Johannesburg

Kohalikel on Johannesburgi jaoks nii palju nimesid: Joburg, Jozi, Gauteng jne.. Johannesburgis ja selle ümbruses elab üle 8 miljoni inimese, Johannesburgis endas üle 5 miljoni inimese. Johannesburg on mustade linn. Üle poolte elanikest on mustad, valgeid on umbes 14%.

 

Johanesburgis jõudsime vaadata ainult ühe muuseumi. Nii väga tahtsime vaadata teemandi kaevandust,  aga kahjuks ei jõudnud. Järgmisel korral siis vaatame.

Apartheidi muuseum..

Valgetel ja mustadel inimestel on eraldi sissepääs..

19. sajandil saabusid Johannesburgi piirkonda üksikud eurooplased, kuid neid oli seal vähe, kuni 1880 avastati kulda. See põhjustas määratu kullapalaviku. Inimesed voolasid siia Põhja-Ameerikast, Suurbritanniast ja mujalt Euroopast. Mustad tõrjuti välja ja maa hind tõusis kõvasti. Maaomanikud olid buurid, mis tekitas vastuolusid Suurbritanniaga, mis viis lõpuks Teise buuri sõjani. Buurid said selles lüüa ja kogu piirkond läks Suurbritanniale.

Aastal 1910 moodustati Lõuna-Aafrika Liit. Mitte-eurooplased pagendati ning neil lubati elada ainult kindlates piirkondades ning teha ainult musta tööd. Need diskrimineerivad seadused lõpetati 1994.

Pärast rassilise eraldatuse lõpetamist on Johannesburg saanud üheks maailma kõige suurema kuritegevusega linnaks. See on takistanud linna majandust ning suurfirmad on hakanud Johannesburgi kesklinnast ära kolima.

Aparteid sai alguse peamiselt sellest, et mustadelt võeti ära nende maad. Teha ei olnud neil midagi, süüa ei olnud ja tööd pidi leidma. Selleks kolisid nad massiliselt suurte linnade ligidale, kuhu tekkisid hiigel suured getod. Kui valged nägid, et Johannesburgi äärelinna on mõne kilomeetri kaugusele südalinnast tekkinud hiigel suur miljoni suurune mustade, vaeste-valgete ja värviliste inimeste geto, siis otsustati “getode likvideerimise aktiga” getod lammutada ja linnast veel kaugemale ehitada uued “puhtad” linnaosad, kus mustad oleksid eraldi, valged eraldi ja värvilised omaette. Väga kardeti seda jama, kui erinevad värvid seguneksid. Sellest tekkis ka lubade süsteem ja erinevad valgete, mustade alad. Nii linnades, bussides, rongides jne.

Lõpuks tuli vangist välja Nelson Mandele, kes selle jama lõpetas. Mandelal oli uskumatult hea tervis. Vangis oli oma elust 27 aastat, aga ikka elas 95 aastaseks.

 

 

 

Dragensberg

Peale Durbani otsustasime, et liigume Johanesburgi. Kuna aga teekond on ligi 600 kilomeetrit, siis otsustasime, et teeme ühepaevase peatuse Dragesbergis.

Draakonimäed on mäestik Lõuna-Aafrika kagusosas, osa Suurest astangust. Kagunõlv on järsk, loodenõlv lauge. Maksimaalne kõrgus kuni 3482 meetrit (Thabana Ntlenyana – ‘ilus väike mägi’, Lesotho kõrgeim tipp).

Lõuna-Aafrikas meil oli natukene puudu reisi päevi, sest viisa anti meile ainult 16 päevaks. Kindlasti seda on liiga vähe Lõuna-Aafrika kohta ja igale poole minna ei saanud.

Dragensberg on väga ilus mäestikurajoon ja kui oleks natukene rohkem aega saaks teha pikemad jalgsimatkad või sõita hobustega. Kahjuks jäi ka aega puudu, et ära käia Lesothos, mis on ka osaliselt Dragensbergi mäestik. Kuna meil oli ainult pool päeva, siis  otsustasime, et sõidame ja vaatame  veel ühte veini farmi. Dragensbegis, kui ma ei eksi on ainuke koht, kus saab tulla degusteerima veini ja shampust. Shampust me kahjuks ei saanud proovida, sest alles eelmine aasta pandi esimene shampus pudelitesse ja valmimine võtab aega kaks aastat.

See veini istandus on üsna noor  ja seda kohta reklaamitakse nagu pulma paika.  Koht ise on ilus, veinikelder on ehitatud ka ilusasti, aga ikka midagi on puudu. Tõenäoliselt õige veinimõisa mõõdu annab välja ikka koht siis, kui on vähemalt sada aastat vana…

Veinide kohta saame öelda, et meeldis enam vähem roosa vein ja  väikese pudeli ostsime kaasa õhtusöögi kõrvale. Punased veinid meile siin ei maitsenud…Eks see on ikka suur kunst kuidas head veini hästi teha…

Juustu valik, moosid  ja snäkid meeldisid meile rohkem kui vein ise…

Meie koht kus me ööbisime.. Väga armas koht ilusa vaatega mägedele.. Meie majakese kõrval oli väga armas kabel, kus preestrist majaperemees pulmasid korraldab. Kiriku altarimaali asemel oli imeilus vaade mägedele..

Meie armas tuba koos õhtusöögiga…Kahju, et oli ainud üks öö…

Vaadates vannituba ei saa õelda midagi halda…Õhtul saab võtta vanni.. Aga hommikul oli sellega omad raskused, sest inglise stiili järgi ju dushi pole ja päikesega köetud kuum vesi sai otsa juba õhtul .. This is Africa!

Tunned ennast nagu maal!!

 

 

 

Durban

Durban on linn Lõuna-Aafrika Vabariigis KwaZulu-Natali provintsis. Asub India ookeani ääres. Elanike arvult on Durban LAVi teine linn Johannesburgi järel.

Elanikest on 68,3% mustad, 19,9%  asiaadid ja 9% Euroopa päritolu. 63% elanikest kodukeeleks on suulu keel.

Durban on Lõuna – Aafrika suurim sadamalinn.

Üle pika aja käisime muuseumis – The Campbell Collection.

Selle uhke maja ehitas Campbell omale pensionipõlveks. Ta oli üks rikkamaid ärimehi, kelle põhi äri oli suhkru kasvatamine ja eksport. Ta oli ka kuninganna Elizabeti sõber, kes käis tal külas ja kellega koos nad Krugeri rahvuspargis jahil käisid. Campelli pere jahi maad olidki tänases kuulsas Krugeri rahvuspargis.

Täna on maja tehtud muuseumiks. Muuseumis on kollektsioon, kuhu on  Campbelli abiga  korjatud Lõunast Aafrika rahvaste ajaloolisi esimeid, riideid ja kirja pandud nende traditsioone.

Lisaks saab näha ja tutvuda  Aafrika erinevate aborigeeni rahvuste kultuuriga. Meil oli tore giid, noor poiss, kes oskas klõpsu keelt. Rääkis meile, et isegi vanal ajal oli Aafrikas õlu tegimine populaarne ja õlu käis iga olulise peo juurde…

Rääkis miks on vaja selliseid 15 cm kõrguseid puust pinke…  Suulu naistel on erine soeng, mis ei tohi magades sassi minna ja nad toetavad oma pea/kaela sellise pingi taolise “padja” peale.

selline oli suulu soeng..

Durbanis leidsime sellise keskuse.. Siin on kasino, kino, restoranid ja kohvikud.

Keskuse taga saad minna nautima ookeani äärset liivaranda. Nagu igal pool Aafrikas näed selliseid ahve. Eks maitseb nendele kõik mis on magus, see kord on jäätis.

Vesi Durbani randades on aastaringi soe. Liivarannad on laiad ja ilusad. Räägitakse, et Aafrikas on palju haisid. Eriti palju tekkis neid linnade ligidale siis, kui tehti selline atraktsioon nagu ujumine koos haidega. Inimesed ronivad puuri sisse ja puuri lastakse vee alla. Puuri ligidale viskavad veriseid liha tükke, et haid sinna meelitada. Praegu igalpool randades on pandud haide vastu võrgud, et inimesed saaks ujuda.  Kahjuks meie ei võtnud seekord ujukaid kaasa…

Käisime vaatamas lindude parki.. Ei ole veel näinud nii palju erinevaid papagoi/kakaduu sorte…

Lõpuks saime teada selle linnu nime.. Aafrikas on väga populaarne lind.(Namibias ja Botswanas ka)

Millegi pärast leidsime sellise nimega vorsti.. Ei teagi millest see nimi..

