Ma usun, et meie noorele giidile jääb terveks eluks meelde tema sünnipäev koos kahe eestlasega, mis algas laulu ja shampusega kuskil kaugel Ulaan Uude rongijaamas.
Äratus varane, sest viimane suurem vaatamise päev!
Jee, lõpuks ometi on asfalt tee! Üle 2500 km raskeid stepi teid on möödas..
Suure maantee ääres ei ole väga meile tuntud kohvikuid-restorane. Selle asemel on sellised toitlustust ja rekkajuhtidele majutust pakkuvad jurtad. Pead aga kinni ja küsid, mida tädid täna süüa teha saavad.
Autosid on vähe! Aga hobustel meeldib tee peal kobaras puhata.
Gobi kõrbes läksime otsima 108 allikat – sellised raviva toimega mineraalvee allikad, mille kõrvale kohe suur sanatoorium on püsti pandud. Aga juhtus nii, et kui meie sinna kohale jõudsime, olid allikad juba ära kuivanud.
Kõva kuum tuul kõrbes. Aga sellest me kurbust ei tundnud, sest saime liivadüünide otsa ronida. Galinal lendas peast ära müts. Ja mina tegin nagu filmis vägeva hüppe mütsile järgi. See ei olnudki nii hea mõte, sest mul oli ju suur peegelkaamera käes. Sukeldusin mäest alla ja maandusin nii ise kui kaamera liiva alla. Sellega muidugi lõppes minu Canoni tubli reis. Krigiseb mis kole, aga vähemalt andis meile kätte need stiilsed liiva-pildid.
Käisime Budismi kloostris Khamriin Khiid. Stalini poisid lükkasid ümber, aga nüüd uued aktivistid Jaapani toel ajasid uue stuupa ja kloostri püsti. Päris uhke kompleks.
Selles kloostris oleks ma isegi nõus munga elu elama. Budism pidi olema siis kahes leeris. Punased mütsid ja kollased mütsid. Punastel on täitsa ok võtta kloostrisse ka naisi, nendega kasvõi abielluda ja naised saavad ka olla kõrged vaimulikud. Ilusaid tüdrukuid oli tõesti palju.
Veel käisime suures energiaväljas ennast laadimas. Kõiksugu soove saab siin pühas kohas päris iga nurga peal tellida. Energia silmad ja kivi ring, mille peal pead seisma.
Siin sai maa seest energiat, kui pikali heita.
Lisaks vaatasime kohta, kus ammusel ajal kolm munka lasid ennast mäe sisse pisikesse koopasse müürida. Kus nad siis vaid vähese veega pidid 40 päeva mediteerides vastu pidama. Üks munk ollagi nii kõva olnud, et pidas lõpuni vastu ja sai suure valgustuse. Teised kaks kahjuks loobusid poole peal ja surid ära.
Hiljem neid koopaid tuli aga muudkui juurde, sest see koopas mediteerimine muutus hiiglama popiks. Taolisi koopakesi on siin nüüd juba üle saja.
Eriti pühas kohas oli ka selline kivi-sein, kuhu inimesed oma selga vastu nühivad. Siin siis meie autojuht, kes juba 2500 km meiega ringi nyhkinud.
Meie viimane öö oli suisa lux-jurta-laagris.. Selles laagris oli voolava veega dushid, isegi sooja veega!
Meie tuba seest ja väljast..
Laagris olid ka kivist super-lux jurtad, kus kohe külge ehitatud vannitoad.
ilus päikese loojang ja päiksetõus:
Rohumaa World Trip N° 1 - 2015/2016 