Santiago

Santiago, kõige rohkem mis meil jäi meelde sellest linnas on Teatrisse käik.

Viimane kord, kus me käisime teatris oli Vietnam. Argentiinas ja Uruguays on ka ballet olemas, aga kahjuks ballet kavas ei olnud.

Natukene piinlik oli minna nende riietega, nagu me oleme -rändurid.  Aga kultuuri nii tahtsime vaadata. Ütleks nii, et Tallinas kunagi selliste riietega ei läheks teatrisse.

Teatris me käisime vaatamas “Uinuvat Kaunitari”. Lavastus on klassikaline. Ütleme nii , et midagi meeldis, midagi mitte.

Uinuva Kaunitari peaosas oli väga kena tantsija ja ta meeldis meile. Aga tantsu “Sinine lind” kritiseerisin väga, meie tüdrukud, kes Tantsivad Rahvusooperis on 10 korda paremad!

Priit muideks ei saanud aru,  kui ma ütlesin, et ta on ju kõver (küll on tore midagi sellest rääkida, kui ise juba ei tantsi)

Kõige armsam oli see, et garderoobis saime tuttavaks ühe eesti tüdrukuga (pigem tema kuulis kuidas me eesti keeles lobisesime) Kaia elab Tsiilis juba 2 aastat. Tuli kunagi õppima ja tuli tagasi Tsiili, sest tekkis suur armastus! Nii tore oli suhelda temaga. Eestlasi tuttavaid nägime viimast korda Namibias..

Kaia on väga kena neiu, kes õpib Tšiilis jazz muusikuks!. Saime teada, et balleti tulevad vaatama kõrgem kiht inimesi, rikkad ja haritud inimesed.

Siin me oleme…

 

 

 

 

 

Kus elavad sääsed?

Sellel reisil on sààsed rohkem meie plaane muutnud, kui kōik terroristid, kliima muutused ja tormid kokku.

Saigi meie Lōuna- Ameerika reis làbi! igal pool, kus kurjad zika-sààsed veel pole levinud sai sel korra làbi kàidud.

Jàrgmiseks korraks tuleb ju ka midagi jätta;)

Leia pildilt, kus maades ei ela kurjad säásed!

Atacama soolapann ja mägijärved

Jõud lõppes ja ei jaksa enam blogisse iga Atacama kõrbe koha ja pildi juurde kirjutada. Lõuna-Ameerikaga jätame lähitundidel hüvasti ja suure pingutusega saab ikkagi blogisse kõik siin nähtud üles pandud.

Tuleb “No comments” stiilis pildigalerii.

Nagu Galina juba tülpinult ütleb “mägi, järv, laguun”, et palju neid veel tuleb. Tema koduigatsus on ületanud  juba minu taluvuse piiri. Sai siin hiljuti talle isegi Santiago-Tallinna pileteid vaadatud. Tundub, et kaheksa kuud, mida me täna tähistame ongi paljude jaoks selline raske hetk..

AGA, need meie järgmised maad, millest paljud juba kinnigi pandud on lihtsalt nii eksootilised ja ägedad, et ta lihtsalt ei suutnud ära sõita.

Seega meil tuleb veel viimased nunnud kuud kraanikausis sokke pesta 😉

Jälle ja veelkord Atacama kõrb

Aga tegelt olid ju Atacama kõrbes imenunnud flamingod (mis siis, et juba jumal-teab mitmendad sel reisil) ja väga armsad pika sabaga jänesed, mida ju ometi pole näinud.

Kollektsioonist “vulkaan-järv”.

Peaaegu jääs laguun.

 

Külm vä? Meil vä? Uus Alpaka kampsun 😉

Alpakad või laamad. Siin on iga suuruse jaoks oma nimi. Iga kümne sentimeetri tagant tuleb neil uus nimi ja neid tüüpe vist üle kümme.

See on tegelikult Inkade kaevatud vee-varustuse kraater. Mida alati oli korraga mitu tükki ja mis veel maa all omavahel ühendatud.

Veel korraks suutsime Galinasse energia sisse puhuda ja panna asendeid tegema.

Soolakõrb ilma Galinata.

..ja koos Galinaga

Vulkaan ilma vee peegelduseta..

.. ja ikka soolajärve peegeldusest ka.

See ei ole jää vees, see on sool.

Selline kollakas taim pidi kasvama ainult üle 3800 meetri kõrgusel…

Pika sabaga jänes. Ja muidugi on saba peidus.

Päris soola-pann.

Flamingod, need vähesed, kes veel alles jäänud. Meie kõigi rõõmuks kaevandatakse siit mitte kaugel enamus maailma liitiumist, mis siis jõuab meie mobiili ja muudesse akudesse. Vee-tase muidugi langeb ja nunnud flamingod lendavad järjest kaugematele soolapannidele.

Flamingod on üldse fenomenaalsed linnud. Pea 12 tundi ööpäevas on neil pea vee all ja otsivad sealt selliseid pisikesi kala-kreveti sarnaseid elukaid. Jalgadega tantsivad seejuures jube ägedalt!

Ei saa mitte jätta jagamata, kui lahedalt flamingod jalgadega tantisvad süüa otsides:

Tatio geisrid, Atacama kõrb

Tatio geisrid on väärt vaatamist. Pisikesed tublid geisrid on 4300m kõrgusel suure vulkaani vana vulkaani kraatri sees. Kõrgelt mägedest voolab vesi vaikselt maa sisse ja läbi pragulise maa-koore jõuab päris ligidale kuumale maa sisemusele (laavale). Seal siis vesi aurustub ja tõuseb suure jõuga maa peale. läbi paljude aukude lendab siis auru ja vett taeva poole. Geisreid on maailmas mitmel pool. Selle koha teeb eriliseks, et see on keset kõrbe ja 4300m kõrgusel.

Kõige parem aeg vaatama tulemiseks ongi siin kell 4.00-6.00 hommikul, kui väljas alles -10 kraadi, aga vee-auru sambad kõige vägevamad.

Külm, väga külm oli siin.

Toreada atraktsioonina on siin looduslikes kuuma vee vannides ujumine. Väga mõnus oli oma külmunud varbaid siin soojendada 😉

See on üks paljudes katoliku kirikutest. Lõuna-Ameerika katoliku kirikud on kohati nii teistmoodi, et seda mandri-euroopas keegi ei usuks. Kui Mehhikos juba katoliku kirikus on traditsiooni osaks palmi lehed, coca cola ja kanal pea maha võtmine, siis me ei tahtnud isegi uurida, mis siin veel sellistes küla-kirikutes proovitakse.

 

Atacama kõrbe – Surnu org ja Kuu org

Atacama kõrb on päris kindlasti üks vägevamaid vaatamisväärsusi terves Tšiilis. Tuleb tunnistada, et Tšiilikad olid omal ajal väga nutikad, et Peruu ja Boliiviaga sõdides neilt selle suure tüki maad käest ära võtsid. Boliivia, kes kaotas kogu oma maatüki Vaikse ookeanini ja Peruu, keda samuti kõvasti põhja poole lükati ei osanud vist alguses eriti isegi muretseda selle kõrbe-maa kaotuse pärast. Hiljem on muidugi selgunud, et just see on koht, kuhu turist tulla tahab ja siin on ka maa alla otsustanud kõik metallid koguneda.

Atacama kõrbes on linn San Pedro de Atacama.

See on turisti meka, kus aastaringselt ja ka ööpäevaringselt käib kõva möll. Mäletatavasti oli see ju linn, kuhu me mitte kuidagi Saltast, Argentiinast ei saanud bussiga sõita suure lumetormi tõttu kõrgel Andides. Nüüd me siis ikkagi suure hilinemisega siia jõudsime!

