Talvel ookeani äärde ujuma

Kuus nädalat on enamvähem minimaalne aeg, kui soov on enamus huvitavamaid Uus-Meremaa vaatamisväärsusi mõlemal saarel üle vaadata. Sõitmist tuleb seejuures palju. Meil on juba kuue nädalaga ette kerinud üle 6000km, ehk siis üksjagu liikumist, et kõik need linnad, mäed, jõed, koopad, järved, kääbikud üle lugeda. Talv on, aga ujuda tahaks ju ka.

Täna otsustasimegi siis ookeani äärde ujuma minna. Siin on üks väga äge rand, millise üle me kaugel Eestis võime ainult kadedust tunda. Ausaltöelda, vist enamuses muudes maadeski võib sellisest rannast vaid unistada.

Jah, väljas on sügav talv –  juuli õpp, mis siis võrdub meie jaanuari lõpuga.  Aga meie saime ikkagi võtta ujukad ja minna Vaikse ookeani äärde randa.

Uus-Meremaa põhjapoolsel saarel on rand nimega Hot Water Beach. Kui muidu on kohanimed tihti Maori keelsed, siis see nimi on vist valitud lihtne inglise keelne selle pärast, et kõik need turistid selle üles leiaks. Aastas pidavat siin käima pea 700 000 turisti.

Igas ööpäevas on siis kaks perioodi, millal seda “sooja” randa saab proovida. Need on ajavahemikud kaks tundi enne ja kaks tundi pärast mõlemat mõõna perioodi. Sellel mõõna ajal ookeani lained taanduvad ja tuleb välja selline piirkond ranna liivaga, kus saad kaevata endale soojavee vanni. Kuna tegu on järjekordse vulkaanilise piirkonna ja geotermaal alaga, siis maa seest tuleb vesi otse ranna liiva alla kuni 64 kraadise temperatuuriga. Ise siis meisterdad paraja sügavuse ja paraja läbivooluga vannikese, kus käte/jalgade ja  kanalitega vee temperatuuri parajaks reguleerid.

Ütleks, et kõigi Uus-Meremaa ja ka paljude muude maailma nurkade vaatamisväärsuste seas selline luksus mererannas tundus tõeliselt emotsioone pakkuv! Me julgeks selle koha liigitada kohustuslikuks Uus-Meremaa vaatamisväärsuseks. Tasuta ka veel (va labida muretsemine). Enne minekut peate kindlasti õige tõusumõõna kellaja sellelt lehelt vaatama (http://www.mercurybay.co.nz/activities/hotwaterbeach.php)

Kohe algab raske töö, et kaevata kahe-inimese vann! Teised juba mõnusalt chillivad…

Tegelt ka on väljas külm talv. Galjal on jope ja mitu kampsunit. See vann oli maha jäetud ja kõigile tegi hirmsasti nalja, kui uus tulija sinna jala sisse pistis. Vist oligi see maksimum 64 kraadine vesi, sest hirmsalt kõrvetas.

Meie soojavee vanni auk saigi valmis! Väljas on nii külm ja kiirelt viimane selfi ja siis kuuma vette…

Tairua

Sellest Tairua linnast ei tea me muud, kui et jälle jube ilus koht. Olime läbisõidul järgmisesse põnevasse kohta ja see linn tekitas kohe positiivseid emotsioone. Hakkad sinna linna autoga ülevalt mägedest laskuma ja väga ilusad vaated. Võtsimegi hoo maha, otsisime üles selle linna vaateplatvormiga-mäe ja tegime ühe väikse ronimise. Nagu lubatud, oli sealt väga äge 360 kraadi vaade ookeanile, linnakesele, lahele ja mitmetele poolsaartele, saartele.

Tundub olevat üks peamisi suurte linnade Aucklandi või Taurangi suve/nädalavahetuse kuurortlinnasi! Mäe otsast paistis vähemalt neli-viis suurt randa. Aga nendes randades ju  kahjukspraegu talvel vesi külm!

Waihi kullakaevandus

Tauranga ja Aucklandi vahele jääb üks pealtnäha tühine väike linnake Waihi.  Esimese hooga oleks sellest isegi peatumata läbi sõitnud. Keset linna aga oli suured reklaamid – Kullakaevandus ja Gold Discovery Center.

Linna keskel ei ole mitte ainult kulla teemaline külastuskeskus, aga on ka hiigel suur kulla-karjäär. Vanasti olid siin maa-alused kullakaevandused, aga alates 1980 avati enam-vähem linna keskele suur kullakaevandus. See karjäär suleti kahjuks just selle aastal mõne kuu eest. Enne tehti veel ekskursioone kaevandamise ja kullatootmise protsessi ligidale.

See suur  ja 250 meetrit sügav auk on nüüd plaanis kujundada linna rekreatsiooni järveks. Kuus aastat pidi aega võtma, et see vett täis läheks.

See umbes 5000 inimesega linnake ei sarnane küll, tavalise mahajäetud kaevanduslinnaga. Linn on täis nagu ikka tihedalt kohvikuid, poekesi, baare ja restorane.

Täielik Eldorado!

Kiivi raksus käimine

Teel oma järjekordse öömaja juurde leidsime tee äärest õunapuude asemel kiivide kasvatuse. Linnalapsed ja kaugelt maalt nagu me oleme, siis kiivi puu ära tundmine oli suur kunst. Ühesõnaga saime aru alles siis kui kiivi sealt rippumas leidsime.

Käsi kohe sügeles! Raske oli vaadata, et lohakad inimesed on talveks jätnud ilusad, terved kiivid kasvama.

Muidugi pidasime auto kinni! Ainult natukene proovisime…

Hobbiton

Hobbiti filmist on saanud Uus-Meremaa suur rahamasin!

Isegi väga suur! Busside viisi inimesi tuleb vihma ja tormiga vaatama neid nunnusid kääbikute maju.

Hobbiton Movie Set on siis Sõrmuste isanda ja Hobbiti (Kääbiku) filmide jaoks spetsiaalselt ehitatud 15 hektari suurune Filmivõtte paik. Kokku täpselt 44 sellisit pisikest majakest. Mõni suurem, mõni väiksem. Filmivõtte paik on siin olnud juba üle 16 aasta. Alguses oli ajutised ehitused, aga nüüd on päris kapitaalsed majad.

See rohelise uksega maja on siis filmi peategelase kääbik Bilbo Bagginsi oma.

Märkimisväärne on see spetsiaalselt maja kohale ehitatud hiigelsuur kunstlik tamm. See tamm toodi lähedalolevast külast ja Taiwanist toodi kottide viisi neid kunstlike lehti. Kõik need puu lehed on käsitsi puu külge õmmeldud.

See on koht, kus valikut ei ole raske teha. Green Dragon on filmist kuulus kääbikute kõrts.

Päris ehtsat kääbikute õlut sai proovida. Kange kraam…

Rotorua linnas – Mis siis ikkagi haiseb?

Väävlilõhn keset Rotorua linnas tekitas meeldivaid emotsioone ja inspiratsiooni ning  sai selline lugu kirjutatud:

Jalutan mööda kesklinna ja haiseb jubedalt. Istume maha välikohvikusse ja hais läheb veel kangemaks. Ehtne mädamuna hais või pigem isegi roiskuva laiba lõhn. Juba tekib tunne, et lauale pandud pirukat me ära süüa ei julge. Pikajuukseline teenindaja Diana vaatab kavala näoga, kuidas ma nina kinni hoian ja selgitab meile linna väävli aurudest. Räägib veel rõõmsalt sellest, et kohalikud on selle lõhnaga nii harjunud, et kui turistid ei ütleks, siis ei paneks tähelegi. Alles siis pidavat nad ise haisu märkama, kui pikemat aega linnast eemal viibivad.

Uskumatu küll, aga linn kasvab ja õitseb. Kas see meeletu hais siis ei häiri? Vastupidi, sest turiste tuleb iga aastaga juurde ja elanike arv aina suureneb. Siin on imeilusad pargid, ilma aukudeta tänavad ja pikad laiad promenaadid. Siin on juba sadu kohvikuid, restorane ning uhked spaad. Kohe linna kõrval ilus kõrge mägi, mille otsa viib köisraudtee. Millised ilusad vaated on sealt linnale.

Astume sisse hiigelsuurde linna infopunkti. Raske on sees liikuda, sest see on rahvast puupüsti täis. Kõik seinad on täis lugematul hulgal turismi infovoldikuid. Mida iganes siin ei saa teha oma vabal ajal. Seiklusrajad, veespordi võimalused, massaazhid, gurmee resoranid ja palju muud.

Lugeja vist juba aimas, et see ei ole ju ometi Kohtla-Järve. Meil siin nii ei saa olla, isegi tulevikus mitte. See saab olla ainult muinasjutus.

Aga kuskil see ikkagi on võimalik. Tõsi, see linn Rotorua asub seitsme maa ja mere taga, kaugel Uus-Meremaal. See ligi poole suurem linn on Kohtla-Järvelt pea 17000 kilomeetri kaugusel. Siin on looduslik geotermaal ala. Linn ja selle ümbrus on täis väävlirikkaid allikaid, suurematest ja väiksematest geisritest tuleb seda sooja haisu kohe visinal. Osad järved on happelised, osad kollased, osad punase-kollase kirjud. Lugematu hulk turiste plõksutab pilte neist, kindlasti lootuses, et mõni äkki jõuab ka kuulsuste Instagrami lehele.

Ohates sõin oma piruka lõpuni ja mõtlesin, et koju minnes pean ikka lähemalt uurima, mis siis ikkagi meil seal linnas haiseb, et arengut ei ole ja kõik nii õnnetu välja näeb.

Originaal lugu:

http://pr.pohjarannik.ee/?p=18819

Waimangu vulkaaniline org

Waimangu oru paaritunnine matkarada on üks huvitavamaid. Siin on väga sünged peaaegu keeva veega järved. Kummalised geisrid ja igat sorti huvitavaid pinnamoodustisi.  Aga selle ilu juurde käib see, et mõnes kohas on hingemattev mädamuna väävli hais.

Kohaliku Maori kokakunsti kuulubki nendes soojades järvedes söögi tegemine. Võrguga visatakse asjad järve või keeva vee auku. Natuke eriline maitse tuleb juurde, aga selle eest turistid maksavadki.

Lihtsalt ilusad vaated

See järv päris kees.

Keeva väävli allikate vahel elavad miskid vastupidavad bakterid.

Imepisike geiser huvitaval taustal.

Eriti sinine järveke päris kõrge mäe otsas.

 

Wai-O-Tapu geotermaal ala

Taupo järvest kuni Rotorua järveni tundub olevat üks  hiigelsuur aktiivne geotermaal ala. Väga palju näed tee ääres auravaid kraatreid. Vähegi suuremast ja põnevamast kohast on kohe ka tehtud korralik turisti-lõks.

Wai-O-Tapu  pakub siis selliseid auke maa sees:

Nii-öelda “Kuradi auk”, mis on endise geisri kraater. Vaikselt veel põhjast kostab susinat.

 

Keeva muda vann

Ees on kollase väävli vann ja taga paistab nö aurava shampuse vann.

Sellest Shampuse vannist on palju postkaarte. Ilus punane äär, keskel mulisev shampus. Meil väga ei vedanud ilmaga, külma ilmaga on aurupilv eriti suur..

 

sama google versioon ilusa ilmaga:

Igat sorti väävli järvi. Rohelisemaid ja päris neoon-kollaseid:

Selline vaade oleks siis ilusama ilmaga 😉

Mäed, lambad ja jälle lambad või siis mäed

Hastings & Napier

Mitu head päeva kondasime ringi põhjapoolse saare idapoolses küljes – Hawke’s bay ümbruses. Elasime õuna-ja-marja paradiisis Hastingsis, mis asub kohe turismilinnakese Napieri kõrval. Ahjaa, muidugi on see suur veinitootmise piirkond, nagu pea iga teine suurem Uus-Meremaa asustatud punkt.

Kui keegi silmad kinni siia kohta tooks, siis saaks kohe aru, et tegu on Uus-Meremaaga. Kõik horisontaalsed ja ka vertikaalsed vabad pinnad on tihedelt lambaid täis. Erinev oli vaid see, et esimest korda viie nädala jooksul nägime väikseid tallekesi. Kuna meie aia poolel oli rohi rohelisem, siis saime nende päris uudishimulike tallekestega kohe sõbraks. Päris igat  värvi oli neid lambakesi.

Nagu öeldud, on Uus-Meremaa tihedalt täis igasugu matkaradasid. Enam vähem kindel on see, et iga suurema linna lähedal oleva mäe otsa läheb matkarada. Aga mitte ainult matkarada. Päris kindlasti läheb sinna mäe otsa ka asfalteeritud tee. Väga haruldane tundub olevat mägi, mille otsas ei ole vaateplatvorm koos suure parkla ja just asfalteeritud autoteega.

Seega tuleb siin ennast lausa sundida, et auto kuhugi alumisse parklasse jätta. Muidu ei saaks ju üldse jalutada.

Te Mata park (loe: mägi linna kõrval)

Seekord tasus kuhjaga ära, et valisime jalutamise. Isegi talvisele ilmale vaatamata saime ikka foto-purki mõned lambad ja väga ilusad vaated.

 

 

On küll Pokemone

Kodused on väga mures meie pärast ja küsivad, kas me ikka Pokemonidest ka midagi teame. Neil seal Eestis kõik autoteed telefonidega lapsi täis ja mõned kukuvad aknastki alla. Äkki me magame olulise trendi värgi maha.

Teisel pool maakera pole seis üldse halvem. Paar päeva tagasi käisin Hastingsi linnas õuna-raksus. Seal linnas on palju-palju õuna-istandusi. Nende ainus mure, et pokemonid käivad ja söövad nende õunu.

Suured kuulutused kohe väljas, et otsitakse Pokemoni kütte, kes õunaaiad neist puhtaks teeks.

Kiiresti tõmbasin endale selle mängu ja vaatasin õunaaias ringi ja proovisin mobiiliga neid sealt õunapuude vahelt kätte saada.

 

Kõik matkarajad on samamoodi neid kolle täis. Päris õudne on ronida mäe otsa ja siis leiad, et seal terve kari neid kolle.

Üks tahtis Galina kotti ära virutada.

Ei imesta hetkekski, et inimesed selle mänguga kuskilt kalju pealt saavad alla kukkuda.