Me ei väsi templitest. Kaks ülitihedat päeva on möödas Angkori ümbruse templeid läbi jalutadas, aga ikkagi võtsime veel korra giidi, kes seekord viis meid pikemale – 13 tundi kestnud ringreisile Tai piiri äärde, et vaadata veel neli hiigelsuurt templi kompleksi.
Templeid on selle pärast nii palju, et iga uus kuningas, kes tahtis näidata, et ta on ikka tasemel pealik, pidi ehitama uued templid. Üks tempel oli endale, osad olid pühendatud vanematele, ka õdedele vendadele ja siis olid veel templid lihtsamale rahvale. Ühesõnaga kogu ehitus keerles aastasadu templite rajamise ümber. Kogu see kivitöö ja hiid-basseinide_kraavide kaevamine oli meeletu töö.
Kambodza riik oli kunagi hiiglama suur – sisaldades veel tänast Vietnami, Laost, Taid, Myanmari.
Üks huvitavamaid templeid Parasat Preah Vihearongi on rajatud tänase Tai piiri äärde, see asub kõrge mäe otsas. Sinna viisid meid motikad, mille sai koos juhtidega võtta piletiputka juurest. Meeletult järsk ja kurviline tee, mida siis täie hooga kihutades läbi sõideti. Tore oli vaadata, kuidas juhid kandsid kiivrit, aga meile kiivrit ei andtud.
Templi ääre peal oli Galinal hea tasakaalu harjutada ja mediteerida.
Koh Ker on hiigel suur omaaegne kuninga peallinn (85km2). See linn oli aastasadu dzungli all ja tänaseks on välja kaevatud vaid osad vägevamad templid. Nagu ikka on kõige fotogeenilisemad need puude alla mattunud templid.
Kambodzas suht ainulaadne püramiid, mille otsas oli enne hindu tempel. Selle püramiidi tipus oligi hiigel suur linga – fallos, mida siis kogu linn kummardas.
Kambodza lapsi on üldse huvitav jälgida. Neil ei ole iPhone ja nad mängivad hoopis teistmoodi. Putukate, sitikate ja kividega nagu meil aastaid tagasi.
Beng Mealea tempel on jällegi hiigel suur kompleks. Kuulus on ta selle poolest, et siin on filmitud Indiana Jones film. (pildid võtsin hiljem googlist, kuna näpp oli pildistamisest väsinud)
Nüüd on pikaks ajaks templi vaatamise isu läbi.