Chau Doc ja paadiga Kambodzasse

Vietnamist on mitmeid võimalusi Kambodzasse edasi liikumiseks. Neist kõige ägedam on sõita mööda Mekongi jõge paadiga ülesvoolu otse Kambodza pealinna Phnom Penh. Selleks me sõitsime Vietnami kõige piiriäärsema linnani Chau Doc ja pärast ööbimist võtsime hommikuse paadi. Paadi peale saime sõita ilma mootorita tuk-tukiga. Oh, kus vana alles pingutas:

Paadi reis kestab viis tundi. Esimest korda saime proovida piiri ületamist jõe pealt, kus paadiga sõideti mõlema riigi piiripunkti ja mõistliku koguse dollarite eest sai endale vajalikud viisad ja templid.

Vietnami poolel oli piiripunktiks üldse ujuv praam ja Kambodza poole peal väike piiri kontor jõe ääres.

Selliselt istusid mehed laua ääres ja vaatasid passid läbi – kleepisid viisad ja tegid hulka templeid.

Kambodzas pidi olema 16 piiri-punkti ja päris ilma altkäemaksuta õnnestub vaid suures lennujaamas ja ühes Tai-Kambodza piiripunktis. Kõik teavad, et tuleb maksta ja selleks on õnneks paadis kohe eraldi mees, kes raha kokku kogub ja laiali jagab.

Mekongi delta ja Can Tho

Öeldakse, et ega muidu õiget Vietnami pole näinud, kui ei ole ära käinud Mekongi jõe deltas. See on üsna erinev koht muust Vietnamist. See on jõgede ja kanalite rägastik, kus inimesed suuresti tegelevad põllumajandusega. Kliima on hea, vett on palju ja kõik kasvab kiiresti. Väga suur osa vietnamlasi elabki siin regioonis.

Mekongi delta suurimaks linnaks on miljoni elanikuga Can Tho. Linn ise oli isegi üle ootuste viisakas. Korralikud promenaadid, poed ja kohvikud. Siia linna me tahtsime tulla just selle pärast, et üks kuulsamaid ja suuremaid ujuvaid turge (kaubeldakse jõe peal paatidest) on selles linnas.

Elu hakkab pihta siin väga vara ja turule minek oli planeeritud 5:30, et jõuaks enne päikese tõusu teele asuda. Vaated jõele olid väga ilusad:

Turg ise on siis üks suurte ja väikeste paatide rägastik.

Päris huvitav oli vaadata, kuidas arbuuse visati ühest paadist teise alati kaks korraga. See nõuab täitsa harjutamist, et mõlema käega üheagselt neid püüda:

Turul jäigi suuresti mulje, et on suur arbuusi hooaeg.

Meile tundus, et turule tullaksegi suure laeva-täie arbuusidega ja kaasa võetakse kogu pere, koerad, kassid kanad, kuked ja väikesed lapsed. Ennem vist tagasi ei sõidetagi, kui arbuusid on maha müüdud.

Arbuusi me võtta ei tahtnud, sest pikk bussi sõit seisis ees :). Saigi siis oma paadiga sõidetud ananassi laeva kõrvale. Ronisime sinna peale ja tegime siis kaupa. Ananass kooritakse ära, puhastatakse spiraali kujuliselt ja lõigatakse pooleks ja söödki nagu pulgajäätist.

Turu-rahvas nälga ei jää, sest siin on nii ujuvad baarid, kui sööklad.

 

Viimane mees tundus kangesti sellise näoga, nagu Saigoni sõja muuseumi piltidel ameeriklaste keemiarelva ohvrid.

Pongouri juga

Dalati linnast umbes 55 km kaugusel asub ilus Pongouri juga. Võtsime pealinnast takso, kes meid sinna ja tagasi sõidutas.

Juga saab siis ülevalt ja alt vaadata. Alla minnes pidi kõndima üle silla, mis oli päris lagunenud.

Juga on selle poolest kuulus, et vesi tuleb nagu mööda trepi astmeid alla. Selle joa treppide peal meeldib kõrval asuva templi munkadel mediteerimas käia (pilt googlist):

Vietnamis pidi olema igas suuremas linnas oma kliima ja vihmaperiood. Tuleb välja, et kui vanas pealinnas oli samal ajal vihmaperiood, niiet jõgi ajas isegi üle ääre, siis siin Pongouri joa juures paistis meie kurvastuseks suhteliselt kuiv periood olevat. Hea pilti teha, aga vett suhteliselt vähe.

Talv Dalat’is

Dalat on selline mõnus prantsuse koloniaal-linn mägedes, kuhu isegi kuningas tuli suvel suure kuumuse eest peitu.

