Narbona veinimõis

Uruguay reis hakkab lõppema. Oleme viimaseid päevi Carmelo linnas.  Tundub, et Uruguay turisti-hooaeg  lõppes, sest turiste me linnas eriti ei näinud. Palju kohvikuid ja restorane on kinni.

 

Miks me siia tulime? See rajoon on kuulus oma veinimõisade poolest, kus teevad väga head tannati veini. Meile hakkas meeldima see veini (viinamarja) sort..

Sõitsime läbi mitu veini mõisa. Ah jah, siin kandis on eelmisel Uruguay presedendil ka oma veinimõis.

Priidu sünnipäeva peoks valisime endale väga ilusa koha –  Narbona veinimõisa.

Narbona mõis on päris vana, see oli ehitatud 1909 aastal ja nime sai esimese veinimõisa omaniku järgi. Praegu omanikud on juba teised. Uruguays on päris palju ärisid Argentiina inimeste käes ja Narbona mõisas on ka Argentiina omanik.

Narbona veinimõis on väga ilus..

Narbonas on oma 15 hektari suurune viinaarja istandus. Lisaks on väike hotell, mida nad nimetavad lodge’iks.. Tube on ainult viis ja kuigi need on pööraselt kallid. Me imestasime, et isegi praegu kui pole õige turusti hooaeg, siis olid hotelli toad ikka välja müüdud.

Meie tulime Narbonasse, et proovida veine ja võtta väike mõisa ekskursioon.

Näidati hotelli..Hubane ja armas..

Räägiti veini tegemise protsessist. Saime teada kuidas nad teevad, millised etapid ja kuidas veini laboris kontrollitakse..

Saime teada, et põhiliselt kasutatakse Uruguays kahte tüüpi puust vaate/tünnist veini tegemise jaoks.. Need on prantsuse ja ameerika tamm.  Sellistes tünnides veini rohkem kui 4 aastat ei hoita, siis villitakse vein pudelitesse.

Vanasti kasutati sellist viinamarja pressi…

Narbonas teevad veel veini jääkproduktidest viinamarja viina – grapat. Kuna alkoholi protsent tuleb kõrgem, kui riigis lubatud, siis  segavad nad meega, et alkoholi vähendada.

Veini tegemine on tõesti kunst.

Narbonas nad teevad oma veinid ja lisaks veel juustud ja leivad..

Teevad oma sinki samuti.

Tannat vein  on  ka nendel kõige kuulsam. Paljudes veinimõisades on parimad veinid segatuna erinevatest sortidest. Siin on nad uhked selle üle, et nende kõige parem vein on puhtast tannati viinamarjast.

Koht kus me degusteerisime veini ja juustu. Mina ütleks, et juba juustud on väärt seda, et tulla siia.

Meie somelje.. Mida kõike ta elus ei ole õppinud – energeetikat, keemiat, mikrobioloogiat, gastronoomia..Ise ta on Argentiinast. Uruguays näeb päris tihti, et inimesed tulevad siia Argentiinast tööle.

Restoran oli mõnusalt tühi ja meil oli privaatne pidu..

Palju õnne Priit!

 

 

Kanep hakkas meeldima!

Uruguay on korralik veiniriik juba sellest ajast, kui tublid jesuiidid tulid siia kanti õpetama, kuidas ristiusk ja korralik ristinimene peab välja nägema. Mingil segasel põhjusel on risti-meeste jõud siin riigis raugenud ja Uruguay on tänaseks kõige vähem usklik riik Kesk- ja Lõuna-Ameerikas. Kindlasti on veini tarbimine ja ristiusk omavahel seotud. Tasub vaadata kasvõi Euroopa ja Ladina-Ameerika kaarti, et selles veenduda.

Kohe kui veini limpsimine vähenes ja pea selgemaks sai, tuli asemele uskumatute inimeste uued veelgi vägevamad nipid, kuidas meelerahu ja ühendus kõige vägevamaga saada.

Uruguaysse tulime teadmisega, et ta on järjekorras üks esimesi, kes alates 1.augustist 2016 legaliseerib kanepi. Kohapeal selgus, et ega palju rohkem enam midagi legaliseerida ei annagi. Juba aastaid on väljastatud inimestele kolme/nelja tüüpi lubasid, mis siis vastavalt loa kangusele lubab kas siis kasvatada kanepit a) oma tarbeks, b) müügiks puru ja õlina, c) tööstuslikumaks taime müügiks ja suuremaks äriks.

Uudishimulikud nagu me siin õppereisil oleme, siis panime kõik aegsasti kirja ja vahetasime teadjamate tegijatega kogemusi, kuidas ikka seda väärt kraami kasvatada.

