Kuidas me Petsi ja Krisiga viina jõime

Oleme tänaseks oma reisil jõudnud seitsmendasse riiki ja nagu karta oli, siis igas riigis oleme kohanud eestlasi.  Kohe peab ütlema, et kõige mõnusamad eestlased leiate Kambodzast Sihanoukville linnast. Ikka needsamad kuulsad eestlased, kes siia seitse/kaheksa aastat tagasi oma esimese hotelli püsti panid. Meie saime neist tuttavaks Krisi ja Petsiga, kes on siis meie juhuslikult valitud hotelli Beach Clubi omanikud.

Nad on ülitoredad inimesed, kellest Eesti meediagi aastate jooksul palju kirjutanud. Igatahes tore pererahvas kutsus meid siis õhtustama! Laual oli siis Kris’i tehtud superhea kartulisalat ja grillitud vinkud. Pererahva mõtted olid juba läheneva jõulu ja uue-aasta möllu ettevalmistamisel. Siis pidi siiakanti lendama ikka ligi poolsada eestlast.

Ei mäletagi, mida me täpselt tähistama hakkasimegi, aga peremees tõi külmast suure pudeli viina. Külm viin sobib nii hästi selle sooja ilma juurde. Pähe see ei hakka, sest piiritus aurab selle kuumaga pitsist välja juba enne alla neelamist.

Päris hea pikem lugu nende  tublide eestlaste Kambodza loost oli Pärnu Postimehes. Sealt jäi silma pererahva hoiatus turistidele: “Turisti põhiprobleem on Sihonoukvilles vältida tsüklisse sattumist. Elu on muretu, alkohol odav, merevesi soojem kui suvises Pärnus.”

Pets ja Kris seisavad minu kõrval, rohelise pluusiga eesti poiss Galina kõrval on väga kõva hotelli manager, kes siis Beach Clubi kamandab.   Igatahes suur soovitus kõigile puhkuse planeerijatele – sõitke järgmisel korral Kambodzasse.

Eestlaste teises hotellis – Beach Road’is on tööl üks tore Tartu tüdruk Anu. Anu lõpetas Tartus  graafilise disaini ja tuli pooleks aastaks Kambodzasse, et natuke tööd- teha ja soojal maal ringi vaadata. Anu tunnustuseks tuleb öelda, et meie arust tema peamiselt seal baaris tööd tegigi. Kohalikud on üsna suured lohed ja neid tuleb suuresti tagant utsitada, et nad korralikult tööd teeksid.

Anu aitaski välja otsida konmpass-pluusi, millega Galina alati saab teada kuhu suunda jääb Kadriorg ja kuhu poole Sihanoukville.

Aga nagu meid hoiatati, siis on lihtne seal peo-linnas tsüklisse sattuda. Läksime TripAdvisori soovitusel õhtust sööma kuskile linna-äärde Modern Nomads restorani. Nimigi juba väga sümpaatne, sest eks me Galjaga ju suuresti need kaasaegsed nomaadid olemegi. Oh üllatust resoran oli seest kujundatud mongoli jurta moodi. Pererahvas ongi ehtsate mongolite moodi, kuigi rääkisid vene keeles. Pisikeses restoranis oli veel kaks  laudkonda ja needki vene keelsed. See, et me oskasime vene keelt tähendas seda, et pidime kohe hakkama jooma tuttavaks saamise puhul.

Menüüs olid mongoli stiilis verivorstid ja  lamba-pelmeenid.

 

Siin me vennastusime vastaslaua  inimestega, kes pärit Irkutskist. Irkutskisse lennata on Kambodzast lihtne. Tuleb sõita vaid otse põhja suunas, üle Hiina ja Mongoolia ning siis kohe maanduda Baikali ääres.

Jõuluks me ei julgenud Sihanoukvillesse jääda, sest meie hotelli pererahval oli mitmeid lugusid ränduritest, kes seal reisi alustades paari kuu jooksul kaugemale ei jõudnudki. Seega nende soovitus oli pikema reisi planeerijatel see nende lõbus linnake reisi kõige lõppu planeerida! Igatahes suur edu neile ja kindlasti jõuame sinna järgmisel ringil uuesti.

Sihanoukville

Linn ja sama nime kandev provints on saanud nime Kambodža kuninga Norodom Sihanouki järgi. Rahvusvaheline nimekuju Sihanoukville (ka Sihanouk Ville) tähendab ‘Sihanouki linn’.

Preăh Seihânŭ (ka Sihanoukville) on sadamalinn Kambodžas Tai lahe rannikul.

