Moorea

Kuna paljud ei saanud võibolla meie irooniast lõpuni aru, siis kirjutame ikka selgete lausetega. Kui satute Prantsuse Polüneesiasse, siis ärge liiga kauaks ennast Bora Borale unustage. Siin on väga palju ilusamaid saari. Bora Bora on midagi nagu Prantsuse Rivieras asuva St Tropez. Tore käia, aga hullumeelsed hinnad. Kahjuks võrreldes Prantsuse Rivieraga on Bora Boral tihtilugu hullult vilets teenindus.

Kindlasti on üks väärt saareke Moorea, kus me oma viimased polüneesia päevad veetsime.

Moorea1.jpeg

Oma hotelli võtsime Kapten Cooki nimelise lahesopi äärde. Uhke tunne mõelda, et tema siin mõnisada aastat tagasi oma saarte avastamise vaheajal puhkas ja kohalikega kaupa tegi. Pildil vasaakpoolne laht ongi Cooki oma

moorea-island_sightseeing.jpg

Selle saare rannikul jalutades on tõeliset selline Saladusliku Saare tunne! Kapten Cooki laht:

moorea2.jpg

 

Loen siin just parasjagu vist Eesti keeleski ilmunud “Mutinity on the Bounty” (Mäss Bounty laeva peal), Charles Nordhoff.  Igavene põnev raamat 1787-1789 aastal toimunud inglaste laevaretkest Tahiitile, Mooreale jne, kus siis meremehed mässama hakkasid ja kapteni laevast välja tõstsid!

Oh seda kadestusväärselt lõbusat elu, mis siin saartel meremehed tunda said! Ikka selle pärast, et söök ja jook oli super ning igale meremehele oli kohe lausa ette nähtud, üks korralik tüdruksõber saarelt. Selleks ajaks, kui 1787 siia jõudis laev nimega Bounty olla juba olnud rannaääres palju heledamate juustega kapten Cooki laevareisist alguse saanud lapsukesi.

Saarel on muidugi samuti lugematu hulk mere-peal seisvaid soojakuid. Vesi siin teistest saartega võrreldes minu arust veel läbipaistvam ja laguun ilusam.

Üks ilusaid atraktsioone, mida siin kõik julged turistid teevad on haidega ujumine. Jutt muidugi kõigile selline, et need haid siin on taimetoitlased. No me jäime natuke kahtlema selles.

haid_moorea.jpg

Polüneesia läbi käidud saartest meile meeldisidki kõige rohkem Maupiti ja Moorea. Tahiiti saar ise ka osutus samuti üllatuslikult viisakaks kohaks oma pealinna ja põnevate vaatamisväärsustega.

 

Advertisements

Elu on lill – vähemalt Bora Boral!

Blogides kirjutatakse, et Bora Borale pidi olema mõtet minna ainult siis, kui öömaja võtta laguuni kohale ehitatud putkasse (bungalosse). Ainult siis pidid saama õige laksu kätte.

Muidugi võtsime putka! Ma oleks isegi heameelega kaks võtnud, et oleks saanud ööseks Galina juurde ujuda!

Valik selliste putkade koha pealt on päris suur. Nii Hilton, Intercontinental, Sofitel ja paljud teised on selliseid postide otsas soojakuid mere täis ehitanud. Jah, kindlasti peavad olema otsapidi laguuni kohal..

bora sofite2.jpg

BOBSMB_Luxury_Overwater_Bungalow3_1000x600_29836.jpg

Võimalusi raha ära andmiseks on piiramatult. Kui tahad, saad võtta ikka klaasist põrandaga. Sellises toas saabki BoraBora laksu kätte. Ööpäev siin põrandat vaadates maksab sama palju, kui majutusele kuluks aasias mitme kuuga.

bungalo.jpg

thumb_IMG_4954_1024.jpg

 

thumb_IMG_4981_1024.jpg

thumb_IMG_4965_1024

 

Sofitelil on teine osas hotellist ehitatud väikese saare -Motu peale.  Sõitsime sinna paadiga õhtust sööma.