Me ei pidanud kaugele minema. Me ööbisime Carmelo linnas Carmelo nimelises hostelis. Kohe alguses tuli peremees meile näitama, et tal on ka muid mini-baari lisateenuseid. Tema väikeses armsas aias oli lisaks kõikvõimalikele tsitruse puudele ka väike armas kasvuhoone. Saime kiire ülevaate, et alkohol on paha; vein on kuradist (või õigemini jesuiitidelt) ja õige tervislik inimene ravib iseennast ja oma pere haigusi kanepiga.

Tomati kasvatamine on peaaegu sama raske! Ainult, et tomatilehed kuivades tuleb ära visata, aga kanepi lehed ja õied kuivades on täitsa väärt kraam.

Meie hosteli peremees on ise minu vanune. Suure uhkusega näitas, kuidas ta enda emal oli ravinud oma esimese aasta kanepitaime õliga silma glaukoomi nii edukalt, et enam eile mingit probleemi (silma rõhu ja kae sarnane jama). Kaks aastat tagasi oli ta politseist võtnud loa  6 taime kasvatamiseks oma kodus – selge reservatsiooniga enda ja oma külaliste poolt tarvitamiseks (kas pole tore).

Hosteli peremees tõsimeeli ütles, et enne oli ta täiesti alla käinud, aga nüüd on leidnud endale uue elu. Tal on lapsi kolm (pea sama suured nagu minul 9, 12, 15). Nüüd ta ei joo tilkagi (muud kraami ka ei proovi) ja  on tore pere inimene ning kasvatab/tarvitab legaalset kanepit. Ravib rõõmsalt oma ema ja nüüd on isegi tema mõtetu kodulinn Carmelo hakanud  talle meeldima. Varahommikust kuni hilisõhtuni ta seal kasvuhoone ümber läikivate silmadega rahmeldaski..

Ühesõnaga, et saada korraliku kraami on vaja lõigata, kasta, tuulutada, korjata, kuivatada ja veel sada nippi, mida me kõik oma paksu märkmikusse kirja panime.

Kuivatatud kraam on valmis ravi-protseduurideks.

Kokkuvõttes, mis ühel pool haigelt keelatud ja taunitud on kõigest 12 tuhande kilomeetri kaugusel igati normaalne tegevus.

Meie lühike soovitus – kanepi mõistlik, kontrollitud kasvatamine tuleb ka meil legaliseerida. Hulka vähem kuritegevust ja tervemad inimesed!

(Selguse huvides, ise ei proovinu. Rikkusime tervist ja jõime vanamoodsalt suurtes kogustes veini.)

Vanad autod

Mingi värk on siin Uruguays autodega. Tundub, et kõik vanad autod saadetakse siia oma vanaduse põlve veetma.

Käisime täna risti põiki läbi pisikese Carmelo linna ja ei jõua ära imestada kui palju oli selliseid vägagi piduseid autosid. Tänavapildis on näha nii vanu zhiguli, moskvichi, kui ka itaalia, prantsusmaa pool-uunikume.

Uruguay vanim veinimõis

Uruguay kõige vanem siiani tegutsev veinimõis on Los Cerros de San Juan. Selle veinimõisa asutasid 1854 astal sakslased. Tänaseks on ta otsapidi argentiinlaste käes. See on juba suuremat mõõtu veinitööstus, mis ligi 200 000 pudelit aastas villib.

Neil oi isegi bensiini jaam, mis päris vana.

Siin oli veinidel tunda juba veini maitset. Vinoteegi härra valas klaase sellise lahkusega, et juba kartsime, et siit ei saagi edasi sõita. Siin juba oli mida degusteerida..

Päris ilmaasjata ei läinud. Keldrist saime kaasa osta ühe tolmuse veini, mis oli degusteerimisel lihtsalt nii super hea.

 

Kelder oli päris põnev. Siin oli kõige vanem säilinud pudel 118 aastane ja siis juba 107, 100 jne aastased.

Juhtuski nii, et pärast pidi pikalt viinamarjade vahel jalutama. Uruguays on alkoholi piirang sama karm, kui Eestis. Poleks uskunud, et ühes veinimaas saab olla autojuhtidele 0-promilli alkoholipoliitika.

Colonia del Sacramento

Üks ilus ajalooline linnake pealinnast ida poole on Colonia del Sacramento. Vana sadamalinn, mille üle kõvasti lahinguid peetud. Kokku vist seitse korda on linn olnud kas hispaanlaste või portugaallaste käes. Paar korda on sõdinud siin ka inglased. Igaüks neist on siia oma jälje jätnud ja muidugi eelnevalt kõvasti pommitanud.