Kui sattusime Sihanoukvileesse, ei teadnud me sellest linnast eriti midagi. Teadsime vaid, et see on Kambodza kuurort ja meil oli suur tahtmine lihtsalt välja puhata peale Ankori templi ekskursioone.. Plaanisime seal ujuda ja puhata. Mõtlesime, et küll koha peal jõuame lugeda, mis see linn meile võib pakkuda.

Kui jõudsime Beach Club hotelli, siis kohe esimes asjana panime tähele, et kõrval keegi räägib eesti keeles. 10 munuti pärast, tuli meie juurde eestlane ja ütles “Tere”. Oli väga tore teada, et see hotell on tema ja ta abikaasa –  Kris’i ja Peetri oma. Nad tulid Kambodzasse 2007 aastal ja rajasid siia oma hotelli. Tol ajal oli see linn pigem küla ja nad nägid siin suurt potentsiaali. Nendel on veel üks hotell -Beach Road – selles linnas. Nad on seal omanikud koos veel ühe eesti paariga.  Selles  linnas saab näha päris palju eestlasi, võimalik see on just tanu nendele. Selles linnas tekkis oma kommuun- eestlastel on siin mitmed ärid-  hottelid, baarid ja restoranid.

Selles linnas on mitu randa.  Me olime väga passivsed ja rohkem me vedelesime basseini ääres. Käisime meie ligidal Serenpediti rannal ja kaugemal Otrese rannal ka.

Rand, mis oli meie ligidal, jättis meile väga huvitava mulje. Ranna äär on täis ajututisi putkasid, millest päevaks tõstetakse liiva peale välja lauad ja toolid. Jäi tunne, et rand on üks suur söökla. Õhtul  me nägime seal rohkem oma inimesi kui turiste. Ei saanud aru, kas nad on kohalikud või Kambodia turistid. Nad tantsisid liivaranna peal. Neid oli muidugi tore vaadata, sest nende tantsud erinevad meie eruoopa omadest. Lasevad seal taevasse ilutulestikku ja hiina laternaid …

Noored  laulsid rannal…

Lapsed mängivad küll liiva lossidega, aga panevad sinna hulka küünlaid. Ilus on vaadata, aga seda sodi kohalikud oma järelt ära ei korista. Et üldse liivaranda puhtana hoida, siis selle jaoks on hotellipidajad seljad kokku pannud ja ise koristajad palganud, kes siis iga hommik liivaranna üle käivad.

Jargmisel päeval võtsime rendile motika ja sõitsime Otrase randa..

Enne tegi hotelli poiss Priidule kiire kursuse, kuidas motikaga sõita. Juhtus kuidagi nii, et meile anti kõige pisem motikas. Aga mahtusime ilusti kahekesi sellega sõitma.

Pisikesed mängivad piljardit – kuule lüükse jalaga auku ja kiidega saab lihtsalt vehkida. 

Meil juhtus väike õnnetus Otrese rannal.. Priit käis ujumas ja jõudis ainult korraks pea vette panna, kui midagi jubedalt nägu kõrvetas. Vist jellyfish – meduuz musitas teda silmale 😉 Veest välja robnis juba  sellise silmaga…

Siem Riep

Siem Riep on üsna väike linn.. Igav seal ei hakka; kui kõik eksursioonid tehtud saad  seal lihtsalt lõbutseda ja tsillida… Igal pool pakuvad massazhi ja jalgadele kala massaashi-protseduure. Hiinlastale see väga meeldib.Seal on  palju restorane ja baare..Õhtud on päris lõbusad..

Siin on video, kuidas tantsud käivad tänava peal..

 

 

 

 

Kambodza rahva kurb lugu

Kambodza rahva saatus on olnud päris kurb, nii punaste khmeeride aeg, kui sellele eelnenud indo-hiina sõda, kus Ameeriklased hulka pomme nende linnade pihta tulistasid. Blogi lugeja soovitas oma kommentaaris lugeda Chanrithy Him kirjutatud ja eesti keelde tõlgitud “Mõranenud klaas tõuseb pinnale.”

Ostsingi amazonist selle e-raamatu ja tuleb tunnistada, et lugu on liigutav juba alguses. Peegeldab väga hästi kui julm oli saatus selle rahva vastu.

Seda pinget on palju tunda ja päris tihti inimesed ise räägivad sellest ajast, kui raske oli neil ja kui halb on nüüd elu.

Milline leidlikkus

Laias maailmas on jàrjest populaarsemad sellised meeste pàevahoiud!
Igal hommikul viib Galina mind sinna ja saab ise minna rahulikult shoppama!

Sellest hakkame kodumaal kindlasti puudust tundma!