Eks siin on muidugi erinevaid põhjusi, miks seljakoti rändurid siia tulevad, aga üks tõenäolisemaid on ikka lõbus kõrbe-elu!

Koka lehe teed, koka-kommid jne on igal sammul:

See väike puru tegelikult pähe ei hakka, aga kuna siin on juba 2500 m üle merepinna ja enamus põnevamaid kohti on veel 4500 m kõrgusel, siis koka lehe närimine ja leotamine on lihtsalt väga asjakohane.

Linnas on alkoholi müük “keelatud”. See tähendab, et ainult söögi kõrvale võib veini ja alkoholi müüa. Restoranid on selle juure uskumatult kavalad, näiteks selgitatakse sulle viisakalt, et me ei saa ainult veini teile tuua. Me paneme teile laua peale ka leivad, saiad ja mingi söögi tükid, mida te sööma ei pea, aga mis politsei haarangu puhul neid igati seadusekuulekatena näitavad.

Pidusid kohalikud käivadki seetõttu pidamas linnast väljas kõrbes. Kõik teavad, kus pidu just sel õhtul toimub. Väga meenutab sõprade seiklusi alkoholi-keeluga San Franciscos, kus kohe kui midagi keelati, siis targad äri inimesed leiavad selles võimaluse. Seega suuremad peod toimuvad siin kõrbes, mida on tõesti raske politseil leida. Siin on igas suunas sadu kilomeetreid ainult kõrb.

Aga üldse mitte koka lehe närimisest ja rasketest pidudest ei tahtnud rääkida. Tahtsin näidata kui väsinud on meil ränduritel pikast käimisest jalad õhtuks.

Sel  pimedatel kõrbe õhtul San Pedro  linnakese tänavatel hüppas maapind ootamatult nii kõrgele, et Galina lõi jala ära ja tegi veel mitu kurerpalli. Püksid lõplikult katki ja põlv selline, et Bora Bora saatkonnas juba viisat ei pruugi saada.

Kui meil ei oleks heade sõprade poolt toodud uut, suurt pudelit teepuu õliga, siis oleks see luuni paljas haav kindlasti veel hullemaks läinud.

Eraldi pikem lugu, kuidas me marli padjakesi ja joodi käisime apteegist küsimas. Siin juba minu kõrgem hispaania-keele tase ei aidanud, aga appi tuli pikaajaline praktika teatrikoolis. Pantomiim teemal “vatt-jood” sai edukalt esitatud ja aplausi saatel saime kõik vajalikud värgid.

Vulkaanidest

Tšiilikad on eriti uhked oma vulkaanide üle. Iga giid räägib järjest suurematest numbritest Tšiili vulkaanidest. Kui Vikipeedia teatab 125 aktiivsest ja ligi 500-st passiivsest vulkaanist, siis meie giidid räägivad vahemikus 2000-4000 vulkaani. Ka meie kipume arvama, et neid on rohkem kui 500, sest muidu on kahtlane tunne, et me oleme peaagu kõiki neid juba tee peal näinud.

Turisti reisi-büroosid on San Pedro de Atacama tänavad nii tihedalt täis. Rääkides vulkaanidest, siis selline menüü teeb kadedaks igal juhul. Võta millist tahad, paari tunnise autosõidu kagusel. Minu kunagi ronitud Peruu vulkaan El Misti oma 5822 meetriga oleks siingi algajate tase.

Ja tõepoolest nii lennuki aknast, kui igal sammul ümber linna on vulkaanid (nb! See on Atacama kõrb ju)

Siin on tõesti nii, et kui kogemata kustutad oma fotokast kümne erineva vulkaani pildid, siis ei hakka isegi kahju..

Valle de Luna

Minul on juba sassi läinud, mitmele päikese-loojangule me oma reisil oleme hiljaks jäänud. Seekord ei saa süüdistada kedagi teist kui ennast ja jube-viletsaid jalgrattaid. Valle de Luna, mis siis tähendab kuu-orgu ongi täielik “kuu”. See on nii sürr koht, et sinna peab lihtsalt minema, et aru saada, millest käib jutt.

