Alles hommikuvalguses saime aru, kui suur liiva-tolmu pilv oli meie jurtas. Hammaste all krigiseb ja kõik asjad on päris paksu tolmukihi all. Meie õnneks on kõrval suur järv ja saab ennast pesema minna.
Seda me ei saanudki teada, kas see mees löödi eile õhtul maha, keda õhtul suure kisaga taga aeti. Igatahes oli kogu sama seltskond hommikupoolikul kogunenud teleka taha. Oli ju Olümpiamängude avamine.

7-päev ja pole näinud ühtegi turisti. Mitte kohe yhtegi! Päris huvitav, kas niimoodi lähebki lõpuni.
Neid külasid ei oska kaamerasse kohe fokusseerida. Igast külast saaks hea täis-pika dokumentaalfilmi. Sellises külas on kohe tore lihtsalt tee äärde maha istuda ja vaadata, kuidas elu ümberringi käib.

Ka siin külas käis vilgas kütuse äri.
See kohviku silt pidi olema vaid katte-vari. See pidi tegelikult lihtsalt varjama suurt kütuseäri. Kütuse hind tuhande kilomeetri kaugusel pealinnast piiri ääres on ligi kaks korda kallim. Vaatamata sellele, et suured naftaväljad on ligidal. Enamus kütust, mis siin müüakse vist lihtsalt virutatakse hiinlaste kütuseveokitest.

Lapsed pannakse maast-madalast kütuse äri vedama.

Vist on isegi selleks otstarbeks spetsiaalselt kohandatud külgkorviga mootor-ratas.


Meie Galinaga oleme tuntud jäätise-gurmaanid. Riskides oma kõhuga, proovime igas suuremas külas jäätist. Nendest piiri-alade jäätistest võiks eraldi raamatu kirjutada. Suur osa tundub käsitöö. Galina lemmik on hobuse-piima hapu jäätis. Siin külas jäätist polnud, aga saime miskeid kuivatatud ploome.


Täna oleme siis nendel radadel, kus toimus Jaapani ja Mongoolia (+Nõukogude vägede) hiigel-suur lahing. Terve see Hiina piiri äärne ala on täis memoriaale, igasugu lahingu mälestusmärke. Lahingu-paik on tõesti maaliline. Keset kaussi oli ilus jõgi ja mõlemal kaldal siis hulk sõdureid. Saime teada, et see oli 1939 aastal ja tolle aja kohta kõige suurem õhu-lahing.

Käisime Ikh burkaan budismi kompleksis. See on peaaegu kõige suurem kompleks Mongoolia budistlik pühapaik. Ümber selle koha käisidki suured lahingud. Jaapanlased ja ka Mongoollased ei lasknud ühtegi pauku, ega pommi selle kuju pihta. Nii kõvasti peetakse ikkagi mõlemal pool lugu budismist. Kogu maa tublid mungad (kutsutakse laamadeks) käivad siin maa kauges nurgas kummardamas.












See on kuulus 30km piirimark kuhu maani japsid tulid.

Mongoollased räägivad tihti, et Stalini venemaa oli neile tõesti suureks abiks. Ilma nendeta ei oleks nad kuidagi Jaapani suure sõjaväe vastu saanud.



Siin on kuulsa väejuhi Jakovlevi tankikoloni mälestusmärk.

Öömaja otsisime sellises linnakeses Khalkh Gol. See on vana kolhoosi keskus. Siin on mitu poodi, kultuurimaja, linnavalitsus ja isegi oma muuseum.



Variante ööbimiseks oli kaks. Kas minna muuseumi. Nagu päris ehtne film – öö muuseumis. Sõjamuuseum samade lahingute auks. Siin muuseumis oli palju nostalgiat! Kahju, et ei saanud siin magada!






Aga meie läksime vaatama teist varianti. Linna teises ääres oli kortermajade ja jurtade vahel korralik Karaoke-Saun-Hotell. Täpselt selles järjekorras vist kohalikel see tutvumisõhtu käibki.




Hea rahulik linn piiri ääres. Elekter on majades olemas. Interneti ei ole sadade kilomeetrite kaugusel ja nad tegelt veel ei teadnudki, mis see üldse on. Majades kunagi kolhoosi ajal oli vesi, aga nüüd veetakse kollaste kanistritega linna äärest. Iga majakese ees oli mingi selline sauna-soojaku taoline putka. Kuna oli laupäeva õhtu, siis käis sellistes putkades vilgas sauna-elu.


Karaoke pidu oli vägev. Galja sai tantsida. Meie giid ja autojuht said kohalikega laulda. Giidi poiss oli kõige tugevam ja tema laulis/mängis_mongoli tüdrukutega kaarte hommikuni.


Meie Galinaga olime korralikud, rsk.