Ühe inimese toiduports. Aafrikas on väga suured portsud, vist sellepärast siin saab näha väga suurte tagumikudega inimesi tänava peal.

On ju hea Red Bulli reklaam, täis purgid olid pandud ratta-raami külge.

Durbani iseenesest ei ole kõige turvalisem linn. Meie võtsime hotelli seekord kesklinnas, kohe raekoja kõrval. Söögikoha valisime 300 meetrit kaugusele. Arvasime, et läheme sina sööma jalgsi. Saime kohe riielda, sest  selle rajoonis ei tohi üldse normaalne inimene jalutada õhtul.

Päris huvitav oli hotelli ette seinale paigutatud selline silt.  See vist pidi tähendama, et nüüd on hotellis parem teenindus ja kvaliteet. No väga ei olnud..

Kesklinnas, kohe meie hotelli kõrval sai näha selliseid ilusaid ehitisi (see on raekoda), aga isegi päeval ei ole see rajoon kõige turvalisem. Kõige turvalisemad rajoonid ongi shopingu keskused ja mere rannad..

 

Wild Coast

Lõuna Aafrika on kuulus oma ilusa Garden Route poolest, kus saab vaadata ja nautida kajuseid- ja liivarandu. Vahemaad on siin metsikult pikad, aga õnneks teed on uskumatult head..  Meie meie pisike ford lendas 140 km tunnis. Oma väikese ralli-autoga jäime väga rahule. Kuna vahemad olid suured  tegime palju peatusi.

Korra tegime peatuse ja ostsime juustu ja moosi  tee äärsest farmi poest.. Selline igatsus oli juustu järgi. Aasias peaaegu polnud juustu valikut ja kui oli siis oli kolm korda kallim kui Eestis. Juustu poodides on siin alati suur valik spetsiaalseid moose.. Siin neid moose nii palju ja nad on eriti head..

Tegime peatuse ilusas linnas Knysnas. Sõit kaunisse rannikulinna Knysna’sse kestis  umbes 6 tundi, sest asub Kaplinnast 490 km kaugusel. Siin  avanevad imelised vaated Knysna laguunile ja kaugemal asuvatele mägedele, mis on tuntud Knysna Heads nime all.

Liiva randa oli siin imepisike.. Vesi on jääkülm..

Priit läks proovima vett.. Vesi jahutas mõnusalt ja püksid said märjaks…)))

Knysnas on ilus piirkond Waterfront. Waterfront on  hästi pisikene jahisadama ala, kus on palju restorane, poode ja kohvikuid.  Knysnas on kunstlikult tehtud saar, kuhu on ehitatatud privaatne elurajoon, restoraane ja poode. Majade vahel on kanalid ja iga maja ette saab kaatriga sõita. Õhtu vaade..

Selles linnas me leidsime endale lemmik-retsorani, kus oli imehead austrid. Austreid selles linnas kasvatatakse. Restoran oli rohkem mõeldud kohalikele, hinnad olid seal palju odavamad. Imelik oli see, et veini restoranis ei müüdud, aga kõik võisid ja võtsidki veini ise poest kaasa. Harva näeb sellist restorani, kus oma joogiga lausa oodatakse. Meile see väga meeldis..

Enne Port Eliszabeti tegime peatuse Plettembergi Bays..Leidsime ilusa pika liivaranna..Rand on täesti tühi, sest juba on sügis. Vesi oli päris soe veel..

Port Elisabet

Port Elizabeti linnal oetakse sõbralikuks linnaks oma suurepärase kliima, pikkade liivarandade ja rohkete meelelahutuskomplekside poolest.

Vanalinn.

Päris hea nimega pood. Priidule idee meeldis, sest saad kodus öelda, et käisin joomas.

See on Aafrika! Tore teha selline äri, kus kiriku sees on suvaline pood ..

Port Elizabeth kuulub nüüd Nelson Mandela Bay piirkonna koosseisu.

Lõuna-Aafrika ranniku äär on täis väga ilusaid elurajoone. Väga-väga palju villasid ja liivarandu, kus on mõnus jalutada..

Nagu ikka suuremate linnadega, siis ka Port Elizabet ei ole kõige turvalisem linn. Õnneks mingid kogemused meil on juba ja võtsime endale B&B valgete rajoonis, mis oli 10 minuti kaugusel Port Elizabetist..