Parasat Preah Vihear, Koh Ker ja Beng Mealea

Me ei väsi templitest. Kaks ülitihedat päeva on möödas Angkori ümbruse templeid läbi jalutadas, aga ikkagi võtsime veel korra giidi, kes seekord viis meid pikemale – 13 tundi kestnud ringreisile Tai piiri äärde, et vaadata veel neli hiigelsuurt templi kompleksi.

Templeid on selle pärast nii palju, et iga uus kuningas, kes tahtis näidata, et ta on ikka tasemel pealik, pidi ehitama uued templid. Üks tempel oli endale, osad olid pühendatud vanematele, ka õdedele vendadele ja siis olid veel templid lihtsamale rahvale. Ühesõnaga kogu ehitus keerles aastasadu templite rajamise ümber. Kogu see kivitöö ja hiid-basseinide_kraavide kaevamine oli meeletu töö.

Kambodza riik oli kunagi hiiglama suur  – sisaldades veel tänast Vietnami, Laost, Taid, Myanmari.

Üks huvitavamaid templeid Parasat Preah Vihearongi  on rajatud tänase Tai piiri äärde, see asub kõrge mäe otsas. Sinna viisid meid motikad, mille sai koos juhtidega võtta piletiputka juurest. Meeletult järsk ja kurviline tee, mida siis täie hooga kihutades läbi sõideti. Tore oli vaadata, kuidas juhid kandsid kiivrit, aga meile kiivrit ei andtud.

Templi ääre peal oli Galinal hea tasakaalu harjutada ja mediteerida.

Koh Ker on hiigel suur omaaegne kuninga peallinn (85km2). See linn oli aastasadu dzungli all ja tänaseks on välja kaevatud vaid osad vägevamad templid. Nagu ikka on kõige fotogeenilisemad need puude alla mattunud templid.

Kambodzas suht ainulaadne püramiid, mille otsas oli enne hindu tempel. Selle püramiidi tipus oligi hiigel suur linga – fallos, mida siis kogu linn kummardas.

Kambodza lapsi on üldse huvitav jälgida. Neil ei ole iPhone ja nad mängivad hoopis teistmoodi. Putukate, sitikate ja kividega nagu meil aastaid tagasi.

Beng Mealea tempel on jällegi hiigel suur kompleks. Kuulus on ta selle poolest, et siin on filmitud Indiana Jones film. (pildid võtsin hiljem googlist, kuna näpp oli pildistamisest väsinud)

Nüüd on pikaks ajaks templi vaatamise isu läbi.

Angkori ümbruse templid

Kambodza peamine turisti lõks ongi Siem Reap, sest vahetult tema kõrval asub templite paradiis. Igal aastal külastab seda linna ligi 5 miljonit turisti, ehk tohutu kogus igas päevas.

Tasub võtta tõsiselt kui kõik reisikirjeldused ütlevad, et Angkori ümbruse templeid ühe päevaga läbi käia on ebareaalne. Lisaks maailmakuulsale Angkor Wat templikompleksile on siin terve Angkori Thom linn, milles ise ja mille ümber on kümneid hiigel suuri templi komplekse.

Kuigi on põhimõtteliselt võimalik läbi käia ka omal käel kõik need templid, siis seekord me otsustasime võtta giidi kaheks päevaks. Tahtsime rohkem templitest aru saada ja kiiremini läbi käia kõik need templid, mis vahetult linna lähedal.

Ajaloo huvides panen siia kirja, mida miskil päeval sai läbi jalutatud:

Day 1: Small Tour Itinerary

Angkor Wat – the biggest religious monument in the world

South Gate of Angkor Thom city

Bayon – the only one temple for the Buddha

Bapuon, Phimean Akas, Elephant & Leper King terrace, Suor Proat temples

Ta Nei – the temple in the jungle

Ta Prohm – the jungle temple known as Tomb Raider temple

Banteay Kdei – the temple that hundred pieces of the Buddha were found by chance

Suor Proat Towers,

North & South Khleang Preah Pithou Group,

Thomanon,

Chao Saydevada, Takeo…….
Day 2: Big Tour Itinerary & Banteay Srei

sunrise at Angkor wat

North Gate of Angkor Thom city

Phreah Khan – the sacred sword

Neak Poan

Ta Som

East Mebon – the temple in the dry-reservoir

Pre Rup – the crematorium

Banteay Srei – the lady temple, the best carving temple in the world

 

Kõige huvitavam, et templid olidki täiesti erinäolised ja neid oli isegi huvitav kolm päeva järjest vaadata. Jäägu see suures osas saladuseks, mis templis on mis pilt tehtud.

