Milleks lennata kaugele Borneosse?

Kõik sai alguse sellest, et hea sõber saatis kaugelt Borneo reisilt postkaardi ahviga pildiga. Ahv ise selline, mida lihtsalt peab korra elus lähedalt nägema. See ei ole mitte niisama ahv. See on jumala looming erinevate organite ümberpaigutamise eksperimenteerimisel. Kui lihtsalt postkaarti vaadata, siis jääb kindlasti tunne, et Photoshopiga on turistide meelitamiseks tehtud kõva reklaam.

Sai siis Singapurist lennatud Borneo saarele. See saar on päris suur- isegi suurem kui Prantsusmaa. Siin on rõõmsalt koos kolm riiki – Indoneesia, Malaisia ja väike nafta sultani riik Brunei! Lendasime Malaisia idapoolsesse Sarawaki rajooni – Kuching linna. Selle linna peamine võlu turisti jaoks seisnebki selles, et suht lähedal on päris mitu vägevat dzungli parki.

Just neis parkides lubati Raamatu järgi, et kui hoolega jalutad ja otsid,  siis neid Proboscise ahve ka näed. Aga hoiatati kohe, et väga lihtne ikka neid sealt leida ei ole.

Tee Bako rahvusparki on siis sedasi, et sõidad Takso/Bussiga lähima linnani ja sealt võtad paadi, mis mööda jõge sind pargi keskusesse  viib. Magasime nagu ikka liiga kaua ja saabusime sinna Bako Bazaari paadisadamasse alles kella 11 ajal. Ja meile öeldi, et peate ootama nüüd kella 13:00ni, sest paadid ei saa väljuda – vesi nii madal. Esimene mõte, mis ju jõe ääres pähe tuleb, kui on paar tundi aeg oleks ujuma minna. Aga ei saa, sest on krokodillid, paar aastat tagasi kohalik poiss läks ujuma ja krokod viisid minema.

Ootasime selle pärast, et tõus-mõõn on kindla kellaaja peale ja teati täpselt, et kell 13 startides on veetase korras. Paadimehed kiirustasid ja startisime kümme minutit varem. Ja juhtuski see, et kõik vähegi suuremad paadid jäid jõe kurvis napilt pool kilomeetrit enne merele jõudmist põhja peale kinni. Mis siis muud kui paadimehel püksid üles keerata ja vette hypata. Oli näha, et krokodille nad kartsid. Kaua seal vees nad olla ei tahtnud.

Lõpuks meie paadimees andiski alla, sest vesi oli vaevu põlvini ja jäi lihtsalt ootama, millal vesi tõuseb. Kui tõus pihta hakkas tuli vesi meeletu kiirusega merest jõkke. Me sattusime just sellisel päeval, kus on nii “King Tide” ehk siis kõige suurem mõõna-tõusu vahe. Üle kuue meetri tõusis vee tase. Madalseis oli neilegi väga ootamatu ja meie tagasiminekul oli jõgi tundmatuseni muutunud, sest tagasi tulime just tipu vee ajal.

Selline näide kuidas vesi oli enne minekut ja tagasi tulekul:

Siin on näha, et mõned on oma maja vähe valesti ehitanud ja kord aastas suurvee ajal tuleb tõsta maja sisu kõrgemale kohale, sest põrandad vee all.

Ühesõnaga pargini paadijuht meid viis, aga paatidele ehitatud kaini ta viia ei saanud. Selle asemel pandi meid maha mereranda, mille kohta oli just paadi pileteid ostes hoiatatud, et seal on krokodillid. Vesi oli sama sogane rannas küll nagu korralikus krokodilli-jões.

Rändasime “pargis” (loe: sügavas dzunglis) maha oma 8 kilomeetrit, leidsime imeilusaid randu ja muidu koski. Aga ahve polnud kuskil. Nagu oli õpikus hoiatatud, siis ahvid kella ühest viieni magavad.

  

Pargi keskus oli ise ka üsna metsik – mets-sead jalutasid ringi. Väike madu roomas üle tee. Minul on üldse vedanud, et mu silmanägemine +1 ja -5. See tähendab, et kaugelt olulisi asju näen ja allkirja saan lähedalt ka anda. Aga kõik sellised ussid, skorpionid on minu jaoks piisavalt udused ja ei sega üldse. Galinal on selles osas muidugi väga raske ja ta peab pidevalt kiljudes hüppama ringi. See on üks mürgine madu küll. Küll ta oli kuri, kui ma teda kaameraga taga ajasin. Galja oli veendunud, et ta hüppab mulle kõrisse nagu filmides.

Olime juba lootust kaotanud ja ootasime oma ära-mineku paati, kui siis lõpuks meil vedas. Me tõepoolest nägime 5-liikmelist perekonda Proboscis ahvidega. Ei olnud neid lihtne pildistada, ronivad kohe kuhugi põõsastesse ja hakkavad seal lehti närima. Erutusest käed värisesid ja kõige suurema ninaga pildid jäid uduseks. Osad pildid ongi googlist lisatud:

Igatahes tasus tulla, need isased ahvid on väga ägeda stiilse ninaga. Seekord me isegi dzunglis ära ei eksinud, sest rajad olid väga hästi märgistatud.

Lõpus sai isegi paat tulla paadi kaini. Siin on näha, milline romantiline pilt on mõõna ajal kuivanud puudest liivases meres ja siis kui paadimees meile vastu tuleb, kui ainult ladvad paistavad: