UdaWalawe National Park

Tahtsime näha Sri Lanka rahvusparki, mis pidi olema täis meile eksootilisi loomi. Selle jaoks sōidsime Uda Walawe Rahvusparki. See on pisikese samanimelise küla ligidal, kus ei ole midagi teha välja arvatud seda rahvusparki kylastda. Õigesti tegime, et võtsime ainult ühe öö. Restorane meie hotelli ligidal polnud, aga õnneks hotellis oli päris hea söök.

Väga vara hommikul (5:30) läksime safarit sõitma. Just siis kui valgeks hakkab minema on loomad kõige aktiivsemad. Me ise võtsime poole-päevase safari ja see oli täitsa piisav. Nägime peaegu kõiki loomi, keda on võimalik selles rahvuspargis näha. Välja arvatud leopardid. Aga meile öeldi, et neid nähaksegi üliharva.

Sellise dziibiga me tiirutasime. Ja nagu ikka oli meil privaatne auto kahe peale…

 

Elevante nägime palju, eri kohtades ja üle kümne kindlasti. Nad ei karda üldse inimesi. Tulevad tee ligidale süüa otsima.

Küsisme giidi käes, kas elevant sööb s***ta (lihtsalt tundus nii). Aga ei, selgus, et see mis meenutab kakat on selline puu känd.

Väga väga palju nägime seal paabulinde.. Ja pulma mängud olid täies hoos…

Üldse erinevaid linde oli seal palju. Kahjuks ei tea me kõiki nimesid.

Sellist madu on raske näha. Kui giid poleks näidanud, siis isegi väga ligidalt arvaks, et on lithsalt puu oks.

Värvi muutev kameelon (sisalik)

Vesipühvlid oma õiges asendis – poolest saadik vee sees. Üks pühvel noris tüli suure krokodilliga. Lisaks nägime veel mingeid koera-shaakali taoliseid raipe-sööjaid.

Safari tuur meeldis, aga kuna  varsti on reis Afrikasse, siis loodame seal veel rohkem loomi näha…

Vaene Buddha!

Viimastel kuudel oleme läbi käinud hulka Aasia riike, millest suur osa neist budistlikud.

Buddha üle tuleb rõõmu tunda, sest need riigid, mis tänapäevalgi budistlikud, näevad kuidagi paremad välja küll. Kuritegevus on madal, sest halba teistele teha ei ole ilus. Isegi putukate tapmine on paha – just seetõttu ongi nende arvukuse piiramine rohkem turistide hooleks jäetud.

Buddha ise sündis vist kuskil Nepaali, India piiri mail ja eks talle käis hirmsasti närvidele  India religioon -hinduism, kus sügavalt juurdunud klassi-ühiskonna põhimõtted. Ümberkaudsete maade kuningatele hakkasid meeldima Buddha põhimõtted ja õpetus ning nii see leviski  Jaapanisse, Hiinasse, Birmasse, Kambodzasse, Sri Lankale jne jne.

Buddha joonistamine või kujutamine on omaette teadus. Ta peab välja nägema nii mehelik, kui naiselik (meenutama ema). Siiani on meil raskusi olnud selle meheliku osa ära tundmisega.

Muideks Buddha kõrvad on välja venitatud ja suure piercingu auguga. Selline hiigel-suur välja venitatud kõrvalesta auk on tänapäeval jälle moodi tulnud.

Aga vaesest Buddhast endast on natuke kahju ka, sest pärast tema surma võeti ta tõenäoliselt vägivaldselt pisikesteks varu-osadeks ja kaubeldi nendega vist üle terve Aasia. Iga endast lugu pidav suurem templikompleks väidab, et nende Stupa või Pagoda salakambris on Buddha hammas, juuksekarv, küüs või muu oluline osa suurest õpetajast. Ma täpselt ei ole kokku lugenud, mitmes templis siiani on väidetud, et üks hammas on just nende käes – aga ma kardan, et rohkem kui 32.

Ainuüksi Mianmari Bagani linnas ise oli juba üle 14000 stupa/templi. Täpselt ei tea, aga ma arvan, et igas ühes pidi ikka mingi jupp õpetajast pidi olema.

Sri Lanka Kandy linnas on järjekorne budistide jaoks ülioluline tempel, kus on arvake ära mis – ikka Buddha hammas. See on fenomenaalne kuidas budistid sellele hamba-templile tormi jooksevad. Eriti karm on Aprilli kuus, kui siin on suur tähtis budistlik püha ja kogu linn on rahvast puupüsti täis.

Matsid, nagu me oleme, siis me tegelikult sinna Kandy templisse ei läinudki. Perekondlikul hääletusel kohvik versus tempel jäi seekord tempel alla.

Pildid googlest:

Ahjaa, elevantidele led-lampide külge riputamine ja neist värvimuusika-videodisko keskuste tegemine on ka vist üks oluline budismi osa. Ma ei tea, kuidas  need elevandid või templid vanasti välja nägid, aga praegu on aastaringselt jõulu-tunne. Mida rohkem ja mida värvilisemad led-lambid, seda uhkem elevant või tempel.

Ellujààmisōpetus – elu ilma internetita

Aasias on internet olnud üsna ühtlaselt vilets. Internet on siin nagu Loch Nessi koletis – kōik rààgivad temast, aga nàinud, katsunud ei ole.

Kuna oleme Aasias viimaseid pàevi ja karta on, et Aafrika kōrbe telklaagrites olukord ei ole parem, siis pidime kiiresti reageerima.

Ilma kaardi ja kompassita ei oska ju pàrast tagasi koju sōita. Selle pàrast tegime Galjale korraliku kaardi…

 

Igav pealinn Colombo

Pealinn Colombo on suur ja igav linn. Siin elab vähemalt neli miljonid inimest, aga teha pole siin suurt midagi. Planeerisimegi siia kaks ööd peamiselt selle pärast, et saaksime oma Aafrika safari jaoks varuda magamiskotte ja muid matkatarbeid. Aga poodidega, eriti matka-poodidega on selles pealinnas (riigis) nukker seis.

Saime vähemalt jalad India ookeani vette pistetud.

Kiire ringreis pealinna keskuses.

Kus vana kellatorn-majakas.

Ja mõned ilusamad vanad koloniaalstiilis majad.

Kui linnud poleks meid korduvalt täis sittunud (millest juttu edaspidi), siis vist polekski sellest linnast midagi meenutada.

Galle

Galle on üks armas väike linn Sri Lanka edela rannikul. Siia rajasid kunagi kindluse portugaalased, kelle käest hollandlased selle ära võtsid. Vanas merekindluses Galle Fort ongi ime-ilus väike hollandi stiilis vanalinn. Siin on palju häid söögikohti ja mõnusad väikesed suveniiri poekesed.

Merekindluse müüri pealt kohalike  surma-trotsijate poiste peaka hüppamine pidi olema väärt vaatamisväärsus. Aga tundub, et meri ja kivid on iga aasta seda hüppajate rivi harvendanud ja tänaseks oli seal alles vaid reklaam ja nukralt ootavad kivid.

Ei jäänudki muud üle kui ise seal ääre peal igavaid selfisid teha.

Galles on ka eriline liivarand, kuhu on oodatud ujuma just karvased ahvid:

 

 

Sri Lanka kõrgmägedes

Sri Lanka kõige ilusamad kohad on mägedes. Siin elab väga palju inimesi, sest tee kasvatamine on just kõrgel mägedes. Siin on kohe tihedalt selliseid linnakesi, mis turiste paksult täis, kuhu sõitmine võtab hiiglama pika aja ja kust tegelikult ära minna üldse ei tahakski. Vaadata on palju ja vaated on imeilusad.