Storm River rahvuspark

 

Veini farmid

Lõuna-Aafrika Vabariik on kahtlemata üks silmapaistvamaid veinitootjaid lõunapoolkeral. See riik omab üle 300 aasta veinitootmise ajalugu ja ta on omamoodi sillaks Vana ja Uue Maailma vahel. Enamus veine on valmistatud kasutades Uue Maailma veinivalmistamise meetodeid, kuid siiski on neil rohkem ühist stiili Vana Maailma veinitootjatega.

Enamik LAV-i veinitööstust on koondunud kaljusele Lääne-Kapimaale. Siin leidub arvukalt mägesid, orgusid ja platoosid, mis võimaldab veinitootjatel toota väga erinevas stiilis veine. Viinamarjaistandusi leidub ka Põhja-Kapimaal Orange River’i regioonis, kus on peamiselt tasane ja viljatu kõrbemaastik.

STELLENBOSH – üks kuulsamaid Lõuna – Aafrika veinipiirkondasid.

Linnas näed väga palju tudengeid, sest siin on üks riigi suurimaid ja kuulsamaid ülikoole. Ümber selle linna on rohkem kui 300 erinevat veinitootjat oma veiniistandustega. Kahtlemata üks paremaid kohti, kus ülikoolis käia!

Päev oli päris palav ja lastele oli veini mõisas kohe eraldi  purskaevus ujumise atraktsioon. Samal ajal vanemad  joovad mõnusalt veini..

FRANSCHOEK – See ilus kohake Lõuna Aafrikas meenutab tükikest Pransusmaad. Väga pisike ning ilus linn ja kuulus paljude veinimõisade poolest,mis toodavad veini juba alates 17-ndast sajandist. Au ja kiitus kirikule ja jesuiitidele, kes veinitootmise traditsiooni Aafrikasse tõid.

Linnas meile meeldis see pood,sest seal saime proovida päris palju erinevaid õlisid. Ostsime endale trühvli-oliiviõli.

Üks nendest paljudest veinimõisadest. Pilt rõdult nende viinamarja istandusele…

Veini degusteerimine meil läks ka päris hästi!!

Priidule nii meeldis vein, et ta kohe tahtis kaasa võtta..

Hea lootuse Neem

Hea Lootuse Neem ( Cape of Good Hope) on maailmakaardil vist kõige ilusama ja romantilisema nimega. Miks ta on nii kuulus? Vanasti inimesed arvasid, et see on punkt, kus Atlandi ja India ookean kohtuvad, aga pärast leiti et, tegelikult on kõige lõunapoolseim punkt natuke ida pool, mida nimetatakse Cape Agulhas. Cape Agulhas  keegi eriti midagi ei tea, aga Cape of Good Hopeś  läks omal ajal kooli raamatute sisse ja seostub tolleaegsete suurte geograafiliste avastustega. Just siia tulevad väga paljud turistid igast maailma nurgast – juba nimi on sedavõrd kutsuv.

Neeme avastas eurooplastele 1488. aastal portugali meresõitja Bartolomeu Dias. Ise  Hea Lootuse Neem on Cape’i poolsaare kõige lõunapoolsem tipp. Ta on ümbritsetud rahvuspargiga.

.

Cape Point asub koordinaatidel …..

Lootuse neem on tuntud ka kui tormide neem. Cape Point’is tippus on tõesti tunda tormi tuult.

Hea lootuse neem:

Hea Lootuse Neem on väga ilus koht ja pakub erinevaid matkaradu. Kõik rajad on väga hästi hooldatud ning on lihtsalt läbitavad.

Neeme parklas saab näha palju babooni ahve. Need ahvid inimesi üldse ei karda, isegi vastupidi inimesed kardavad neid.  Need ahvid on sellised pätid -ronivad julgelt auto peale.  Katuse peal väänavad julmalt raadio antenne ja närivad  kummist katuse raame. Õnneks, see ei olnud meie auto.

 

Pingviinid – Boulderś Beach

Kaplinna ligidal on palju pisikesi randu. Üks on aga turistide jaoks eriti populaarne – Boulder’s Beach, mis asub Simonś Town’is. See asub umbes 40 km kaugusel Kaplinnast. Seal asub afrika pingviinide koloonia. Tänapaeval see koloonia koosneb rohkem kui 2000st pingviinist. See koloonia moodustus 1983. aastal.

