Shiraz

Shirazi linnas meile väga meeldib. Seda linna loetakse “Aedade linnaks” või  “Luule pealinnaks”. Siin on tore atmosfäär. Siiamani tundub väga turvaline. Öösel kell 12 tänaval jalutades kohalikud viisakalt tervitavad.

Erinevalt teistest suurtest Iraani linnadest tundub, et selles linnas on palju erinevaid restorane. Mõned ikka väga ilusad ja uhked, aga samas võid leida ka väikseid ja hubaseid.

Shapouri Garden, seal me sõime õhtust.

Haft Khan restoranide kompleks, kus  on mitmel korrusel sõõgikohad. Moderne hoone, kus nii kohalik köök kui euroopa restoranid.

Tänaval jalutades saab näha selliseid tsitruse puid. Tõenäoliselt laimi puu.

Minu rätikust ei piisa, et sellesse pühasse paika – Aramgah-e Shah-e Cheragh sisse saada. Sain proovida chadori- mis on pikk rätik.

Meil oli kaks giidi, üks tüduk ja teine mees. Selleks, et mehed ja naised lähevad mosheesse erinevatest ustest ja sees on eraldatud alad. See on minu giid. Selles moshees on kõik seinad ja laed  kaunistatud peegli mosaiigiga.  Kui mosheed ehitati, siis Iraanis tol ajal peegleid ei tehtud ja nad tõid Itaaliast. Kui Itaaliast peeglid kohale jõudsid, siis olid need katkised. Selle peale siis arhitektid mõtlesid, et nad panevad need peeglitükid hoopis pisikeste mosaiikidena. Küsisin – miks nad üldse nad panevad peegleid seina ja lakke. Giid ütles, et peegel peegeldab kõik sulle vastu..

Mosaiik peeglist. Naistel ja meestel on sissepääs eraldi ja nad ei näe üksteist hoones sees.

Sees sa saad mitte ainult palvetada, Saad ka puhata. Laps mängib põrandal kivedega. Kaua ei saanud me aru, mille jaoks need kivikesed on mosheedes. Mulle seletati, et need kivikesed pannakse põrandale siis kui sa palvetad ja see kivike jääb palvetades-kummardades otsa esise alla.

Seda kollast asja me tavaliselt kasutame tolmu pühkimiseks. Nemad kasutavad seda vist teismoodi – vist giidid juhivad nendega gruppe moshee sees.

  
Need ilusad spiraaliga sambad olid Vakil moshees.