Päikse loojang või mitte, aga ilus oli küll.

Hobusega oleks pidanud minema, see on palju töökindlam variant siinkandis. Soola-liiva kõrbes jalgratas on üks väga vilets riistapuu – üldse kohe ei lähe edasi 😉

Me küll õlitasime päris kõvasti ennast, aga ikka me päris kohale ei jõudnud:

Päikeseloojangu ajaks läheb muidugi kogu see kant eriti värvikirevaks:

Surma org

Siinkandis võiks tegelikult iga orgu kutsuda surmaoruks. Vist on siinkandis nii, et kui keegi taipas esimesena oma küla oru surmaoruks kutsuda, siis tal lihtsalt vedas, sest turiste käib seal nüüd rohkem. Tõsi, et see ei olnud millegi poolest rohkem surnud org, kui enamus ülejäänuid.

Inkad, kellele terve elu meeldis ronida mäe otsa elama on muidugi ka siin kõrbes hulka põnevaid mäe-külasid rajanud. Surnu-oru Inka küla jäänused nägid välja sellised:

 

 

Tšiili (Eesti) Energia

Tšiilit teatakse kui kõige arenenumat Lõuna-Ameerika riiki, elatustase on siin kõvasti suurem kui ülejäänud selle mandri riikidel. SKT on muidugi Eestist väiksem, aga nende kasvutempo on olnud viimasel kümnendil nii suur, et ilma tooraine sektori languseta oleks nad mööda läinud, aga nüüd läheb vast 2-10 aastat veel aega.

Seda tohutut arengut me siis põhjalikult proovisime analüüsida. Esimene suur kasvumootor muidugi kaevandamine. Kui Tšiilis oleks maa sees fosforiiti, siis oleks selle koha peal juba suur auk ja masinad kaevaks sees. Nende üks vägevamaid vase-kaevandusi on tõestuseks sellest, kui sügavale nad mee-purki (maa sisse) oma käpad pistavad..

Muidugi on see maitse asi, aga mulle küll meeldiks Rakvere kesklinnas selline auk! Pärast saaks veel vett täis lasta:

Teine tähelepanek on nende energiasüsteem.

Kuigi nad on vist ühed maailma suuremad vase tootjad ja vaskkaabli puudust neil ei peaks olema, siis on näha üle terve riigi tohutut kokkuhoidu elektrivõrgu arenduses. Elektrikaabel postist majani läheb alati kõige otsesemat teed mööda. Ja tegelikult isegi mitte majani, vaid lausa posti otsast läheb sirge kaabel iga aknani. Suure riigi puhul peaks see andma meeletu kokkuhoiu nii elektikaablites kui ka elektrikadudes (kuna ülekandevõrk on lühem).

 

Kuidas me Valparaisos pidime peaaegu tappa saama!

Valparaiso on üks turistide lemmik linnu Tšiili pealinnast paari tunni kaugusel ookeani ääres. See on uhke vana sadamalinn, mille õitseaeg ja areng peatus päeva pealt, kui Panama kanal avati. Linn on täis vanu ja uhkeid, ütleks isegi suursuguseid maju, millest väga suur osa mahajäetud ja halvas seisukorras.

See maja põles neli päeva järjest ja kahjuks jõudsime selle päeva õhtul, kui tuletõrjujad juba voolikuid kokku keerasid. Väga huvitav oli kõrval seisva restorani aknast meil  vaadata suure seljakotiga poissi, kellel oli siia öömaja pandud. Ei uskunud ta oma silmi – bad luck!

Ainuke hästi korras hoone on peaväljakul mereväe hoone!

