Päev 11. Dariganga – > Erdene / Ulaan Uul

Magasime Dariganga linnas, mõnusas jurta-laagris järvekeste ja selle riiklikult-tähtsa püha mäe kõrval.

Otsustasime protestida selle üle, et naisi ei lasta Dariganga lähedal oleva Altan Ovoo mäe otsa. Mongoollaste jaoks on see eriti püha mägi, just see kuhu kogu riigi parlament, valitsus tuleb korra aastas (järelikult siis naisi riigi juhtimise juures pole). Protest seisis selles, et me kumbki siis kaasa ei läinud.

Meie läksime mäe asemel hoopis laagri kõrval olevasse järvekesse pesema. Viimasest pesemisest on möödunud juba mitmeid päevi ja igasugune põlvini vee-auk on meie sõber.

Viimaste päevade puhul on huvitav seee, et kõik ööbimiskohad on ilma elektrita. Inimesed kasutavad oma jurtade kõrval aktiivselt päikesepaneele ja 12voldiseid akusid. Saavad kõik telefonid laetud, telekad tööle, isegi külmkapid on kodudes. Aga kuskil pole arvutit laadida.

Enne Darigangast ära sõitu vaatasime ühte päris huvitavat Tšingis khaani aegset Altan Ovoo kivi skulptuuri kompleksi. Kogu kompleks koosneb neljast kujust Isa, Ema ja Poeg, Pruut. See on tähtis rituaali koht, sest kõik noored Mongoolia naised käivad selles kompleksis pruudi kuju juurest läbi, sest see annab viljakuse-laste-õnne. Eriskummaline on aga see, et Ema, Isa asuvad kõrvuti, Poeg neist 20-30 meetri kaugusel, aga Pruudi kuju on üle kilomeetri kaugel.

Selline võimas mitme kilomeetrine aed on ümber kogu sellel kompleksil.

Ühes pisikeses linnakeses Ongooo tahtsime kütust võtta. Tankla mees oli kuhugi ära kadunud ja pidi kaua ootama. Läksime Galinaga ühte poodi ja tahtsime ikka jäätist. Elekter olla mitu päeva ära olnud ja jäätised olid täitsa ära sulanud käkerdised. Vist ei olnud hea mõtte neid süüa, nagu hiljem selgus.

Sel päeval on hiigel pikalt sõita ja veel kõige hullem, et ei tea millist teed valida. Seekord läheb külast välja erinevaid teid nagu päikesekiiri. Miskit vihjet ei ole, milline neist teedest kõige otsem meie 250 kilomeetrise tee näitab.

Meie autojuht käis tee peal läbi vähemalt 5 erinevat jurtat. Õnneks näidati enamvähem alati ühte suunda..

Ja siis see muidugi juhtus. Kas meie enda tehtud söögist või jäätisest sai Galina mega-kõhu jama. Lisaks veel nii kõva peavalu, et pea pidi lõhkema.

Igas kastikas on siin riigis mõni loom.. Vist on ta vaeseke teel vorsti-vabrikusse.

Keset sadu kilomeetreid tühjust pidasime auto kinni just teise õnnetu seltskonna juures, kes villise järelkärul ratta laagit proovisid vahetada. Kast lambaid ja kitsi täis. Väga lahe seltskond. Laager oli juba enne tal katki ja pesasse kinni keevitatud. Meist ta sinna jäigi. Ei tea, kuidas nad oma kaubaga minema said.

Galinale saime kuidagi peo-täie tablettide ja india jubeda väävlihaisuse kõhu-rohuga elu sisse puhutud.

Ööbisime Ulaan Ude raudtee vaksalis. See on päris huvitav kogemus, sest rongijaamas polegi kunagi maganud. See oli üldse üks viisakas kordatehtud rongijaam. Küla poes teati kohe meid siia soovitada, sest neil jaama ühes nurgas pisike nelja voodiga tuba! Seal me siis koos giidiga peatusime. Muidu tipp-topp, ainult palju-palju prussakaid.