Jõudsime ilusti tagasi pealinna Windhoeki. Kuna hotelli võtmeid meile kohe kätte ei antud, siis tegime parklas korraliku laagri. Proovisime meie autos kaasas olnud gaasipliiti ja praadisime viimased peekoni viilud.
Meil oli igati tegus reis. Kahe nädalaga sai pea 4000 km läbi sõidetud, hulka loomi sai nähtud ja kogu külmkapi sisu mitmeid kordi tühjaks joodud. Meie siis jätkame Lõuna – Aafrika vallutust ja teised läksid koju lund sulatama.
Viimane pilt 😉
Waterberg on üks kõrge hobuseraua kujuline platoo keset muidu tasast maad.
Riik on sellest kohast kujundanud järjekordse rahvuspargi. Ainus erinevus, et siia tuuakse loomi, mis muidu on väljasuremise ohus. Siin on nii mustad, kui valged ninasarvikud, igat sorti haruldasi kitsi jne jne.
Kahjuks ei lubata sinna parki oma autoga safarit ringi sõitma ja me arvame, et see oligi peamine põhjus, miks me ei näinud ninasarvikuid. Oleks ikka ise saanud minna, küll me need sarvilised oleks põõsastest välja ajanud.
Nägime tervet karja buffaloid, kes vee augule jooma ja kaklema olid tulnud. Hirmus pauk käib küll, kui need pullid pead kokku löövad. Sellist peade väänamist nägime..
Need buffalod on samuti kaitse all, sest on ühed vähesed, kellel ei ole suu ja sõrataudi.
See pull sai peksa..
Mustad antiloobid, kes pidid eriti hinnalised olema ja peaaegu välja surnud.….
Nägime baboone.. Kes siinkandis on palju karvasemad. Isegi ilusamad..
Buffalod kiusasid kaelkirjakut ja ei lasknud teda pikka aega jooma. Saime teada, et mida vanem kaelkirjak, seda erksamalt on tal laigud kaela peal. Noortel on laigud heledad ja ei paista hästi välja…
Aafrika metssiga – warthog…
Etosha park on suur. Umbes 11 000 km2, mis on siis umbes veerand Eestit. Loomi on seal palju, aga peab olema kõvasti oskuseid, et neid selle suure maa ala peal üles leida. Tegime rasket tööd – sõitsime hommikust õhtuni mitu päeva järjest.
Räägitakse, et peab olema õnne loomade nägemisel. Tegelikult on vaja ainult kogemusi, nahaalsust ja tuleb natuke reegleid rikkuda.. Kõike seda appi võttes, me nägime kõvasti loomi…
Me nägime kaelkirjakut, kelle lõvid olid eelnevalt varuosadeks teinud. Nüüd hüaanid närisid konte valgeks.. . Kindlasti olid ka shaakalid juba sellest vrakist üle käinud..
Hüään..
Shaakal…
Lõvidel oli hea aeg, kõhud olid nii täis söödud, et rippusid maani. Esimesena nägime kolme lõvi, kes rahulikus tempos autoteed mööda meie poole liikusid. Nägime kuidas nad tulid vee augu peale jooma. Jõid nad palju ja kaua. Viisteist minutit lakkumist järjest..
Teine kolmene punt lõvisid oli koha sisse võtnud tee ääres põõsa all.
Ninasarvikud! Meie arust valged! Väga ägedad loomad! Kasvavad ikka pea paari tonniseks.
Et ninasarvikust head pilti saada, siis me rikkusime kõiki reegleid ja ronisime autodest välja – katusele..
Cheeta – gepard. Ajalugu vaikib, kuidas gepardist head pilti saab. Nagu pildilt näha, siis gepard on kuri ja vabatahtlikult ta pildi peale ei tulnud!
Elevante nägime. Auto ees ja auto taga.. Palju nägime. Natuke jäi puudu, et oleks meie armsa Nissani katki astunud…
Kaelkirjakuid nägime nii ühe, kahe, kolme… kui viie kaupa! Kaelkirjakuid on raske pildistidada. Nad nii pika kaelaga. Kaval Märt filmib ja pildistab auto küljepeeglist, siis mahub ilusti peale!
Kaelkirjak tuli porilompi vett jooma..
Sebrasid on lihtsalt lahe pildistada…
Ja Oryx’eid nägime ka. Galina suutis isegi lendava Oryxi pildile saada.
Antiloobid, impalad või kitsed vms.