Bussiga on küll tore sõita, aga bussides on meeletult kõva muusika. Ütleks isegi videodisko. Kui neid lubataks, siis iga bussijuht teeks Marko Märtini sugustele pika puuga. Neil tegelikult ei ole isegi kahte kätt vaja rooli peale panna. Ühega võivad nad vabalt telefoniga samal ajal rääkida.

Rong on seega siinkandis kõige mõnusam edasi liikumise viis. Linnulennult vaid 50 kilomeetrine teekond võib olla vabalt kolme tunni pikkune, sest rongid sõidavad mööda mäe külgi ja see võtab hiiglama pika aja. Rööpad ja liiprid on minu arust pandud Inglaste poolt hiiglama ammu ja neid proovitakse siin oma tarkusega vähehaaval välja vahetada.

Peamiselt selle tõttu, et see sõit on nii aeglane käib suur tormijooks esimese-klassi piletitele. See on tavaliselt viimane pisike vagun, millel suur aken. Teised vagunid meenutavadki kangesti India ronge…

Tundub, et kõik need turistid, kes liivarannast üldse viitsivad ette võtta pika päeva reisi siia mägedesse on suured matka-huvilised. Kõik peamised matkarajad on üsna turistide täis. Väga vara pead liikvele minema, et rahulikumalt omaette loodust nautida.

Ella linnas võtsime ette suure ronimise mäe tippu, et vaadata Ella Rock platoolt linna ja mägede vaateid:

Ainus tee, mida mööda sinna üldse saab jalutada läheb esimesed 40 minutit piki raudteed. See raudtee lõik on täis tihedalt kohalikke ja turiste.

Kui Ida-Virumaa näitel on meil Eestis suur probleem välja mõelda, kuidas töötutele töökohti leida, siis minu arust võiks kõik ametnikud paarikuusele õppereisile Aasiasse saata. Siin kohe osatakse kõik inimesed tööle rakendada. Siin pisike klipp, kuidas liipreid vahetada käsitsi:

 

Ella Rock ilusad vaated

Meie hotell Ellas asus päris heas asukohas, kus võrkkiigest sai vaadata mägesid ja Little Adam’s Peak’ile ronijaid.

Little Adam’s Peak oli kohe meie maja taga. Seal käisime päikeseloojangut nautimas.

Tee, tee ja veelkord tee

Sri Lanka on muidugi kuulus oma tee kasvatamise poolest. Maailmas on ta pisikese riigina tee tootmises koguse poolest neljandal kohal. Kokku toodavad aastas 300 000 tonni.

Käisime kahes tehases oma silmaga vaatamas, kuidas teed tehakse. Pedro vabrikus Nuwara Eliya linas vaatasime musta tee tegemist ja Nurburgh vabrikus Ellas nägime rohelise tee tegemist.

Tee istanduste vahel tohib igal pool ringi käia. Seal on lõpmata palju jalgradasid. Sobib hästi jooksmiseks ja matkamiseks.

Tee tootmise protsess on ise-enesest väga lihtne. Esimesena tuleb korjata lehed. Selleks on kõrgmägedes kõik mäe-küljed ime-ilusaid teeistandusi täis. Teelehti korjavad aasta-ringselt ja pea iga päev naised. Omal ajal tõid tee kasvatamise siia inglased. Et lehti korjata toodi Sri Lankale massiliselt India lõuna-osast Tamili rahvusest inimesi. Sama rahva pikem kiusamine viis ka suurema kodusõjani, kus nö Tamili Tiigrid pikemat aega riiki terroriseerisid. Kodusõda lõppes alles 2006 aastal.

Tee lehti jõuab üks naine päevas korjata 16 kilo. Selleks on tal suur korv selja peal. Palk on minu arust neil kõva 60-80 eurot kuus. Üldse pidid olema need tamili rahvusest inimesed riigi kõige vaesemad, sest reeglina neil pole raha, haridust ega suurt midagi.

Käed on päris hästi parkunud neil naistel.

Tee istanduses on siis tee põõsad lastud kasvada teatud kõrguseni ja edasi kõik noored lehed korjatakse ära. Kaugelt on kohe näha, et kui  tee istandus on tumedat värvi, siis naised on just üle käinud.