 

Sofitel-Motu-Bora-Bora-5316983.jpg

 

thumb_IMG_4998_1024.jpg

thumb_IMG_5016_1024.jpg

thumb_IMG_5047_1024.jpg

 

 

 

 

Maailm lausa vajab Bora Bora -sid!

Tegelikult on täiesti kindel, et maailm vajab Bora Bora -suguseid kohti.

borabora1a

Kui vaid Eesti suudaks kasvõi ühe oma saare selliseks kujundada.

Bora Boral ja Eestil on palju ühist! Siin sajab palju, siin juuakse palju, siin süüakse ka palju. Kihutatakse risti-rästi skuutrite, kaatrite ja jahtidega. Mõned erinevused on kindlasti ka, aga ma ei pannud neid alguses tähele 😉

Miks on siis Bora Bora taolist kohta üldse vaja? Ikka selleks, et rikastele turistidele pakkuda mingitki võimalust oma raha raisata. Kiirelt ja suurelt! Esirinnas on siin hiinlased ja jaapanlased, kes kindlasti omavahel võistlevad, kellel õnnestub rohkem raha saarele jätta. Kriis on teinud liiga meie ida-naabritele. Neid pole me juba mitmeid kuid kuskil maailmas märganud.

Läheb veel võib-olla ainult mõni aasta ja viimane kui boraboralane on euro-miljonär. See globaalne raha ümberjaotamine paistab visuaalselt  siin  hästi välja!

Näiteks nii õnnelikku ja nii suuureks söönud taksojuhist tädi ma ei ole kunagi näinud. Tädi ütles uhke häälega, et saarel on 25 taksojuhti ja neil on omavahel kokku lepitud, mis hinnaga siin sõidetakse. Uskuge, Normaalne hind! NB!! kolmkümmend aastat tagasi oli taksotädi peres ema isa ja 8 last. Täna on tema perekond kasvanud 150 liikmeliseks!

Mina ja Galina ilmselgelt eristume siinsest massist oma seljakottide ja matkariietega. Juba lennujaamas märkasime, et suures lennukis oli vaid üks inimene, kes oli Bora Borale tulnud samuti seljakotiga. Kõigil ülejäänutel ikka hiigel-suured kohvrid, kus kindlasti pluuse ja sokke kahe nädala jagu.

Täiesti tõsi lugu, aga täna hotelli arvet makstes minu õhukeseks kulunud krediitkaart murdus. Ma isegi ei imestanud, sest Bora Bora hinnatase ei ole üldse selles kaalukategoorias, mida  SEB poolt väljastatud pehme kuldkaart ootas. Tõsi, targa inimesena on mul teine samasugune igaks juhuks kaasas.

Et saada ikka õige maitse suhu, kuidas siin ilmatu-kuulsal saarel elu käib, siis võtsime kohe mitmed eri hotellid, erinevateks päevadeks, eri saare nurkadesse.

Esimene koht osutus nii vingeks, et kahju oli sealt kohe lahkuda:

oa-lodge1.jpg

Me siiski vist ei ole ainsad, kes reisivad 10-meetrise pesunööri, pesulõksudega ja kes oma pesu kraanikausis pesevad. Selles toredas suures ruumis oli nii palju konkse ja naelu seintesse löödud, et lausa lust oli nööri lae alla tõmmata.

oa_lodge2.jpg

ola_lodge3.jpg

Restoranis söögid ja joogid on võrratud, nagu ka nende hinnad. Klaas veini algab 25eurost ja prae hinnad 35eurost. Muidugi saab tänaval ka süüa, aga milleks? Siia ju tullakse ikka võistlema.

Bora Boral on juhtunud ka midagi täiesti maagilist! Suured ja kallid hotellid on üheskoos nagu võluväel teinud oma interneti tasuta kättesaadavaks (seda alles viimasel kuul). Mõni kuu tagasi oli ka siin ülemõistuse hinnad. Raiateal oli näiteks  võimalus poole tunni interneti eest maksta 10 eur. Midagi ei ole siin maailmas juhuslikku, kindlasti on see mingi kapitalistlik nipp, mida nad siin on avastanud.

