Shirazi lennujaamas

Kell on 2.30 ja lennuk Katari poole kell 04.30..jah, mugav ei ole.. Turva kontroll on naistel ja meestel on eraldi..

Shiraz – Persepolis

Pole sõnu..Lihtsalt pildid..

Persepolis, vana Pärsia impeeriumi tseremoonia pealinn:

 

Iraanist viimased mõtted

Iraani reis hakkab läbi saama. Koos kõrvalepõigete ja ekskursioonidega sai maha sõidetud umbes 2000 km, ringi jalutatud umbes 250km. Teekond algas Teheranist  ja liikus läbi Kashan, Esfahan, Yazd, – > Shirazini. Marsruut sai valitud Lonely Planet soovituse järgi, mis piiratud kahe nädala pikkusel reisil piisavalt suure kultuuri laksu annab.

Hetetked, mis panevad imestama

Iraanis on väga kuiv õhk. Huvitav asi on see, et kui tuled kuuma dushis alt välja, siis tundub õhk toas isegi külm.

Veel väike jutt vannitubadest. Kui Iraanis võtad hotelli toa, siis võibolla kirjas, et vannitoas on Iraani tualett. Muidu avalikes kohtades kasutavad nad igal pool ainult Iraani tualetti (kükitamise auk). Siiamaani võtsime endale toa ainult euroopa tualetiga. Seekord saime toa, kus on vannitoas nii Iraani, kui ka meie mõistes tavaline tualeti pott. Jälle saime palju nalja sellega, kuidas vannituba on ehitatud. Dushi  kõrval on kohe tavaline tualeti pott, mis tähendab, et kui sa oled dushi all, siis tualeti pott ja paber lähevad täitsa märjaks. Kõige tähtsam on veel see, et pole trappi dushile ja kogu vesi voolab Iraani tualeti sisse. Dushi kardin on ka meie arust pandud valele poole – kaitseb kraanikaussi.

Kõige tähtsam töö!

Nagu meil on juba pikem traditsioon, siis igast vingemast kohast saadame endale postkaardi mälestuseks.

Selline kadestusväärselt lihtne aadress!

Siiani on igast maailma nurgast (välja arvatud Kuuba) postkaardid selle aadressiga ilusti koju jõudnud. Siiani saadetud postkaardid on kõik kenasti seina peale pandud. Seekord teebki muret, kas vaba seina pinda on ikka piisavalt.

Shiraz

Shirazi linnas meile väga meeldib. Seda linna loetakse “Aedade linnaks” või  “Luule pealinnaks”. Siin on tore atmosfäär. Siiamani tundub väga turvaline. Öösel kell 12 tänaval jalutades kohalikud viisakalt tervitavad.

Erinevalt teistest suurtest Iraani linnadest tundub, et selles linnas on palju erinevaid restorane. Mõned ikka väga ilusad ja uhked, aga samas võid leida ka väikseid ja hubaseid.

Shapouri Garden, seal me sõime õhtust.

Pime kana leiab ka tera

Saab siis lõpuks alkoholi või ei saa. Shiraz on ju maailmakuulus oma nime poolest. Üks paremaid punase veini viinamarja sorte, millest siiani palju veini tehakse on sama nimega. Shiraz oli ajaloos juba kuulus oma veini poolest ja läbi pika ajaloo on, seda veini tegemist siin küll keelatud, küll jälle arendatud. Tundub, et viimane keeld on pärit 30 aasta tagant. Kuna mosheedest ja vanadest majadest on juba enam-vähem kõrini, siis hakkasimegi selles linnas rohkem rõhku pöörama ihulistele vajadustele.

Kõige paremad söögikohad levivad suust-suhu. Igasugused foorumid ja raamatud on üsna mass-turistidele mõeldud. Jällegi peab tänama sõpru shveitslasi eelmisest linnast. Meil õnnestus leida üks tõeliselt nunnu kodu-restoran, mis oli peidetud kõrvaltänavate rägastikku. Meie sõbrad shveitslased jätsid meile ainult ühe vihje, et tuleb seinte pealt otsida sellist silti. Nad mäletasid vaid, et see asus kahe suure moshee vahel, ühes kõrvaltänavas. Ja suure käimise peale me leidsime selle:

Tükk kõrbest

Saime näha kõrbe.

Kõrbesse sõitsime 2 tundi, startisime kell 3.00 päeval, et kohale jõudes ei oleks nii palav ja saaks näha ilusat päikese loojangut. Päikese loojanguks kahjuks me ei jõudnudki, jäime 10 minutit hiljaks. Hiljaks jäime osalt enda süül, sest eelmisel päeval ostime proovimiseks suure arbuusi, mis maksis uskumatult vähe – 35 euro senti ja kaalus umbes 4 kg. Muidugi autosõidul, me palusime teha kõrbes mitmeid peatuseid ja sinna see kümme minutit kulus. Kõigepealt rääkis autojuht meile pikalt eri sorti madudest ja skorpionitest ning eriti pikalt neist kõige mürgisemast kollasest skorpionist. Boxipeatusel me põhiliselt seda vaatasimegi, et midagi kollast kükitades ei paistaks.

Yazdist sõit Shirazi

Täna siis sain proovile panna oma 17+ aasta kogemusi pikamaa bussi-sõidul. Nagu ikka vahemaade hindamisel Googli ja tee pikkusega võid siin kõvasti eksida. Kahe linna vaheline pikkus 435 kilomeetrit ja kõik targad lubavad selle maa läbida 5 tunniga. Riigis on samad kiiruse piirangud, mis meilgi – tavateedel 90 ja kiirteel 110. Maksimum trahv kiiruse ületamise eest on 25 eurot. Seega see nö VIP_express_buss võiks ju täitsa 5 tunniga kohale jõuda. RAAMAT (nii me kutsume Lonely Planeti piiblit) aga ei eksi, lubab meile, et sõit kestab 7 tundi ja täpselt nii ka oli.

Bussi pilet maksis kahe peale kokku 13 eur. Kindlasti oleks mitte_vip bussiga saanud poole odavamalt, aga me niiii lootsime, et saame tualetiga bussi. Ok, seda rõõmu meile ei pakutud, aga bussi ukse pealt sai lugeda, et tegu oli ikka ilusa bussiga ja lubati ka tseremooniat.

Yazd

Yazd on suuruse poolest nagu Tallinn.  Väga vana linn, vist oli juba olemas 3 tuhat aastat enne Kristust. Majad on ehitatud punakas-beezist savist ja asub keset kõrbe oaasis. Meile see linn väga meeldis, sest on hea ja rahuli ning vaadata palju.

Tulime siia kui oli reede. Kogemust meil oli ja vahetasime raha enne reedet. Reede on nendel puhkepäev ja peaegu kõik asjad oli pandud kinni, tegelikult juba neljapäeva lõunast algab nö ühe päevane nädalavahetus. Bussiga sõitsime Isfahanist  Yazdi 5 tundi. Kõhud olid väga tühjad. Hotelli receptionis saime teada, et kõik korralikud söögikohad on sel paeval kinni..

Tavaliselt saime liha, mis lõikatud tükkideks nagu sashlõkk. Selles kohalikele mõeldud sööklas, me võtsime kana. Siin ei anta paljudes restoranides nuga. Inimesed söövad kuidagi kahvli ja suure lusikaga.