Tehnoloog Priit näitab, et heleroheline leht sobib korjamiseks ja tumeroheline tuleb rahule jätta.

Kes tee-lehtedest nii palju ei tea, siis saavad seal selfisid teha.

Tee tootmisel on hästi oluline, et teelehe korjamisest kuni tee valmimiseni ei kuluks üle 24 tunni, muidu maitse ja kvaliteedi omadused muutuvad väga suurelt.

Nii must tee kui roheline tee tuleb täpselt ühest ja samast tee lehest. Vahe on ainult protsessis. Roheline tee saadakse selliselt, et leht rullitakse katki (rakkusid ei purustata). Toimub kerge oksüdeerimine ja siis kohe kuivatus, mis ei lase käärimist tekkida. Mitmete tundide jooksul kuivatatakse. Musta tee puhul rullimise protsessis lehed purustatakse üsna peeneks – see mass hakkab pisut käärima ning  oksüdeerimise ja fermentatsiooni protsessis tee lehed muutuvad mustaks. Siis kohe kuivatus otsa. Peale kuivatamist võetakse veel segu seest välja tee lehe varred.

Protsessi kõige lõpus  toimub tee puru sõelumine eri suuruste järgi. Kõige kallim tee on suure teraline ja kõige odavam on tolm, mida tee-paki sisse pannakse.

Tolmu fraktsioon – mis meile eriti hästi on tuttav kollasest Liptoni teest on tore selle poolest, et seda lihtsalt harjadega pühitakse kokku põrandalt. Ühesõnaga ärge jooge paki teed. Paras saast.

Rohelise tee puhul on kõige kallimast fraktsioonist tehtud tee läibipaistev hele kollakas-rohekas ja kõige odavamast purust tehtud tee tuleb tume-pruun – peaaegu nagu must tee.

Maitseomadused on mõlemal nii mustal, kui rohelisel teel samuti sellised, et suuremast fraktsioonist saadud teel on parem aroom. Samas saab kõige kangemat teed teha just sellest tolmu fraktsioonist. See on sri lankalaste enda lemmik tee, mida siis piimaga juuakse. Sri Lankalased ise joovad enamuses just musta kanget teed piimaga.

Siin on Pedro tehase valmistoodang, mis saadetakse nii Liptoni kui Dilmah tehastele, mis juba omakorda segavad, pakendavad tee-pakkidesse.

 

 

Horton Plane

Täna võtsime ette pikema trekingu Horton Plane rahvuspargis. Park ise Sri Lanka enimkülastatavaid rahvusparke. Kohalikule on hind 40 euro senti ja turisti pilet 20 eurot (Sic!).

Linn Nuwara Eliya, kus me ööbime asub 1800m kõrgusel ja park on 2000-2200meetri kõrgusel. Ilm on siin külm, öösel 14 kraadi ja päeval enamjaolt vihmane. Kõigi ilma-ennustuste järgi oleksime pidanud startima tuk-tukiga pargi poole 5:30, aga meie startisime siiski 7:00, sest ikkagi puhkus ja magada tahaks;) See muidugi maksis hiljem meile kätte.

Horton Plane rahvuspark on kuulus oma kõrge platoo poolest, kus selge ilmaga ülevalt vägevad vaated.

Mis teeb sellele matka lihtsaks on see, et autodega sõidetaksegi selle platoo ülesse ja siis tuleb veel 9 km omal jalal ringi käia. Teekonna alguses ootab selline väga maaliline tühermaa.

Meil vedas, et laus-vihma ei tulnud. Inimesed käivad pargis mööda laia rada – mis on ühteaegu nii jalutusrada kui jõgi. Vihmaga võib see olla päris vägev kivilt-kivile hüppamine. Meie õnneks oli sel hetkel vaid udu-vihm.