PS… Nagunii hakkate kõik tagasitulles küsima, kuhu me reisil tagasi minna tahaks ja kus kõige rohkem meeldis. Pange siis kohe kirja – BORA BORA. Siia me tuleme ise tagasi, kõiki oma sõpru palume siit läbi tulla ja siia me jääme elama. Kui mul vähegi õnnestub, siis proovin siin 26-ndaks taksojuhiks ennast kaubelda!

 

 

Raiatea saarel

Maupitilt saime hommukul tulema ja meil oli terve pikk päev vahepeatus Raiatea saarel.

Tahaa-Raiatea.jpg

Saari on Prantsuse polüneesias ligi 160.  Air Tahiti lennukis nägime head maa-kaarti, kus olid paigutatud saared Euroopa kaardi taustale.

See pilt annab päris hea perspektiivi tunde, kui suurel maa-alal laiali suures Vaikses ookeanis on need saared.

air-tahiti-72013-route-map.jpg

Raiatea oli meil vahepeatus ja liiga palju me siin näha ei jõudnud! Saarel on kohe lennujaama kõrval üks ilus suur mägi, mille otsast näha samas atollis olevat teist Tahaa saart ning silmapiiril Bora Bora saart.

Käisime “linnas” shoppamas. Varusime endale söögikraami ja ikka veini ka;) Polüneesias on kõik kallis, aga veinid poes on veel eriti kallid. Enamus veinie on loomulikult prantsuse veinid ja alla 15 euri pudel siin pole midagi saadaval. Enamus veine poes maksab 30-50 eurot.

Prantsuse polüneesia vist suuruselt teine linn – Raiatea saare suurim linn – Uturoa on tegelikult üks päris pisike vast 10 000 inimesega suurem “küla”.  Saar on kindlasti populaarne turistide seas. Silma jäi väikesel maa-alal vähemalt 5 suurt jahisadamat.

Saar ise on palju-palju suurem kui pisike Maupiti. Selle saare ümber autoga tiiru tehes tuleb isegi üle 100 kilomeetri. Selle saare ainsaks puuduseks loetakse korraliku liivaranna puudumist. Seda aga kompenseerivad ilusad mäed ja põnevad lahesopid.

 

 

 

Maupitile jäime peaaegu lõksu!

Maupiti saar on küll igavesti tore koht, aga liiga kauaks sinna me ei planeerinud jääda. Olime võtnud Maupitile majutuse kolmeks ööks. Seejärel oli plaan lennukiga järgmistele saartele lennata.

Peaaegu oleksimegi jäänud sinna pikemalt lõksu, sest eelmises postituses näidatud lennurada on päris lühike ja kõvema tuule ja vihmaga lennukid siia ei maandu. Rada pidi olema liiga lühike ja lennuk ei saagi pidama.

maupiti lennujaam.jpg

Stress oli ainult sellega seoses, et lennukid käivad Maupitile ainult kaks korda nädalas ja kui üks lennuk vahele jääb, siis peab saarel veel pikemalt peatuma.

Õhtu enne ärasõitu oli erakordselt kõva troopiline tsüklon! Vihma tuli nagu oavarrest.

Meie õnneks oli hommikul ilm ilus ja saime edasi lennata Raiatea saarele!

 

Maupitit avastamas

Nagu kirjutatud, siis Maupiti saar liiga suure ei ole. Ilm muutub siinkandis kiiresti. Pilvise ilmaga rannas ei tahtnud olla ja otsisime mida teha.

Peamine turismi atraktsioon on hiigelsuurte rai kalade vaatamine, kes atolli ääres sügavamas vees söömas käivad. Nende raide nn tiiva ulatus on kahe-kolme meetrine. Kuna me neid raisid juba näinud siis ei hakanud sinna minema. Tuul on tugev ja loksutamist on merel kõvasti.