…. ja neid kitsi oli palju! Jagub söögiks ikka kõigile…
Käisime ka väga fotogeenilise Etosha soola-järve peal! Silmapiirini ainult kulvanud soola-savi vann.
Ja muidugi jaanalind! Sõbrad said kaamerasse kuidas jaanalind tagaotsast seeditud söögi välja viskab. Meeletu pauguga ja mitme meetri kaugusele lendas rohelist vedelat löga..
Ja minu lemmik kisa-kõri kana..
….
… ja ikka kuri maosööja- kõigi sõber sekretäri lind ka..
Epupa joa ääres läks Margus kaameraga jalutama ja sattus peale tõsisele avastusele. Ise ta oli täiesti veendunud, et see on Aafrika mandri suurim avastus peale dr Livingstone (Viktoria joa) maadeavastusi .
Margus nägi oma silmaga ja suutis ka kaameraga salaja jäädvustada, kuidas üks Himba kaunitar salaja ennast pesi. See on sensatsioon, sest igas Aafrika raamatus ja internetiski on kirjas, et himbad ennast mitte kunagi ei pese.
See pilt on kulda väärt ja Margus peab selle National Geographic’usse saata..
Epupa juga asub Angola piiri ääres Kunene jõe peal. Juga ise on päris stiilse kujuga. Väga palju erinevaid vee jugasid laia jõe peal. Rõõm oli suur, et saime üle jõe oleva Angola najal pilte teha!
Angola tundus eriti ahvatlev! Ainult natuke ujuda ja olekski kohal…
… Kui Angolasse ujuda, siis peab päris suure hooga seda tegema, sest kui kiire vool sind kaasa viib, siis on oht kohe Epupa joast alla kukkuda..
Epupa kosk on väga äge, sest võtab enda alla suure maa ja koosneb päris mitmetest eri kujuga vee jugadest.
Margus pani korra isegi pea maha, et teha pilti tüdrukutest..
Paremate piltide tegemiseks tuli vahepeal üle jõe jalutada..
Opuvo ise on üks ära-ütlemata kole linnake. Seda linna loetaksegi himbade pealinnaks. Täiesti tähelepanuväärne oli see, et pealinnas olid asfalteeritud peateed ja lisaks veel NB! – kõnniteed! Kogu selleteeehituse lõbu olla kinni maksnud miskil arusaamatul põhjusel Euroopa Liit. Meile tuttavad sinise taustaga ja tähtedega EL plakatid olid seal uhkustamiseks väljas. Kahjuks oli Aafrika kombe kohaselt ära virutatud vist pool asfaltit. Kõnniteel olev asfaldi kiht oli napp sentimeeter ja kus iganes oli sattunud kohalik dziibi mees kõnniteele parkima, sinna tekkis kohe sügav auk.
Linn ise jääb meelde veel selle poolest, et kõik poe esised ja tänava nurgad olid paksult täis Himba naisi. Kuidagi kohatu oli Himba pruute otsida suurest linnast, seega me ainult kiire hooga vurasime sealt läbi. Huvitav oleks vaadata, kuidas Google Street View seda linna näitab. Lisaks nägude uduseks tegemisele peaksid nad kümnetel või sadadel naistel ülemist osa redigeerima..
Teel Epupasse tegime pikema safari mööda kõrvalisemat teed ja kuivanud jõesänge. Leidsime himba karjuse poisid, kes suurte matseetadega vehkisid.. Margus üritas neid ära osta, et saaks nendega pilti teha… Aga poiss üldse ei usaldanud. Poisil oli kindel veendumus, et Margus tahab odava nänni- küpsisega, tema vägevat matseetat endale saada…
Linnast välja sõites saime teada esimese himbade saladuse, et tegelikult on suur osa himbasid teinud arenguhüppe ja ei ela enam mitte onnides, vaid üsna-sama-koledates telkides. Telklaager oli kangesti mustlaslaagri moodi..
Nagu näha ka telkide pildilt, siis mida rohkem põhja poole Himba maal sõitsime, seda vihmasemaks kiskus.
Kogu maa õitseb kui on vihma periood! Kõik mis saab roheliseks minna läheb roheliseks ja kõik mis saab vihmast ja veest punni minna, läheb ümmargusemaks!
Heast ja viljakast himba maast saad aimu, kui kaamlil on küür punnis! 
See kaamel oli küll ühe küüruga, aga vett oli ta viimastel nädalatel korralikult joonud. Küür oli täiesti erakordselt suur… See oli hea märk!
