Päev 6 – Buir Nuur

Buiri järv Mongoolia idaosas on üsna pirakas. Järve põhjapoolne piir on Hiina käes.

Enamus järve küll Mongoolia territooriumil. Järv paksult kala täis, aga kohalike jutu järgi jõuab enamus selle järve kaladest siiski hiinlaste lauale.Hiinlased on üsna tuntud nahaalid ja kalamehed käivad üsna julgelt püüdmas Mongoolia vetes. Mongoolia rahvas ei ole eriline kala-sööja rahvas, kuigi jõed ja järved kalu paksult täis.

Kuna pesemisvõimalustega on kehvasti telkimise ja kämpingutes magades, siis käisime jätkuvalt rannas.

Rand paksult viinapudeleid täis. Võtsin siis maast paar pudelit ja viisin laagrisse. Meie giid ja autojuht ei saanud eriti aru, miks peaks keegi teiste prügi tassima. Rääkisin neile meie Teeme Ära kampaaniast, ega nad ei saanud üldse minust aru. Hommikul nägime, kuidas terve hulk mehi kottidega prügi korjas. Vist ikka toimub mingi koristuse süsteem.

Rannas käivad vett joomas suured hobuste karjad. Hobuse sitta oli päris palju!

Saime teada, et kohaliku kultuuri järgi ei tohiks mütsi panna tagurpidi, see pidi tooma ebaõnne.
Kuna oleme käinud paljudes mägedes ja kõrbetes ning stepis on päevade viisi üsna ühesugune loodus, siis meie hit-atraktsioonid on erinevate jurtade külastus. Me oleme väga tänulikud oma autojuhile, kes seda rajooni väga hästi tunneb ja igasuguste sõprade juurde meid kaasa viib. Saame hästi näha, milline on erinevate jurtade sisu ja kuidas inimesed välja näevad.

Selline oli vanapaari elamine:

Noorpaari maja:

Mis on seal jurta laes!!

Sain teada, et jurtadesse saab saata ka postkaarte. Esmapilgul tundus see võimatu, sest ligi neli korda aastas need inimesed võtavad oma jurta lahti ja kolivad teise kohta. Ei ole ka nii, et nad kindlasti sama koha peale tagasi tulevad. Seega postiljonil on hoopis muud trikid. Kogusime ka mõne jurta “postiaadressid” ja proovime neile saata postkaarte Eestist.
Saime proovida hobustega sõitmist. Väga hästi kasvatatud ja rahulikud. Õnneks madalat kasvu hobused ja Galina ei kartnud.

Buri järve ääres stepis loodus muutub aeglaselt. Sõitsime kilomeetrite viisi mööda sellist steppi, mis oli suurte aukudega. Tuleb väja, et need augud juba igi 70 aastat vaanad  Jaapani Mongoolia sõja päevilt. Augud stepis 60aastat. Seda jaapani sõja juttu me siin saime kuulda kõik järgmised päevad. See on siinkandis ikka mitmesaja aasta kohta peamine sündmus.
Meie öömaja leidmine võttis nagu ikka aega. Neid ger-laagreid on mitmeid ja tuleb järjest juurde. Saime näha uhiuue laagri ehitus, mis oli eriti kuuma kohta pehmesse liivaranda tehtud. Muljetavaldavalt vägev uus traktor. Trakatsil kokku 8 rattakummi.

Buir nuur

Meie jurta-laager oli vana kivist “pioneerilaagri” sarnase maja kõrval. Meile anti kõige uhkem jurta. Mis üleandmisel oli puhas ja ilus. Kahjuks tõusis õige pea nii kõva liivatorm, et kõigi jurtad olid üks suur tolmu pilv. Siinkandis ei ole mitmeid kuid olnud vihma.

Igav ei olnud. Leidsime suures söögisaalis suure DJ puldi ja kõlarid, mille siis ühendasin oma iPhonega. Rahvast oli õues palju, muusika pidi viskama juba katuse minema, aga mitte üks inimene ei tulnud minu Tiesto muusika peale tantsima. Vist ei ole üldse nende maitse.

Selle asemel võtsid kohalikud õues viina ja muidugi läks kakluseks ka. Kõige pealt jooksis suure kolinaga läbi meie disko esimene mees. Tema järel suure kaikaga teine mees. Õnneks oli meie saalil teine uks ja meest meie silme all maha ei löödud.
Mehed olla õues maadelnud ja suurema mehe naine läks maadlejatele vahele, aga lendas vasta uksepiita ja lõi kõrva veriseks. Oh, selle eest võidakse siin maal vabalt maha lüüa. Politseid ei pidanud kutsuma, sest need olidki vist kohalikud politseinikud, kes sedas siin väge katsusid.

Päris äge kütuse veok tuli hommikul meie laagrisse. Üleval katusel veeti lambaid. Üks oli vist juba surnud, aga teine määgis õnnetult!