi seks

Tagasiteel paeva teiseks naelaks võib lugeda isalõvi ja emalõvi romantika hetke, mis oli kohe tee ääres. Nad puhkasid tee ääres. Giid aga teadis, et kui emane ja isane lõvi on kuskil koos, siis  selline romantika loppeb korraliku panoga.

Nii oligi – varsti läks lõvidel uni ara ja tegid meist mõne meetri kaugusel suurte inimeste asja. Suur lõvi kisa ja väike mang käis asja juurde. Pärast seksi tuli emalõvi magama samasse kohta, mis oli minust umbes kolme meetri kaugusel. Kui ta püsti tõusis ja autost meetri kauguselt mööda kõndis, siis oli kõhe tunne kyll.

Minu GPSi järgi olid lõvid ja leopard meie telk-laagrist vaid 500 mertri kaugusel ja jõehobud on üldse vaid paarisaja meetri kaugusel.

Mingi väga lahe lind

Õhtu naelaks kujunes ligi viie meetrise püütoni leidmine. See püüton elas vähem kui 200 meetri kaugusel meie laagrist.  Ta päevitas otse sõidutee kõrval madala muru peal. Kuna ta üldse ei liigutanud, siis otsustas meie giid, et pikkuse referentsiks läheb ta autost välja ja heidab selle mao kõrvale pikali.  Kohe selle peale , kui ta autost ussi kõrvale astus ärkas püüton üöes ja vingerdas minu suunas auto alla. Galja kartis, et madu ronib meie autosse ja kägistab kõiki meid. Püüton vingerdas auto alt läbi ja kohe meie auto kõrval oligi mingi väike mägi, mille sisse olevasse pesasse koletu hiiglane puges. Sellel õhtul WCsse minnes ma lõvisid enam ei kartnud.

Lõpus tänasime ja kallistasime oma giidi! Tõesti kõva vana!

7.päev Moremi rahvuspark

Maunis oli meie tuuri korraldaval Driftersi firmal väga uhke Lounge. Basseini ja suurte telikdest tehtud majadega.

Edasi liikusime väiksema lahtise safari veokaga, mis oli meie sõiduriistaks järgmised viis päeva.

Hiigelsuurt pidu õhtul ei olnud (st ainult vähesed võtsid pildituks). Sõitsime kohe varakult edasist Moremi rahvusparki. Nagu meid hoiatati, siis loomi näeb palju ja olge valmis juba tee peal enne rahvusparki neid nägema. Nii ka juhtus, et esimesed pildid sebradest, kaelkirjakutest ja elevantidest sai tehtud poolel teel.

Kuigi loomi on Moremi rahvuspargis palju, siis on ikka vaja õnne ja veel rohkem head giidi!

Meil olid mõlemad olemas. Loomi nägime palju. Esimestel päevadel jäi puudu vaid ninasarviku nägemine, sest nad on pea kõik maha löödud. Nägine sebrasid, gepardit, buffalosid, jõehobusid, elevante, impalasid, antiloope. Kuigi elevandid on siin rahvuspargis sõbralikumad, siis meil õnnestus ühte noort elevanti ehmatada ja saime kuulda suurt elevandi kisa. Kohe jooksis ka põõsast kohale hiigel kuri elevandi mamma, kes meie safari auto oleks hea meelega pikali jooksnud. Saabusime heal ajal, sest enamus loomadel on sel ajal – enne suure vihmaperioodi saabumist – pojad ja nad on väga armsad.

Impalad:

Gepard – cheeta. Olime temast vaid mõne sammu kaugusel ja sõitsime temaga paarsada meetrit kaasa, kui ta jahti läks pidama:

Palju jõehobusid. Hääl on neil võimas:

Kell oli hommikul kaheksa läbi ja jõehobud ronivad vette tagasi.

Kaelkirjakud

Sebrad üksi ja koos sõpradega:

Elevandipoega ehmatasime kogemata ja kuri mammi jooksis suure kisaga meie suunas. Alles siis rahunes, kui emme ta juurde läks.

Nägime hiiglama palju linde…

Moremi pargis öösel telkida on omamoodi julgustükk. Jõehobusid, elevante, madusid, lõvisid, hyaane ja shaakaleid jne on lihtsalt nii palju, et igal juhul nad käivad läbi telklaagri.

Giidil oli suur soovitus, et mitte minna öösel tualetti. Äärmisel juhul number üks teha telgi taha või veel parem kui lasta telgis pudelisse. Number kahe puhul soovitas äratada keegi giididest julgestuseks kaasa. Selline oli meie tualett ja koolitus selle juurde. Auk maa sees ja kaasaskantav prill-lauaga tool selle peal. Igaüks siis viskas paar labidatäit mulda peale potil istumist sinna auku. Kui labidat polnud näha, siis järelikult oli tualett kasutusel.

Ma käisin ikkagi päris mitmel korral öösel. Väga hästi oli kuulda lõvide möirgamist, elevantide, hüaanide ja jõehobude möllu. Lõvi kisa pidi olema kuulda mitme kilomeetri kaugusele, selle pärast ma eriti ei muretsenudki.

Saime öösel väga kõva äikese vihma! Telk oli isegi seest märg!

6.päev Okavango deltast Mauni

Kas on raske sõita kolm tundi paadiga ja siis veel 8 tundi veokas-Sophie’ga.

Üldse ei ole raske! Vaja on head seltskonda ja ilusat ilma! Pidu on nii vägev, et meenutab juba suusalaagrit!

Päikeseloojangut nautisime Okavango deltas väikese napsi ja lauluga!

Selline on paadisõit mööda kanaleid! Meie paadijuht Lems oli suur proff ja kihutas täie hooga! Peaaegu oleks paha hakanud!

Kogu aeg vaatasime linde! Oleme nyyd suured ornitoloogid!