Himbadega kontakti saamine oli meil järjest lihtsam. Kõik nipid olid teada ja peensusteni läbi arutatud. Meil olid kaasas uued kingi kotid!
Nii kui meie ees sõitvad Margus ja Märt nägid suurema punnis t***ga himba tüdrukut oli neil pidur kohe põhjas. Kuna lubatud sõidukiirus oli ka kruusa teel 100 ringis, siis juba ainuüksi selle himba-peatuse ohu pärast pidime eessõitva autoga pikivahet hoidma.
Ei läinudki kaua, kui tee ääres oli himba tüdruk! Silma järgi oli ka tema vihmaperioodi algust jõe ääres tähistanud..
Kuna Margusel oli juba eelmisest külast silmarõõm olemas, siis kargasin ruttu autost välja ja võtsin selle tüdruku endale.
Tüdruk oskas inglise keeles elementaarseid asju. Kuna oli vihmaperiood ja väljas aastaringselt hea soe, siis oli ta küpsenud päris kiiresti. Kurvastuseks sain teada, et ta on ainult 14 aastane.
Seekord olime siis nii kavalad, et kohe ei andnud mingit kingikotti. Ütlesime kohe, et tahame teile külla tulla! Kui majapidamist ja elamist näitate, siis nänni anname.
Himbad tegid meile kohe käte ja jalgadega selgeks, et neil on kõhud tühjad. Sama trikk, mida ka mujal kasutatakse on lapse näpistamine. Seda trikki nägime tegelikult nii Aasias, kui mujal Aafrikas. Üks himba tüdruk kes meile tee äärde vastu tuli hoidis käes last. See laps oli nagu vana rahu ise ja rõõmsalt uudistas meid. Kui hakkasime kaupa tegema ja nad pidid veenvalt näitama, et nad näljased, siis naine salaja näpistas last. Laps muidugi hakkas nutma…
Tiss väänati lapsele suhu ja endale tehti kurb nägu pähe. See on vist aastasadadega välja kujunenud ja geneetiliselt edasi antav kogemus, kuidas valgetelt maksimaalselt suur kingikott välja nuruda…
Meie nõudmise peale olid tüdrukud lahkelt nõus oma majapidamist näitama! Neile tundus see igati sobivat, sest meie arust külalisi neil küll ammu polnud käinud.. Küla oli see eest korralik, onnid olid täitsa elamiskõlblikud.
Meie suureks üllatuseks oli külas olemas ka täiesti kaine olemisega peremees. Ka temal tundus olevat heameel, et külla on saabunud kauged külalised. Himba meestel on väga lahedalt kokku pandud juuksed ja tihti nende peal ka stiilse kujuga müts.
Enam isegi ei saa aru kuidas, aga tegelikult saime isegi nendega suheldud. Vaatasime ringi, tegime pilte ja uudistasime onnides.
Himba naised ei ole mitte loomu poolest nii punase nahaga, aga pesemise asemel määrivad seda punast savi taolist möksi endale peale.
Tänutäheks küla näitamise eest olime nõus neilt ostma paar käevõru ja muud sodi! Oi kui rõõmus oli maja peremees, kui naised raha said. Ei teagi kohe, mis teda nii rõõmustas..
Sõit Opuvosse ei olnudki meil nii lihtne! Autol jõud lõppes!
Meil oli ju Nissan.
Sõitsime oma katkise autoga Palmwagi Lodgi, kus meistrimehed kohe kapoti alla ja auto alla ronisid. Aega läks palju, aga asja sai. Puhastasid kütusefiltri ja õhufiltri ja edsi oli juba sõita palju parem. Kõik see parandamine kokku ei maksnud meile midagi.
Edasi oli juba sõit lõbusam. Autol jõudu oli ja saime aknast välja vaadata…
Iga tunni tagant proovisime ikka natuke ennast sirutada ja lihaseid treenida. Margus proovis ühe käega Galjat termiidi pesa otsa lükata.
Tundus, et mõnus oli mõnemal! Ainult, et kisa oli pärast palju, sest Galja ei saanud oma plätudega ise pesa otsast alla… Õnneks oli see üks keskmise kõrgusega pesa…
Aga me saime ka korraks ehtsat troopilist vihma. Kõigepealt tuli hiigel tugev tuul; siis liiva tuisk ja alles siis meeletu kiirusega puhuv kõva vihm! Hetkega oli kõrb nagu järv ja tee nagu üks jõgede rägastik..
Liivatorm..