Valparaiso koosneb 14 mäest, mille otsa sõidavad üle saja aasta vanused tõstuk-trammid ja mille otsa viivad ka väga värvilised trepid. Need mäed on täis väga kirevaid maju ja üldse on kõik väga hipilik! See on ainus koht, kus me oleme aru saanud, kui ilusaks võib grafiti linnapildi teha. Terve linn on üks suur kunstiteos ja ausaltöelda siia see sobib väga hästi. Ilma grafitita oleks need lagunenud majad üsna trööstitud!

Presidendi linna tulek!

Meie Valparaiso külastuse sisse jäi 21. mai, mis siin riigis eriti kõva päev. Paljud tänavad ja linna väljakud on selle päeva nimelised. Selle päeva auks oli Valparaisosse tulnud riigi president (muideks naine). Uhke sõjaväe paraad ja kõned puldist.

Hotelli peremees ja perenaine hoiatasid, et selline sündmus nende riigis/linnas rõõmu ei too. Presidendi külastus toob linnas kaasa suured meele-avaldused ja vahel rüüstamislained. Ka politsei on siin riigis eriti karm nähtus. Politsei on sõjaväeline organisatsioon ja igasuguste rahutuste ajal pidid päris segi minema. Eks neid kaadreid näidataksegi iga päev siin telekas, kuidas nad demonstrante lohistavad ja tümitavad.

Nagu pererahvas prognoosis, siis nii ka läks, et Valparaisos oli paras möll sel päeval ja õhtul. Ainult üks apteeker sai surma, kelle apteeki visati süüte-pudel. Muus osas lihtsalt rohkem kondi-murdmisi ja märatsemist.

Paraadile me ikkagi läksime, aga ausaltöelda ei saanudki aru, kellele selline paraad oli mõeldud. Tänavad ja väljak pandi juba kauge maa tagant kinni ja tundus, et president rääkis endale ja vb kaamerameestele. Meiesuguseid kaltsakaid ja  pudeli-loopijad igaljuhul ligemale ei lastud

Anna raha! 

Valparaiso ei ole kõige turvalisem koht Tšiilis. Selle eest hoiatati meid enne minekut ja kohalgi olles mitmel korral. Samas on see üks suuremaid turistide külastuse kohti. Sinna tuleb sarnaselt Tallinnale iga päev suuri kruiisi laeve tuhandete turistidega.

Järgmine hommik oli linn rahulik ja näha oli vaid hulka pohmellis inimesi. Eriti palju noori, kes olid ilmselgelt väsinud eelmise õhtu/öö rüüsteretkedest.

Olime just uurimas järjekordset “mäge”, mille otsa lähevad toredad värvitud trepid.

Kaugelt oli juba pilti tehes näha, et kaks kampa noori seal passivad.

Kuigi kõigi teooriate järgi ei peaks selliste inimeste ligidalt mööda minema, siis me ikkagi ronisime sellest trepist üles. Nende vahelt läbi minnes läks, siis selliseks tavaliseks lõuna-ameerika raha pommimiseks. Sain seal isegi patsu lüüa ja kõvasti hispaania keelset nalja teha.

Esimene kamp oli veel viisakamate joodiku nägudega, aga teine juba puhta kolumbia või peruu kõrilõikajad. Seekord päästis meid kindlasti see, et me välja näeme juba nagu kodutud kaltsakad, kellel raha lõhnagi juures ei ole…

Tegelt mul ju oli raha, aga ma natuke kade ka 😉 Pulsi ja adrenaliini saime ikka kõrgele tõestetud!

Aga ikkagi, mäed olid ilusad ja vaated põnevad…

 

 

Vina del Mar

Valparaisoga on peaaegu kokku kasvanud  Vina del Mar linn. See nüüd omakorda nagu Lõuna-Ameerika suur PÄRNU. Siia lendavad suvitama ja nädalavahetuseks, mitte ainult Tšiili rikkamad, aga ka Argentiina, Boliivia ja Brasiilia inimesed, kellel lähima paari-tuhande kilomeetri raadiuses ju normaalset randa ei ole.