Hetkel on temperatuur päeval 22-25 kraadi ja ööseks langeb 16 kraadini. Selliselt paksude mantlite ja karvaste kraedega käivad inimesed siis 22+ kraadise külmaga:

 Dalat on päris mitme asja pärast väärt külastada. Autotee Nha Trangist läbi mägede DaLatini on üks riigi ilusamaid! Üks kosk teise järgi ja maalilised vaated.

Palju fotogeenilisi koskesid linna lähiümbruses on  turisti magnetiks. See on Datanla juga:

Dalati linna kõrval on üks riigi suurimaid budisti pühapaiku. Mäe otsas on imeilusa järve vaatega tempel.

Dalatis on veel üks vaatamist väärt koht. See on ühe kunstniku rajatud hotelli kompleks nimega Crazy House.  Päris segase maja/hotelli on ehitanud tõesti. Hotelli toad on väga põnevates muinasjutu majades.

Päris ohtlikult lähevad üle maja katuste sellised pisikesed teed. Lastele väga ohtlik.

 

Vietnami uus kuningas

Vietnami viimane kuningas elas talvel Hue’s ja suvel sõitis mägedesse Da Lati linna. See linn on 1,5 km kõrgusel ja siin on hea jahe (25-28) kraadi kliima.  Viimane kuningas elas sel ajal kui Vietnam ja naaber-riigid olid prantsuse kolooniad. Kuningas ehitas siis endale siis tolle ajastu prantsuse arhitektuurile vastava minimalistliku suve-palee, mis meile meenutas kangesti kolhoosi peakontorit.

Kuna Vietnamis olid parasjagu kuninga pere valimised, siis meie perekond sai ka osaleda.

Tõsine kuningas Priit I :

Kuninganna:

Muideks eelmine kuningaproua oli kahekordne Vietnami miss ja  natuke Galja moodi. Seega meil on päris suured shansid.

Motika piiramatud võimalused

Aasia on kuulus oma motika kultuuriga. Oskus nendega suuri koguseid banaane, munasid, loomi, linde jne toiduaineid vedada on kadestamisväärne:

Päris mitu korda oleme näinud, kuidas motikaga veetakse suurt külmkappi. See nõuab päris head tasakaalu, sest raskus-kese on viidud ju nii kõrgele ja liiklus on ju väga kaootiline.

Omaette tase oli motikast ehitatud liikuv-akvaariumikalade pood.  Motika peale oli ehitatud spetsiaalne raam, kus kilekoti sees igasugu värvilisi kalakesi. Sellega siis sõidetakse läbi linna igal hommikul turule.

… ja kui motikat ei ole (veel ei ole), siis tuleb asju õla peal tassida.

See naine siin tegelikult kannab õlgade peal mini-restorani. Kaasas on pisikesed punased toolid, potit, pannid nõud, valmistoidud ja grillimise asjad. Sellega siis hommikul kodust starditakse ja istutakse kuhugi tänava nurgale maha. Oli näha, et mäkke minna on selle 25+kg restoraniga oli raske.

Osad pildid laenasin googlist.

Nha Trang

Nha Trang on rannakuurort. Meil vedas ilmaga – oli soe ja vihma  peaaegu ei sadanud. Meri ei olnud nii ilus, nagu me arvasime. Lained olid üsna suured ja vesi  läbipaistev polnud. Vette ei tõmmanud meid eriti, aga ujumas me ikka käisime. Hiljem saime teada, et kui on õige hooaeg, siis vesi on puhas ja türkiis-roheline. Linnas on pikk ja ilus mere äärne promenaad. Puid on ilusasti lõigatud. Kohalikud teevad pargis vabas õhus trenni. Sinna on pandud trenazöörid nagu Eestis.

Promenaadil oli selline huvitav koht nagu  Gorki park.

Seal on suur restoran, kus saab tellida nii kartulisalatit, kui ka borshi. Lisaks seal tõõtab kino ja õhtul on elav muusika, kus saab kuulda vanu vene hitte ja tantsida.  Paar tanstu me isegi tegime.

See linn tundub olevat tehtud venelastale. Vene turiste on väga palju ja kõik on kirjas vene keeles, teenindajad ja müüjad räägivad vene keeles. Tundub, et palju venelased tulevad siia mitte ainult puhkama, vaid tulevad siia tõõd tegema.

Leidsime isegi hotelli “Galina” nimega.

Prantsuse mõju selles linnas saab ka näha.

Igalpool  seisavad kaunistatud kuused ja kirjad Merry Cristmas ja Happy New Year. Täpselt nagu meilgi Euroopas.

Väike viski tehakse juba hommikul vara:

Vietnamis on populaarsed erinevad spaad, massaazid ja mudavannid.