Et turistid saaks ilusti jamugavalt vaadata, siis on ehitatud spetsiaalsed puidust teed. Turiste oli siin tõesti palju ja igast maailma nurgast… Pingviinid/linnud jalutavad vabalt mere ääres..

Munemise hooaeg kestab veebruarist augustini. Rannas oli munemise/haudumise jaoks tehtud spetsiaalsed plastik tünnidest pesad.

Kuna turiste oli tõesti palju, siis oli isegi pilte väga raske teha. Aafrika pingviinid on ise pisikest kasvu ja täitsa armsad.

Rand oli ise väga ilus ja tee peal nägime sellist looma..

Käisime vaatamas sellist randa, tahtsime proovida kui külm vesi on..Vesi oli tõesti külm..No eks see on ikkagi Atlandi ookean..

Huvitav on see, kui pingviinid lamavad või ujuvad paistavad nad nagu kajakad…

Tore oli avastada, et ka selles rannas oli pingviine ja polnud nii palju rahvast. Vedas, et kõik need turistid, keda me nägime spetsiaalselt ehitatud platformil, ei tulnud siia pingviine vaatama.Meile meeldis neid vaadata ja fotografeerida nii ligidalt. Imestasime, et need pingviinid üldse ei kartnud inimesi..

Kaplinn 2

Kuna Namiibia ja Botswana reis meil oli väga aktiivne ja sõitu oli palju, siis Kaplinnas enamasti me puhkasime. Lõpuks ometi saime oma pilte üles laadida internetti. Botswanas ja Namiibias oli internetiga suured probleemid, enamus kohtades sellist kiirust, et pilte võrku laadida üldse polnud.

Interenet Lõuna-Aafrikas on üsna kallis ja paljudes hotellides ja kohvikutes on andmeside maht limeteeritud ainult 1GB päevas.

Kaplinn on ilus linn, kus on mitmeid ilusaid rajoone. Samas on seal ka sellised rajoone kus seisavad ainult barakid. Mustade inimeste elutempo on hoopis teistsugune. Neid vaadates tundub, et nad ei kiirusta kuskile. Huumoriga tavaliselt nendel pole mingit probleemi, seda saab tihti näha kuskil kohvikutes või söögikohtades.

Kesklinn ise ei ole nii suur, aga on ilus. On palju ilusaid parke.

Linn on kuulsa Table Mountain kõrval. Vanast sadamast on tehtud suur kohvikute ja äride keskus- Waterfront. Vaatamist on väärt ka Long street (pikk tänav), mis on täis ehitatud kohvikuid, restorane ja baare. Õhtul see tänav muutub päris lõbusaks.

Huvitav oli vaadata muuseumi District Six, mis asub endise District 6 rajoonis. Tegu on linnaosaga, kust apartheidi poliitika tõttu 1966. aastal kõigil mustadel inimestel võeti ära elukohad ja asustati nad ümber Cape Flati, mis asub kesklinnast mitmekümne kilomeetri kaugusel. Mustade vanad elumajad lammutati maha, et valgetele ruumi teha.

Seadusega moodustati valgetele mõeldud alad ja mustad said sinna vaid spetsiaalse loaga. Kõike seda selleks, et mitte-valged kesklinnas ei elaks.Tänapäeval on sinna piirkonda suhteliselt vähe ehitatud, sest inimesed ei julge maju või kortereid siia osta. Paljudele 1966. aastal minema aetud mustadele inimestele on antud õigus maad tagasi nõuda.

Lõuna Aafrikas on praegu nagu päris sügis, päeval on väga soe aga õhtul on vaja panna kampsun, sest on väga tuuline. Kui me tavaliselt vaatasime Table Mountain’i, siis selle ülemine ots oli pilve sees. Ühel hommikul kui mägi oli pilvedeta otsustasime kohe minna seda vaatama. Kahjuks ei õnnestanud meil päris üles minna sest, ilm oli tuuline ja köisraudtee ei töötanud. Otsustasime ronida natukene iseseisvalt. Kahjuks ei olnud meil õigeid riideid ja jalanõusid selle jaoks. Priit oli üldse rannaplätutega. Meile tuli vastu tõsine matkajate paar, kes Priidu plätusid nähes ehmatasid ja meid hoiatasid, et päris ohtlik on nendega üles ronida.

Ronisime ainultvähem kui pool teed. Ilusa panoraam pildi saime ka poolel teel tehtud.