Isegi kui vihm vaibus, olid teed kohati vee all ja sai dziibi mõnusid proovida..
Himbad ongi tõenäoliselt peamine põhjus, miks me üldse Namiibia reisi kõik ette võtsime! Nad on omaette nähtus! Me ei tea millisest eelnevast reisist Margus nende lõhna endale ninna sai. Küll aga oli näha, et inimene juba aastaid elab ainult ühe eesmärgi nimel – Himbasid katsuda! Küllap Varje kuulis ka öösiti Margust Himbasid hüüdmas.
Igatahes Margus teadis Himbadest kõike juba enne Namiibiasse tulekut! Mida nad söövad, kus elavad ja isegi seda, et Himba naised ennast mitte kunagi elus ei pese.
Teadsime ka seda, et Himba naistele on väga lihtne külla minna! Pead ainult teadma küla koordinaate ja siis kohale sõitma! Suure tõenäosusega seisab mõni Himba tüdruk tee ääres, kes su suurima rõõmuga oma hütti tirib. Ainus tingimus neil muidugi, et Sul peab olema kingipakk kaasas.
Himba küla juurde jõudes arenesid asjad ohtlikult kiiresti! Marguse ja Märdi Toyota pidurduse tolm ei olnud veel hajunudki, kui juba Margus oma õnne käega katsus! Sellist energiaringi oli tunda!
Margus võlus külarahva kohe ära õige jutuga! Meil on kaasas süüa! Seda me kuulsime, et Himbadele ei ole mõtet külla minnes raha anda. Raha võtab mees naise käest ära ja läheb küla baari jooma. Ausaltöelda need mehed jõid ka ilma meie antud rahata. Himbad saavad riigi käest laste pearaha. Summat me teada ei saanud, aga rahasumma on piisavalt suur (tänu laste suurele arvule), et mehi külas harva näha. Himba peres on alati nälg! Igasugune söök külla minnes on teretulnud. Küll aga on õige viia riisi, õli, jahu jne jne!
Jooksime kiiresti Margusele ja prouale järgi, et nad Margust oma hütti ei viiks. Sealt juba raske teda kätte saada.
Naised tegid meil kiire kontrolli! Kas hüttides mõni mees ka on! Mitte ühtegi!
Himba mees käib kodus ainult seda meeste asja tegema! Himba meestest tuleb muidugi aru saada! Neil peab olema päris suur stress! Himba mehel on kuni viis naist ja iga naisega võib juhtuda ka olema 15 last (no see vast liialdatud teoreetiline maksimum, aga silma järgi veendudes me usume, et 10 -20 last on vast igal himba mehel küll).
Me ei tea kelle lapsed need täpselt olid, aga neid oli palju! Mingi mammi tundus olevat parasjagu nende järelvaataja. Teised naised olid alguses põõsastes miskit söögikraami varumas. Pildil on väike osa küla lastest…
Need tädi süles olevat kaks A-rühma filmist tuntud B.A Baracus soenguga last on kaksikõed!
Margus sai kohe kõigiga tuttavaks, sest tal oli uus Go Pro mudel, mida lapsed polnud veel näinud!
Laste lemmik mänguasi on vana kastika vrakk. Oi kus nad seal ükshaaval kukkusid. Teravad ääred ja augud. Aga eks sedasi vist Himba lapsed õpivadki elu.. Galja sai ka proovida, kuidas oleks olla Himba lasteaia kasvataja. Esialgu anti 10 lapsega proovida..
Nähes kui palju vabu naisi oli küla peal, siis Margus jättis oma esimese silmarõõmu korraks valveta ja sain ka käe “mustaks”-punaseks. Silmanurgast jälgis hoolega Marguse tegemisi! Suur rahavöö võlub siin automaatselt!
Kõik said nõrkemiseni Himba naisi katsuda…
Üks proua tiris meid oma hütti ja näitas kuidas ta ennast punase möksiga kokku määrib. Nad ju kunagi ennast ei pese (isegi sealt mitte) ja kreeme ka ei kasuta. Seda kõike asendab punakas savi taoline möks. See punane värv kaitseb ka päikesepõletuse eest. Himbadel ja tegelikult kogu külal on kirjeldamatu hais.