Selles linnas on üks pisike tänav, mis on enim pildistatud ja filmides kasutatud. Räägitakse, et siin oli olnud linna lõbusam tänav koos kõrtside ja prostituutidega. Täna nii nukralt tühi.

Selles vanalinnas oli väga stiilselt majade ette paigutatud vanu autosid. Enamus pole aastaid enam veerenud ja osadest oli lausa tehtud roostetanud lillepotid. Ei tea mis tunnetega uunikumi sõbrad neid vaatavad.

Suveniiri poed müüvad lugematul hulgal termoseid ja muidugi mate tee komplekte (topsike koos hõbedase kõrrega).

Meie rendiauto

Toredad vanalinna katkised majad, mille juures fotogeeniline pilistada.

Silt käib minu kohta..

 

Tädi Paula veiniäri

Uruguay on tänamatult vähe tuntud (meie kandis) veinimaana. Ikka teame rohkem prantsuse, hispaania, tsiili, lõuna-aafrika jne veine. See, et Uruguays tehakse super head veini tuligi meile natuke üllatusena.

Au ja kiitus jesuiitidele, kes kohe peale pärismaalaste välja kihutamist veini-istandused siin püsti panid. Ega see ristiusu viimine paganate juurde ilma hea veinita poleks õnnestunudki.

Aastatega prooviti siin läbi enamus prantsuse veini-viinamarja sorte ja eriliseks edulooks sai Tannat viinamarja sort. Aga lisaks on olemas muidugi nii Cabernet Savignon, Merlot, Shiraz jne jne.

Veini-mõisasid (veinikeldreid), bodegasid on siin riigis kolmesaja ringis. Mõned on eriti suured, mõned on pisikesed pere-ärid. Siiani tuleb neid juurde.

Esimesena läksime külla ühele tädi Paulale, kes kümmekond aastat tagasi esimesena Piriapolise ja Punta del Este vahelisse piirkonda veinitootmise püsti pani. Tädil on viinamarjade all juba kuskil 8 hektarit, millest tema enda jutu järgi saab suhteliselt tagasihoidliku koguse – 50 000 pudelit. Tema veini-äri nimi on Alto de Ballena.

http://altodelaballena.com/site/

Esimese asjana ütles tädi Paula, et Eestis on tal kliendid olemas ja Maardus AS Grape on tema laost Belgiast juba Tannat veini meie kodumaale toonud.

Tädi Paulal oli just värskelt korjatud viimane viinamari ja veini tegemine oli täies hoos. Sellegi poolest leidis aega, et meile päris pikalt veini tegemisest rääkida.

Ilus väike veini-istandus. Kurb isegi mõelda, et Eestis ei saa veini jaoks viinamarju kasvatada. Kui saaks kasvõi ühe hektari oma maa-maja ümber viinamarja alla panna. Oh kus oleks seda rõõmu.

 

nii vähe võtaks garaazi nurgas ruumi üks selline veini tegemise tünn:

3200 liitrit meie lemmik Tannat veini. Sellest saaks päris palju pudeleid…

 

Piriapolis

Piriapolis on järjekordne ranna-äärne kuurort linn. Siia ehitati omal ajal kogu Lõuna-Ameerika suurim hotell. Siiani tundub see hotell “Argentiina” selle linna jaoks eba-proportsionaalselt suur. See hotell sobiks hästi Nitsasse, aga selles linnas on kõik majad ranan ääres enne seda ja peale seda hotelli üsna tagasihoidlikud.

Õnneks on siin ka väiksemaid ja meie arust isegi ilusamaid hotelle:

Linna sees on ka tore mägi, kus saab hea ülevaate rannast, linnast ja rannikuäärest.

Rannas oli nii suur kilpkonn, mida me veel näinud ei ole. Meie arust oli talle kilp väikseks jäänud. Kas ta oli elus või mitte ei saanudki aru, sest ta eriti ei liigutanud.

Üks pisike Castillo de Piria  kindlus-mõis oli ka linna ligida.

Teise mäe Cerro de Toro otsas oli suur pronksist pulli skulptuur, mis millegipärast valest august vett oli pandud pritsima. Galja poseerib seal meie mate-topsiga.

 

Linnad, kus ei ole majadel numbreid

Uruguays nägime üsna esimest korda seda, et majadel üldse ei olegi numbreid. Igal majal on oma nimi – ka väga suurtel korrusmajadel.Pealinnas nii ei ole, aga suuruselt teises linnas küll.