Ühed suuremad hitid ongi lõpuni välja kaevamata ja puudega ning puu juurtega kaetud templid. Siin on filmitud palju filme, sealhulgas Tomb Rider ja Indiana Jones.

See järjekordne käsitsi kaevatud tiik (millest vaid pool mahtus pildile) on Angkor Thomi linna kuninga palees ehitatud tema naiste ujulaks. Pidi ikka palju naisi olema.

Angkor Wat

Kambodza vaieldamatu pärl on maailma kõige suurem templi kompleks. Angkor on omamoodi maailma ime, mis on säilinud üllatavalt hästi ligi 1000 aastat. Suur ja silmapaistev on see templi kompleks nii oma mõõtmetelt kui sisu poolest.

Aerofoto Angkor Wat templist

Iga templi ümber on suur kaitsekraav. Kõik sellised kraavid ja templi juurde kuuluvad hiiglaslikud tiigid/veekogud on käsitsi kaevatud.

Päevane pilt.

Päikesetõusu vaatamine on omamoodi atraktsioon. Selleks pidime kell neli ärkama, et viiest juba varakult platsis olla. Kohad saime head, seega pildil turiste ei ole 😉 Aga seda päikesetõusu on fotograafeerima tulnud sajad inimesed (ja nii iga hommik kell 5 :).

Tempel on kolme korruseline ja kompleksis on viis torni, millest kõrgem pidi olema üle 200 meetri kõrge.

Sadade meetrite pikkused kivist tahutud seina joonistused. Kahju, et enam ei lubata turistidel kivi katsuda, sest need kohad, mida katsuti on ilusti tumedad ja pildid paistavad paremini välja:

Külaline hotellitoas

Battanbangi linnas sai valitud uhke hotell. Nimigi oli ka uhke – Deluxe Villa. Aga mitte alati ei tähenda bassein ja ilus nimi veel parimat ööbimist.

Algatuseks sai seina peal ja siis veel voodis tapetud korralik prussakas. Täitsa sellises mõõdus, midaisegi süüa kõlbaks. Aga nendega meie õhtused külalised ei lõppenud.

Isegi mina suutsin ehmatusest püsti karata, kui voodi kõrvalt roomas mööda 15 cm pikkune sajajalgne. Kui muidu on sellised päevakoera taolised sajaajalgsed ühed uimased putukad, siis see kihutas metsiku kiirusega.

Siis algas suur tapatalg kahe plätuga relvastatud mina ja saja mürgise jalaga hiid-putuka vahel. Mööblit lendas kõvasti ja esimese roundi järel suutis uss-putukas põgeneda ja ennast ära peita. Sellist asja me lubada ei saanud, sest magama jääda seal toas me ei oleks julgenud. Kurjaks aetud mürgine sajajalgne on  ju ööloom ja ta oleks kindlasti meid pimeduses kättemaksuks rünnanud.

Lõpuks ta pistis pea voodi tagant välja ja plätud tegid oma töö.

Eluka jäädvustamiseks pidin mobiili skaalaks kõrvale asetama.

Mürgise sajajalgse laiba panime hoiatuseks koos sildiga Do not disturb ukse taha, et teised tema sõbrad tuppa sisenemise mõttest loobuks.

Krõmps, krõmps kõht täis!

Kui juba kaugele Kambodza maale tulla, siis on ilmtingimata vaja ära proovida, mis maitsega on putukad. Nad on siin kuulsad selle poolest, et kõiki putukaid söövad, mida suurem seda parem. Putuka söök vist ikka rohkem kohalike delikatess, turistid käivad millegi pärast suure kaarega mööda.

Turul leidsime tädi, kes müüs praetud prussakaid, rohutirtse ja mardikaid. Igas suuruses ja igasuguse maitsega.

Tädi polnud kade ja lasi igasugu putukaid proovida. Maitse on hämmastavalt hea. Nagu chipsid, chilli maitsega. Kõige sarnasem on kuivatatud krevetid. Iga putukas kusjuures täitsa eri maitsega.

Ühe dollari eest (turisti hind kindlasti) saab terve selle koleda plekist purgi täie putukaid endale kaasa osta.

Ma päris täpselt aru ei saanud, kuidas tädi neid ise sõi. Ta mingi osa sellest putukast murdis ära. Mina krõbistasin koos kõigi jalgadega. Pärast olidki kõik hambavahed putuka jalgu täis ja Galja ei olnud nõus isegi musi andma.

Tõele au andes kotti ma tühjaks ei söönudki. Poole peal suutsin nii vastiku sita maitsega suure põrnika suhu panna, et peaaegu oleks kõik välja tulnud. Peab ikka korralikus putuka restoranis proovima!.