Priit ütles, et ongi hea põhjus kunagi Kaplinna tagasi tulla tagasi.

 

Kaplinn

Kaplinn – siia me jõudsime peale Namiibiat.

Viimane kord, kui ma külastasin Kaplinna olin veel väga noor – ainult 16 aastane. Mäletan, et see linn mulle väga meeldis. Tookord enne minekut arvasin, et on vaene linn, aga imestasin kui nägin luksuslikke  rajoone,  väga häid teid ja ilusaid pisikesi veinilinnu. Tore mõelda, et peale nii paljusid aastaid tulin tagasi Kaplinna.

Kaplinnas otsustasime, et võtame Lõuna-Aafrika reisiks auto. Teame, et siin linnas keegi peale mustanahalise inimese ei sõida ühistranspordiga. Jah, valge inimene liigub siin taksodega. Hiljem saime teada, et turistide jaoks sõidab hop on – hop off buss.. Nagu meilgi Tallinnas punased kahekordsed bussid ilma katuseta.

Hakkasime sõitma linna ja Priidu telefon kuumenes üle. Kuna linna kaart on ainult telefonis proovis ta kohe seda auto kliima seadmega  jahutada.

Teed on tõesti siin riigis väga nauditavalt head.

See kord, kuna on oma auto, proovisime  võtta  arnb kaudu omale üüri korteri. Rajooni valisime kesklinnast natukene kaugemale ja ookeani äärde. Korteriga ja elurajooniga jäime täesti rahule –  ilus ja rahulik  rajoon.. Täiesti Aafrikale ootamatult ei ole siin kõrgeid tarasid ümber majade ja ei ole okastraate – elektrikarjuseid aedade otsas.

Meie väike auto Ford Fiesta meie maja ees..

Kaplinnas pole kõik rajoonid väga turvalised. On ka sellised rajoonid, kus valge inimene ei tohi üldse jalutada, kui ei taha saada mingeid probleeme. Meie rajoonis seda ohtu ei ole, isegi õhtul saad jalutada ja tänavatel näed valgeid inimesi ja üksikuid musti.

Siin linnas meeldib inimestel nädalavahetusel pikniku teha… Rannas nägime palju rahvast, inimesed puhkasid peredega. Atlandi ookenas oli vesi jumala külm – kuskil 13-15 kraadi ja mingit isu polnud  vette minna. Enamus vees ujujaid/sportijaid olijaid olid kalipsoga.

Üks asi mis oli meie jaoks natukene nalajakas kui nägime selliseid mehi..

Rannas toimus mingi sportlik perepäev.. Eks nad vist lihtsalt armastavad roosat värvi.

Jalutades promenaadil näed ilusat vaadet kuulsale Table Mountain’ile.. Harva saab teha sellist pilti, kus mäe otsas pole pilvi.. Tavaliselt on siis jälle nii tuuline, et mäe otsa köisraudtee ei sõida.

Meie väike, aga väga mõnus apartment..

Jõudes Kaplinna otsustasin, et ei jaksa käia rohkem oma patsidega. Sest minu  siledad  juuksed punusid ennast patside seest välja. Peaegu kaks tundi võttis aega, et teha neid lahti.. Alguses lõikasin need lühikeseks – sinna maani, kus oma juuksed lõppevad…

Saan öelda, et ilma patsideta on palju mugavam… Magasin väga hästi, sest juuksed ei seganud. Kaif!

Lõpuks ometi ülikiire 4G internet ja korralik cappuccino!

Meie uus imago! Priit üllatas ka ja ajas maha  oma habeme – pool reisi ju veel ees!

Aga tal on nüüd üliäge uus Estonia müts, mille sõbrad Eestist Namiibiasse tõid. Viimane  Estonia kirjaga müts kadus juba enne Vietnami.

 

 

Last supper

Jõudsime ilusti tagasi pealinna Windhoeki. Kuna hotelli võtmeid meile kohe kätte ei antud, siis tegime parklas korraliku laagri. Proovisime meie autos kaasas olnud gaasipliiti ja praadisime viimased peekoni viilud.

Meil oli igati tegus reis. Kahe nädalaga sai pea 4000 km läbi sõidetud, hulka loomi sai nähtud ja kogu külmkapi sisu mitmeid kordi tühjaks joodud. Meie siis jätkame Lõuna – Aafrika vallutust ja teised läksid koju lund sulatama.

Viimane pilt 😉