Kui Tuk-Tuk meid üle tunni platoole sõidutas, siis tee peal nägime ime-ilusaid vaateid, sest taevas oli selge, päike paistis ja pilvi oli vähe.

Jõudes platoo esimese vaatamisväärsuse Mini World End juurde oli juba vaade üsna niru.

Veel natuke ronimist ja jõudsime päris ehtsa maailma lõpuni. See platoo on mäe otsas, kus laugelt kukub 900 meetrit. Ilusa ilmaga pidi nägema suurepäraseid vaateid. Meie saime kalju ääre peal teha selliseid stuudio-pilte meenutavaid valge-taustaga pilte. Kui oleks teadnud, mis vaade sealt tegelikult avanev, siis võibolla ei oleks julgenud seal ääre peal seistagi.

Googlest vaatasime siis milline ilusa ilmaga see koht välja näeb. Pargi eeskiri käsipuid panna ei luba ja iga aasta ikka paar inimest kukub alla.

Rännaku teine vaatamisväärsus oli Baker’s Falls, mida me hellitavalt nimetasime Kosk nr 25. Pildi me sellest siiski tegime.

Ehtsad rändurid nagu me oleme, siis võileib oli kotis. Päris ilusad vaated meie söögi-peatuse ajal.

Linna jõudes premeerisime ennast järjekordse 33000 sammulise (27km) käimise päeva puhul kohvi ja koogiga:

Rändurite väsinud jalad

Nagu meil traditsioon oli, siis igas riigis tahaks ikka massaazi proovida.

Pole ju harva meil sellised päevad, kus jalutada tuleb 25-28000 sammu. Rekord oli korra isegi üle 30000. Mida paremat siis saab olla, kui võtta korralik jalamassaaz. See nunnu ümmarguse näoga Mianmari tüdruk olekski jäänudki mu jalgu masseerima. Nii nalja tegi meile mõlemale.

Yangon

Bako linna hotellis küsisime abi, kuidas parem sõita Yangoni linna. Nad soovitasid minna bussiga. Ütlesid, et bussid lähevad tihedalt -iga kahekümne minut tagant Yangonisse. Kui jõudsime bussipeatusesse, siis saime kohe aru, et sõit tuleb raske. Suured kotid viskasid salongi põrandale ja suurusid need viimase pingirea alla, siiamani imestame kuidas nad mahtusid sinna.Aga oh, kui mustad need kotid pärast olid.

Istme vahed bussis on ülikitsad ja pikka kasvu inimese jaoks on eriti raske niimoodi pikalt istuda. Kõige vastikum oli see, et bussid on väga vanad, aga nad sõidavad nendega metsikult kiiresti. Kui on kuskil auk, siis hüppad nii, et mõtled ainult selle peale, kuidas mitte lõhkuda pead või selga. Õnneks sõit ei olnud nii pikk.. Saime hakkama..

Yangon on suur linn- üle viie miljoni kindlasti võibolla isegi kaheksa. Täpselt nii segane ongi nende numbritega siin maal… Peale külades ringi käimist ja maal elamist on tore olla jälle suures linnas. Siin on natukene ikkagi tsivilisatsiooni. Leidsime siin isegi suured poed. Üks nendest on meie Stockmanni moodi, ainult meie Stockmann on kaks korda suurem. Kohe tekkis küsimus, et kui Yangonis elab nii palju inimesi, siis kus need inimesed kellel on raha ostavad endale riideid?..Yangonis palju suuri poode, aga nad kõik tehtud turu moodi. Ainult esimene korrus, kus on kosmeetika osakond on tehtud meie mõistes poe moodi. Ülejäänud korrustel on alati vahekäigud igasugu turuputkasid täis.

Yangonis on riigi kõige kuulsam Budismi tempel, mis on kohalike seas eriliselt tähtis ja mida ka peaaegu kõik turistid tulevad vaatama.

YangonNagu kõigi Mianmari templite ja ajalooliste kohtadega, siis kohalikele sissepääs on tasuta, aga turistidel päris kallis pilet.