Santiago de Chile

Ei läinudki kaua aega, kui saime Argentiinast (Mendozast) minema sõita. Lumi sulas, teed mägedes olid puhtad. Ainult, et autode rivid olid kümnete kilomeetrite pikkused. Vist oli nädalane  lumetorm siin täiest ootamatul ajal.

Ausaltöelda ei olekski tahtnud seda teed mööda libedal ajal sõita. Serpentiini mööda sik-sak laskuti mitu kilomeetrit allamäge. Isegi kõhe oli sealt bussiaknast välja vaadata. Väga järsk laskumine

Santiago de Chile

Oluline on isegi siin Tšiilis lisada pealinna Santiagole kindlasti “de Chile”. Tundub, et neid Santiago nimelisi kohti hispaania-keelsetes maades on lihtsalt sedavõrd palju.

Keskväljakul on tõsiselt vaatamist väärt suur basiilika-kirik! Hiigel mõõtmetes! Fotosid julgesime teha ainult politsei-bussi kõrvalt, sest siin pidi kaamera käest ära jooksmine väga  moes olema…

Seekord leidsime eriti vägeva kohalike restorani. See restoran asub kalapoe keldris. Ehtne nats kalahaisune pood, kust läheb maa alla redel. Luuk on veel maskeeritud ka. Selline tunne jäi, et see koht on ka maksuametile ja muudele ametitele teadamata ja vist ainult suust-suhu info liigub. Isegi natuke kõhe oli sealt alla keldrisse laskuda.

Kuna kalapood läheb juba enne söögiaega kinni, siis me pidime uksekella laskma Nagu mafiafilmis tuli üks mees ja küsis igasugu küsimusi, enne kui meid keldrisse juhatati.

Kelder ise päris hubane! Alguses suhtuti meisse kui maksuameti poolt saadetud spioonidesse. Aga kui me seal hispaania keeles neile oma seiklustest rääkisime, siis nad muutusid 180 kraadi ja me veennastusime mõnusalt.

Galina teeb jälle tööd! Aga tähtis on märgata, et vein on meil ikka laual. Ei ole see Tšiili vein sugugi halvem kui Argentiina oma!

 

Vaikus eetris hakkab läbi saama!

Päris pikk vaikus tekkis blogi pidamises! Nurin selle üle kostis juba kaugele Tšiilisse!

Vaikus ei olnud mitte ainult selle pärast, et me lumevangis istusime. Rohkem ikka selle pärast, et arvutile on tekkinud järjekord ja blogi tundus kõige viimases järjekorras.

Väga kaua närvid vastu ei pidanud ja hommikul läksin ja ostsin uue arvuti. Igati kobe arvuti, aga muidugi hispaania klaviatuuriga!

Nüüd on meil kahekordne arvutusvõimsus. Tööviljakus kasvas mitmekordseks! Kohe hakkab blogisse tulema palju palju ja eriti värviliste piltidega blogi-postitusi!

Puerto Montt

Tšiili Patagoonia ülemises otsas on sadamalinn Puerto Montt. Nagu eelmistel Tšiili Patagoonia linnades, siis ka see linn on jätkuvalt täis suhteliselt koledate putkadega maju. Juba hakkasimegi kahtlema, kas Tšiilis ilusaid maju ka tehakse.

Puerto Montt’st ainult 17 kilomeetrit põhja suunas on Puerto Varas. Väga ilus turisti linnake. Asub Llanquihue järve kaldal, kust näha korraga kahte ilusat suurt vulkaani. Selle järve kaldal on hulka väga ilusaid linnakesi. Seda vist põhjusel, et siin on suured sakslastest, inglastest immigrantide linnad.

Tegimegi päevase ekskursjooni ümber selle järve ja vulkaanide, vee jugade.

Saime kollektsiooni juurde uusi vukaani-selfisid. Tšiilis on see lihtne, sest neil on sadu vulkaane, millest 123 on veel aktiivseid.

See on vulkaan Osorno.

Vulkaan Calbuco, mis alles 10 kuud tagasi purskas.