Isegi juuksed määritakse punase savi-vaseliini taolise värgiga kokku. Juuste otsas on kunst-karvadest-tutid… Tädil endal tundus olevat igat sorti haiguseid ja palus meilt tablette. Margit lahke inimesena andis talle terve portsu valuvaigisteid…
Üldse kogu küla lapsed ja tädid köhisid vahet pidamata. See nali, et- “Aafrikas on pooled aidsis ning pooled tuberkuloosis ja panna tuleb neid kes köhivad..” – on tegelt juba päris vana ja aegunud. Täitsa kindlasti olid siin külas kõik korraga kõigis haigustes.
Nooremad plikad on huvitavad selle poolest, et nende soeng on nagu sarved pandud ettepoole. Seal on kindlasti oma traditsioon millal tütarlaps nii juukseid hakkab kandma ja millal võib panna juuksed himba naiste moodi..
Eralgi pidime kohe järele uurima, kuidas ikka on nii, et himbadel, kellel pole hüttidel isegi korralikku ust ees ripuvad võtmed kaelas. Selgus, et himbade nälg on nii suur, et üksteise tagant virutatakse süüa. Ainus võimalus mitte nälga surra on oma toiduvarud hoida hüti sees lukustatud kirstus..
Margus ulatab pidulikult üle kingikoti.
Sellest käigust saime siis esimese Himba maitse suhu ja lõhna riietele ja juustele külge. Oi kuidas me Galinaga teepuu õliga oma autot desinfitseerisime….
Mina seda päris õiget Himba tüdrukut veel ei leidnudki ja otsingud pidid jätkuma…
Damaradel külas olles läks lõpuks ikka suureks tantsuks.
Me ise arvame, et nad kuidagi teadsid, et meil (nende külalistel) on parasjagu Eesti Vabariigi aastapäev. Vist oli neil kuskilt valeinfo, et meie olemegi ametlik Eesti delegatsioon, kes on saadetud Damaralandi seda tähtsat päeva tähistama.
Eks selle pärast nad vinge tantsuetenduse meile korraldasidki.. Panen ainult mõned tähtsamad tantsuvideod…
Damara’de juurest edasi oli meil pikk teekond oma öömajani. Teel nägime kaelkirjakuid ja jaanalindu.
Tüdrukud kaelkirjakule ligemale minna ei julgenud ja neil oli niigi põnev…
Väga äge kivi-kanjon, kus kandilised kivi-skulptuurid.
Vägevad vaated platoodele:
Leidsime kivistunud puude metsa. Need puud on siia tulnud väidetavalt 270 miljonit aastat tagasi Kongost, siis kui veel suur vesi liikus mööda seda kõrbe. Puud mattusid maapinna alla ja kivistusid erinevate mineraalide abil.
Siin leidsime ka kaua otsitud kuulsa kõrbelille Welwitschia Mirabilis. See pidi kohe eraldi vaatamisväärsus olema ja sest selline lill leidub ainult Namiibia kõrbes. Parimal juhul elab isegi 2000 aasta vanuseks. Vau!
Kohalikel on ka siinkandis väga tore passiivne sissetuleku allikas. Pannakse tee äärde laua peale igatsorti värvilisi kivikesi, mida siis turistid ostavad. Harva on laua juures mõni müüja.
Margit ja Varje kasutasid meil iga võimalust, et päikest saada. Isegi jalutamise asend oli kõht taeva poole, sest päike oli otse seniidis.
Meie pidulik lipukestega Vabariigi aastapäeva auto-tagakaane-lõuna. Margiti tehtud Eestimaa must seemneleib võiga:
Grootberg Lodge
Hotell oli meil uhke! Võib isegi öelda, et kuninglik. Täiesti vääriline koht vabariigi aastapäeva tähistamiseks.
meie luksuslikud majakesed.. Seest mega suured ja kõrged!
Imeilusa vaatega…
ja muidugi äge bassein…
Õhtusöögi ajal oli meil isegi lipp laual.
//Tuleb pilt//
Ainuke negatiivne asi oligi enne magama minekut hiigel-suure (kindlasti ülimürgise) ämbliku tapmine vannitoas.
Meie saabumine hotelli ei olnudki nii lihtne. Meie autol lõppes jõud ja mäe otsa meie Lodgini ei saanudki sõita. Eriti piinlik moment, sest meiega konkureeriv Toyota oli juba mäe otsas.
Tuli meile järgi eraldi auto. Hommikuks oli auto puhtaks pestud ja läikima löödud. Andsin mustale härrale 3 euri ja ta kummardas nii sügavalt maani, et pea käis peaaegu minu plätude vastu! Üldse ei saa aru, miks Eestis nii vastu ollakse Aafrika immigrantidele…
Rohumaa World Trip N° 1 - 2015/2016 