Uhel päeval tegime endale spa päeva. Sõitsime saja muna muda vannide spaasse. Hinnad olid päris euroopalikud. Mudavann koos basseiniga ja mullivanniga maksis  nagu meil Viimsis spa pilet. Ise kompleks on päris ilus.

Erinevalt meie mudavannidest oli siin muda beezi värvi.

Käisime vaatamas ka igivanasid Khmeride templeid.

Veel pilte..Väga fotogeeniline koht…

Et sisse minna on vaja kindlasti panna sellised üleriided..

Lõpuks, mida ma saan õelda selle linna kohta. Mul tekkis nostalgia kui kuulsin vene muusikat ja vene keelt. Meid kõnetati igal pool vene keeles.

Siin on küll palju kohvikuid, restorane ja igav siin ei hakka, aga midagi on ikka selles linnas on puudu..

Magusad vietnami musid

Aasias on Galinal minekut ;). Mehed vaatavad Aasias nagunii kogu aeg järgi, aga Vietnamis on ka naised ja lapsed hoogu saanud. Üsna mitmeid kordi on naised tulnud ütlema, et Galina on väga ilus. Võibolla tuleb see sellest, et nii lühikeste juustega on Aasias vaid üksikud turistid.

Nha Trangis piirasid meid sisse neli väikest tüdrukut, kes kõiki oma koolis kasutatud inglise keelseid sõnu meie peal katsetada tahtsid. Aga neid sõnu oli  väga vähe :(. Kahjuks on Vietnamis üsna halb inglise keele tase ja tüdrukud rohkem vaid itsitasid.

Kuna lapsed nii tahtsid meie ümber tiirelda, siis me kasutasime juhust ja tegime mitmes versioonis grupi pilte.

Kui olime juba kaugele neist jalutanud, siis jooksid suure kisaga meile järgi. Võtsid Galinal kaelast kinni ja musitasid ükshaaval teda! 

Näha oli, et tüdrukutel on nüüd pikka aega millesti rääkida.

Millest vietnamlastel sellised mütsid?

pilt google’st

Päris kiiresti tekib Vietnamis küsimus, millest neil selline unikaalne müts? väga ei ole selliseid mujal näinud. Sellel koonuselisel mütsil on nimeks Nan La.

Tuleb välja, et sellel mütsil ongi oma lugu kultuuris. Üle 3000+ aasta tagasi juba olevat vietnamlasi kaitsnud suur naine taevas, kellel pea peal selline suur mytsi taoline katus. See siis olla ära hoidnud suurema vee-uputuse, mis riisi kasvatamisel vàga oluline!

Selle jumalanna auks, siis hakati templitele tegema sarnaseid katuseid ja ka endale prooviti meisterdada kàttesaadavast materjalist (palmi lehtedest ja pambusest) selliseid mütse.

Funktsionaalsusi on mütsil mitu. Hoiab pàikese eest, vihma eest, saab tuult lehvitada ja turul on tagurpidi myts poekoti asemel.

Mytsi versioone on palju. Rikastel on yhesugused, vaesematel teised. Munkadel ja lastel pisemad ja isegi Vietnamis elavatel hiinlastel on oma versioon koonuselisest mütsist.

Vietnamlased on kõvad kalamehed

Vietnamlased merd ja vett ei karda. Kõik mis vee peal seisab kõlbab paadiks.  Kui neil oleks pella paadid, siis see oleks neil üks turvalisemaid merele mineku vahendeid.

Turisti-linnas Hoi An’is oli näha kohe meeste kihistumist. Normaalsed mehed olid need, kes kalal käisid. Neil oli nägu naerul ja elu mõnus. Madalam klassi mehed olid need, kes kalal ei käinud. Nemad pidid siis maa peal musta tööd tegema ja turiste kärudega(ratastega) laiali vedama.

Ja kuna turistid ka ju alati sõita ei tahtnud, siis pididki võrk-kiige käru ja aia vahele tõmbama.

Kuidas siis kalamehed välja näevad:

See mees on ise teinud kanistritest parve. Selle pealt lasi jõkke pika võrgu.

Ümmargust viske-võrku loobitakse paadist. Mingi probleem ei ole neil mõlemal paadis püsti olla, võrku visata või tirida. Kuidas nad küll vette ei kuku või paati ümber ei aja.

 

Kõige lahedamad paadid on aga ümmargused:

Need paadid, mis esmapilgul tunduvad kangesti ohtlikud munakoored on neil tegelikult mõeldud merel käimiseks ja nad panevad nendega võrku. Wiki ja Googli abil saab muidugi teada, et taoliseid kasutatakse nii Shotimaal, Aasias kui Ameerikas. Huvitav, miks meil Eesti selliseid pole. Tõsi ta on, et võrku panna võtta on üli mõnus. Aerutamine ühe aeruga tundub natuke imelik, aga neil tuleb see väga hästi välja.