Kuching – Borneo saarel

Singapurist võtsime lennu Borneo saarele Malaisiasse – Kuchingi linna. Päris mõistliku hinnaga saab lennata Asia sees.

Meile siin täitsa meeldib. Kuchingi nimetatakse kasside linnaks,  sest Kuching Malaysias keeles tähendab kassi ja muidugi linnas on väga palju skulptuure kassidele. Muideks linnas on veel kasside muuseum. Kesklinn ei ole nii väga suur. Siin on taitsa ilus promenaad,  eriti veel õhtul, sest siis valgus teeb seda romaantilisemaks. Ainuke mure, et kuna meile väga meeldib jalutada, siis promeenad meie jaoks on natukene lühike.

Kuna Malaisias on tõsine probleem kõnniteedega – neid lihtsalt polegi, siis promenaad on väga hea jalutamise koht. Linnapeal jalutades pead pool teed vähemalt käima autoteedel ja siin ei tea päris hästi, kust keegi sulle otsa sõidab.

Siin linnas meil kuidagi kõik ilusti klappis. Me oleme rahul oma hotelliga ja leidsime täesti vapustava söögikoha.

Restoran või õigemini söögi koht, mis asub linna suure parkimiskeskuse katusel .See on tegelikult kohalike söögikoht – meenutab hiigel suurt sööklat. Kuna aga kohalikud seda soovitavad ka turistidele, siis juba FourSquare ja TripAdvisor oskasid meid sinna juhatada. Seal on umbes 6-7 erineva firma letid. Need kohad müüvad kõik värsket kala, krabi, lobsterit ja kõike muud mida merest kätte saab. Esimesel õhtul proovisimegi lobsterit, krevette ja bamboo karbisid.

Bamboo karpe me proovisime elus esimest korda. Neist ei olnud midagi enne kuulnud, ega  ei ole varem seda kuskil ka näinud. See on kohalik Borneo, Sarawak piirkonna toit. Tundus huvitav seda proovida. Nii nad näevad värskelt. Nagu pambuse puu sees oleks väike tigu-uss.

   

Peale sööki kodus läksime kohe interneti vaatama mis asi see ikka oli, mida me sõime. Päris huvitav oli lugeda  ja vaadata videosid, kuidas nad püüavad neid. Neid korjata vist võtab päris palju aega. Sest nad käivad mingi pulgaga, torkavad selle liiva sisse ja kuidagi nad saavad aru kus see karp on. Peale seda, käsitsi võttavad neid välja.

Järgmisel päeval läksime jälle sinna tagas söömai, sest söök oli ülihea ja hinnatase tõesti odav võrreldes Eestiga.  Üldse mereannid on Malaisias väga odavad.

See on meie söögi paradiis- kolm krabi, teod ja pambuse karbid. Raske oli aru saada kuidas neid tigusid sööma peab. Meile toodi ka suur rauast haamer. Alguses oli tunne, et need spiraalis teod tuleb haamriga laua peal katki lüüa. Siis tuli kohalik teenindaja ja õpetas, et tigu tuleb lihtsalt tühjaks imeda. Haamer oli hoopis krabide jaoks.

Deserdiks tahtsime proovida midagi kohalikku. Ma leidsin koha kus müüdi Malaysia pehmet jäätist. Leidsime selle koha kiiresti, aga ootama pidi päris kaua. Alguses ei saanud, miks inimesed seal ootavad.

Siis me ei saanud aru, millal on meie kord, sest müüjad inglise keelt ei rääkinud ja hüüdsid malaisia keeles numbreid, millal järjekord sinuni jõudis. Alles siis said jäätise kätte. Sellise numbri nad andsid meile.

Kuna aega oli palju ja see protsess tegi nalja, siis me isegi õppesime ära, kuidas malaisia keeles on number 44. Ootasime vähemalt 30 minutit. Kui kuulsime oma numbrit, siis kõik inimesed hakkasid naerma. Olime ainukesed turistid. Teist korda nad naersid siis, kui kaks “kõhna” turisti võtsid ainsana väikesed jäätised. Kõik teised võtsid suured jäätised – võibolla selle pärast, et nii kaua pidid ootma. Sellise jäätise me saime:

Nagu Priit ütles ei olnud maitse midagi erilist – tavaline karamelli masina-jäätis. Meile rohkem meeldib koorene jäätis.

Tagasi teel koju nägime jalakäijate teel tapetud suurt skorpioni ja ka ühte vist surnud madu. Ma peaagu astusin talle peale. Pimedas ta tundus mulle nagu mingi metall traat on teel. Kuna ma väga kardan madusid, siis ei astunud ma selle igaks juhuks peale, sest mõtlesin kuidagi läigib kahtlaselt. Mingi sissetunne mul ikka on.

Priit kangesti tahtis pulgaga katsuda, kas see madu on surnud, aga ma ei lubanud.

Kui linnas juba nii palju roomajaid näme, mis tuleb  siis veel junglis?