Võtsime hoopis ette järjekordse ronimise. Seekord saare vulkaani otsa. Sealt pidi olema igavesti uhked 360-kraadi vaated atollile ja ilusa ilmaga pidi paistma ka Bora Bora. Sellisest kohast on väga ilus sünnipäevaõnnitlusi filmida;)

Tee mäe otsa ei olnud pikk, aga oli siiski üle keskmise pingutus, kus lõpus pidi ronima ka köite abil.

thumb_IMG_2167_1024.jpg

Tuul üleval oli erakordselt kõva! Pidime kõvasti kividest kinni hoidma, et tuul alla ei puhuks!

Vaade oli isegi pilvise ilmaga tõesti võrratu!

thumb_IMG_2184_1024.jpg

 

thumb_IMG_2159_1024.jpg

thumb_IMG_2199_1024.jpg

Me alati imestame, kui näeme, et selliseid matkaradu võetakse ette plätudega! Rajal oli mitmes kohas mahajäetud katkiseid plätusid!

thumb_IMG_2189_1024.jpg
Teel alla leidsime pisikesed ilusad kookosepalmi võrsed, mis olid kookospähkli seest kasvama hakanud! Polnud näinudki, et nad selliselt kasvama hakkavad.

thumb_IMG_2200_1024.jpg

Saarel ringi jalutades jäi silma, et päris paljud pered matavad oma lähedased täitsa maja ukse ette. Laias maailmas on tihti kombeks oma krundile kadunukesed matta, aga et kohe nii ukse ette pannakse, see tuli üllatusena.

thumb_IMG_2151_1024.jpg

thumb_IMG_2153_1024.jpg
Pika matka lõpuks oli kõht tühi ja premeerisime ennast omletiga. See, et prantslastele sai meeldib on ju teada värk. Aga et ka singi-omlett tähendab pika saia sees serveerimist, see oli meile uudiseks.

thumb_IMG_2150_1024.jpg

Maupiti

Maupiti on üks igavesti tore väike saarekeste grupp, kus ümberringi korall-atoll ja keskel pisikene vulkaanist tekkinud saar.

maupiti2.jpg

Saar ise vaid 11 km2, aga siin elab lausa paar tuhat inimest.

Juba lennuväli on äärimisele atolli ringile väga oskuslikult paigutatud. Lennuki aknast oli tunne nagu maanduks vette ja pidama sai lennuk üsna täpselt enne lennuraja lõppu:

maupiti airport.jpg

Nii öelda terminali kõrval oli kohe paadi sadam, kust veeti paatidega inimesed laiali hotellidesse. Väike ja väga hubane vastuvõtt. Kohe tuli meie paadimees ja pani meile lillepärjad kaela.

thumb_IMG_2066_1024.jpg

Kaugelt paistabki meie Maupiti saareke..

thumb_IMG_2074_1024.jpg

thumb_IMG_2082_1024.jpg

Sõit oli kiire ja ilus! Vesi on läbipaistev ja  näha selge liivane põhi.

 

thumb_IMG_2078_1024.jpg

thumb_IMG_2093_1024.jpg

Kuna sattusime sellele saarele tipphooajal ja planeerima oma tulekut hakkasime vähem kui kuu enne saabumist, siis sellel saarel oli meil alguses võimatu öömaja leida. Lennupilet oli saarele juba ostetud. Kolm ööd oli vaja siin olla, aga majutust ei leidnud. Saigi saadetud kümneid e-maile ja lõpuks saime endale öömaja. Ja nagu selgus, siis veel saare kõige ilusamas privaatses liivarannas.

thumb_IMG_9322_1024.jpg

thumb_IMG_9315_1024.jpg

thumb_IMG_9320_1024.jpg

Meie paat saabus hotelli ligidale teisele poole liivast poolsaart. Paadiga sõideti kohe  kaldal seisva kastikani, kuhu meie kotid visati.

thumb_IMG_2099_1024.jpg

thumb_IMG_2106_1024.jpg

thumb_IMG_2108_1024.jpg

Päris head süsteemid on välja mõeldud, kuidas paat ööseks kõrgele veest välja tõestetakse.

thumb_IMG_2110_1024.jpg

Kohalik mees tegi meile koolituse kuidas käega kookospähklit avada.

