Iraanist viimased mõtted

Iraani reis hakkab läbi saama. Koos kõrvalepõigete ja ekskursioonidega sai maha sõidetud umbes 2000 km, ringi jalutatud umbes 250km. Teekond algas Teheranist  ja liikus läbi Kashan, Esfahan, Yazd, – > Shirazini. Marsruut sai valitud Lonely Planet soovituse järgi, mis piiratud kahe nädala pikkusel reisil piisavalt suure kultuuri laksu annab.

Screen Shot 2015-10-15 at 17.34.40

Üldmulje Iraanist ja kohalikest inimestest jäi väga hea. Kindlasti julgeks soovitada kõigile, kes vähegi naudivad kultuuri reise ja ei eelista basseini-ranna-äärset viietärni all-inclusive hotelli.

Kas siin on turvaline?

Terve see lähis-ida on läbi aegade omavahel müdistanud. Eks siin peabki kiiresti ära kasutama, kui kuskil riigis vähe rahulikum hetk. Tasub kasvõi vaadata kaarti – milline värviline seltskond naabreid on näiteks Iraanil. Pole ju siis ime, et aegajalt kaklema hakkavad, põhjuse ajaloost leiab kohe kindlasti. Enne minekut paljud inimesed püüdsid meile rääkida, kui ohtlik on Iraanis. See tundub olevat miski lääne-meedia loodud kuvand. Peab ju arvestama, et arvestatav osa suurest lääne meediast ju juutide kontrolli all, eks nemad muidugi kõvasti seda Iraani ohtlikust propageerivad ja küllap osaliselt ka asja eest, sest eks heal-ajal (kui nafta raha jagub) Iraan ikka Palestiinlastele ning Assadile raha ja relvi jagab. Ühesõnaga minu arust on viimasel ajal näiteks eestlaste lemmik kohtades Türgis/Egiptuses kordades ohtlikum. Või näiteks Jerusalem Iisrael, kus alles oli rahulik, nüüd jälle suurem müdin.

Meile leidis küll kinnitust foorumites ja internetis saadud teave, et tegu maailma ühe turvalisema ja sõbralikuma riigiga. Keset ööd ringi jalutada suurtes linnades julgeb vähestes võõrastes maades. Siin on lausa nii turvaline, et kõik vastutulijad öisel pimedal tänaval tervitavad sind.

Seda Hello ütlemist võõramaalastele raiutakse vist koolis maast madalast. Eile tuli grupp lapsi koos õpetajaga vastu ja ma nägin kuidas õpetaja kurja näoga tüdrukutel ütles, et Hello peab ütlema. Selle peale tuli kooris lõbus Heeelllloooo!

Eestis on tänagi palju kõneainet moslemi kultuuri pealetungi eest. Eks neid riike ja moslemeid on muidugi erinevaid ja kõigi maade nimel rääkida ei oska, aga Iraanlaseid võtaks küll Eestisse kohe rohkem, kui keegi pakuks.  Inimesed kipuvad ikka kartma seda, mida oma silmaga näinud ei ole. Võibolla olekski soovitus rohkem meie inimestel sellistesse maadesse reisile minna ja oma silmaga vaadata, kas kõik on nii nagu meedia või naabrimees räägib.

Kuidas elu siin välja näeb?

Elu on odav ja kohalikud inimesed on sellega väga rahul. Eurotsooni inimestele täna nii mõneski mõttes isegi päris odav. Eriti transport ja edasi liikumine (isegi siselendudega) on subsideeritud ja päris odav. Diisli hinnaga 0.25 eur/liiter saab ka päris suure hulga kilomeetreid maha sõita, et seda  tuhandete aastate pikkust Pärsia kultuuri oma silmaga vaadata. Ja uskuge, seda on siin kuhjaga.

Kui tahta odavalt söödud saada, siis on see lihtne. Pigem on võibolla raske seda riiki gurmee maaks nimetada. Kalleid ja tõesti häid söögikohti on pigem vähe. Meelde jäävad pikad menüüd eri sorti kebabidega. Ja meie neljateistkümnest kebabist maksimumhinded annakski vast ainult ühele.

Seljakoti turiste on näha, aga neid on veel siiski vähe. Rohkem on linnapildis näha suurtes gruppides liikuvaid poolakaid, sakslasi ja prantslasi. Arusaadavalt vähem märkab Inglise või Ameerika gruppe. Õhtuti võib tõesti suures linnas jalutada terve tund, enne kui vastu tuleb mõni teine turisti näoga inimene.

Suuri Ülemiste-Keskus-stiilis kaubanduspindu on veel minimaalselt, mõni üksik suure linna kohta. Selle asemel on idamaale kombe kohaselt sadu kilomeetreid tänavapoode ja turu labürinte. Igal juhul on nendes ringi kolamine huvitav, isegi kui midagi osta ei taha. Need on väga värvikirevad, fotogeenilised kohad, kus kasvõi inimeste vaatamisest võib rahulduse saada. Leida võib absoluutselt kõike, aga seal peab olema mingi põlvest-põlve edasi antud kogemus, kust midagi otsima minna. Mingi turujõu või maagia moel on kõik sarnased asjad tänavalõikude kaupa grupeeritult. Kellade jaoks eraldi tänav, kulla jaoks eraldi tänav, potid pannid eraldi jne.

Pöial püsti – või pigem mitte!?

Pöial püsti võrdub raamatu järgi meie mõistes keskmise sõrme näitamisega. Olin harjunud seda märki Eestis pidevalt tegema ja vaatamata sellele teadmisele ma ikka kogemata pidevalt näitasin. Küll giididele, restorani ja hotelli töötajatele. Midagi hullu ei juhtunud, keegi kallale ei tulnud! Mõni võibolla korraks vähe imelikuma näoga vaatas. Seega proovige kodus mingi muu näpu asend selgeks harjutada.

thumb_IMG_0273_1024

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s