. Kuna tänavad on suured, siis võõral inimesel ja isegi taksojuhil maja leidmine on omamoodi kunst.

La Tarde

Punta del Diablo

Uruguays, mitte kaugel Brasiilia piirist, on ranna ääres üks väga tore linnake – Punta del Diablo. Kui mu tuttav Viktor, kelle kaasa on Uruguay juurtega, poleks soovitanud, siis oleks võibolla isegi sinna minemata jäänud. See on väga huvitavalt arenenud hipilik suve paradiis. Linnakese on vist aastaringseid elanikke juba 900 ringis. Suvel jälle paksult turiste. Ilusad pikad liivarannad ja väga huvitav kesklinn, mis koosneb putka sarnastest, poekestest ja restoranidest.

 

Kunagi olla selle linnakese maad olnud ühe perekonna karjamaa, mida siis 600 m2 suuruste tükkidena tahtjatele müüakse. Minu arust ei ole siin kunagi mingit linna planeeringut olnud ja kehtib ainult üks reegel, et maja ei tohi olla üle 7 meetri. Seega on iga mees ehitanud täpselt sellise majakese, nagu hing ihaldab. On konteiner-elamuid, on pyramiide, igasugu pisikesi kämpingu stiilis majakes jne jne.

 

Kuna sattusime “semana turistico” ajal (lihavõttepyhade pikk puhkuse nädal), siis oli rahvast linnas palju. Siin ei ole ühtegi kallist hotelli ja seetõttu on turistid peamiselt seljakottidega või Brasiilia/Argentiina/Uruguay turistid, kes siin väikese majakese kamba peale võtavad. Linnakeses oli ka rohkem häid söögikohti kui pealtnäha usuks. Väga chill koht, kuhu jäime peatuma kauemaks kui arvasime.  Võtsime sinna rendi toakese AirBnB kaudu ja elasime ühe Uruguay pere juures kodus. Veronica, Nicolas ja pisike Mateo olid meie pere, kellega siis WC ja kööki jagasime. Nendega siis koos me seal pühade mune keetsime ja Uruguay-Brasiilia jalgpalli vaatasime.

Kusjuures vee-keetjatel on siinkandis ka olemas peal eraldi temperatuuri reguleerimise nupp, kus on peal “mate” temperatuur. Eriti Argentiinas ei tehta mate teed 100 kraadise veega. Uruguays jälle sobib hästi ka keema läinud vesi. Pildil ka perenaise mate tops koos kõrrega 😉

Munadepäeva  puhul tegin endale ka muna-soengu. Juuksed on nii pikad, et juba oleks hädasti vaja zeleed.

Rannad on vägevad. Ilm oli vägagi sügisene

Linnake asub Santa Tereza rahvuspargi kõrval, kus on vägev kindlus Santa Tereza Forteza ja miski tore vanaaegne botaanika aed.

Punta del Este

Punta del Este’t kutsutakse hellitavalt Lõuna-Ameerika Monakoks. See muidu rahva-arvult pisike linn (talvel 10-20 000) on väga populaarne suve-kuurort nii riigi enda inimeste kui Argentiina, Brasiilia turistidele. Suvel paisubki see linn nii suureks, et 250-300 000 inimest on pidevalt kohal.

Siin on mitu ilusat liivaranda. Ühes neist skulptuur “Näpud”, mis liiva seest välja tulevad.

Rand on juba mõnusalt tühi, sest sügis juba hakkas. Vesi on aga päris soe, meie käisime ujumas ja päevitasime nii kõvasti, et nahk oli punane (isegi meie 50 faktorilise kreemiga)

Randa ei tulda mitte niisama. Pea alati on kaasas kokku volditavad alumiiniumist rannatoolid ja kindlasti on kaasas mate joomise vahendid. Meie oma poole liitrise termosega olemegi alles algajad. Siin on kahe inimese termose mõõt ikka 2 liitrit.

Kuna tipphooajal on rand paksult rahvast täis ja tualette kuskil pole, siis ei teki isegi küsimust, kuhu lõpptulemusena selle kaheliitrise termose sisu läbitöötatuna satub. Seega isegi uruguaylastel on rätikut ka vaja, aga mitte lamamiseks, vaid selleks, et peale nabani vees käimist jalad ära kuivatada.

Meil ongi puudu ainult rannatoolid.

Kohalikud julged tüdrukud tulid meile isetehtud käepaelu müüma. Ja läkski kaubaks.

Gurmee restoran “Tere”.

Uruguay kõige kuulsam veini viinamarja sort on Tannat. See oli kohe eriti hea vein.

Vaade jahtklubile päikeseloojangu ajal.