thumb_IMG_2111_1024.jpg

thumb_IMG_2118_1024.jpg

Võtsime jalgrattad ja sõitsime poole tunniga saarele ringi peale. Tõepoolest nägime hiigelsuurt lasteaeda, kooli (või isegi mitut) ja palju-palju lapsi. Ümber saare ongi ainult üks kaldaäärne tee.
Läksime otsima poodi ja peame tunnistama, et esimesel korral me seda poodi ei leidnudki.thumb_IMG_2148_1024.jpg

Jah,  ujuda ja päevitada sai ikka ka..  Saare ja atolli vahel on tegelikult nii madal liivane kauss, et mina saan saare pealt jalutada atollini.

thumb_IMG_9303_1024.jpg

thumb_IMG_9311_1024.jpg

Polüneesia – ei saanud vastu kiusatusele!

Oleme nüüd üle kaheksa kuu rännanud ja on vaja ennast premeerida paarinädalase puhkusega. Parasjagu sobivalt mandreid vahetades oleme sattunud Okeaaniasse ja otsapidid Prantsuse Polüneesiasse.

Meie esialgses reisiplaanis ei olnud üldse plaanis Vaikset ookeani ületada ja ei olnud ka plaanis Okeaania saari tulla avastama. See oli meil teadlikult jäetud meie järgmise World-Trip nr 2 üheks etapiks. See reis on aga pidevalt täis plaanide muutmisi ja tore kui muutused on heas suunas.

Natuke kahju on küll lahkuda hispaania-keelsest Lõuna-Ameerikast, kus kõigiga sai hispaania keelt praktiseeritud. Paari kuuga on hispaania keel nii veres, et oleks isegi raske inglise keele peale tagasi minna.

Päris esimesest taksojuhist ja paadijuhist alates on polüneesias selge, et inglise keelega ei tee siin üldse midagi ja ainult väike abi on hispaania keelest, mis ikkagi prantsuse keelega kaugelt sarnane.

Tahiiti ja teised saared

Tahiiti saar, kus asub ka pealinn Papeete, on Prantsuse Polüneesia kõige suurem saar. See on umbes 40 x 15km suur ja on kahest vulkaanist alguse saanud ning moodustab kaheksa kujulise saare. Vaid 15-20 km kaugusel Tahiitist on Moorea saar. Raske on uskuda, aga nende kahe saare vahepeal on vee sügavus väidetavalt 2,5 km. Siit saab aimu, kui suured vulkaanid on ookeani põhjast välja punnitanud.

Kuigi olime sellel suurel saarel esialgu vaid ühe päeva saime juba suurt prantsuse mõju. Suured Carrefour poed, pikad saiad ja palju muud prantsuse pärast.

Naised on siin väga ilusate nägudega ja erinevalt  filipiinlastest (kes samuti ilusa näoga) on polüneesia naised päris pikka kasvu. Ainus mure, et väga-väga palju hakkab silma kõvasti ülekaalulisi noori naisi. Eks see saia söömine ei ole vist nende geenidele.

Kahju, et seljakotid on nii väiksed, muidu oleks sõpradele paar ilusate polüneesia naiste nägudega kalendrit kaasa võtnud. Muidu on karta, et neil magamistoa seinad on ainult himbade pilte täis.

Pildilt on näha, millise näoga enamus tüdrukuid Prantsuse Polüneesias.

thumb_IMG_2061_1024.jpg

Postkaartide valik oli samuti suur ja väga raske oli valida, millise saare postkaarti just parasjagu valida.

thumb_IMG_2063_1024.jpg

Saari on neil siin lugematu hulk ja nad on gruppidena laiali ookeanis väga suurel maa-alalal. Pealinnast Papeetest kõige kaugem  saar pidavat jääma 1600 km kaugusele.

Meie valisime järgmiseks paariks nädalaks ainult ühe saarestiku – Leewardi.   Nagu öeldud, saarte gruppe on siin palju, laguune ja saari, atolle neis omakorda lugematult.

Siin ongi vast ainus mure, et kõike korraga ei jõua/jaksa näha – kõik on uskumatult kallis ja liiga kauaks siia jääda ei ole tahtmist.

Varsti tuleb palju ilusaid pilte!