Päev 5 – Choibalsan – Buir Järv

Mongoolia idapoolse osa suurim linn! Vana nõukogude sõjaväelaste poolt ehitatud Choibalsan. Hurra saime ööbida hotellis! Jaa on küll vesi! Isegi soe! Wifi oli ka!

Mongooliasse minnes peate arvestama sellega, et inimeste arusaamine privaatsest ruumist on täiesti teistsugune. See ei kehti mitte ainult kodumajutuse puhul jurtas. See on täpselt sama moodi jurta-kämpingutes ja isegi viisakates hotellides.

See tähendab seda, et mis iganes ruum on sulle antud, siis sinna võib igal ajal keegi sisse tulla, toimetada oma asju ja siis sama rahulikult ära minna. Ust võidakse avada koputusega ja seejärel kohe sisse tulla. Keegi ei kavatse kunagi oodata, mida sa vastad. Mitte vähem harva on ka nii, et lihtsalt keegi tirib su ukse lahti ja toimetab su toas.

Kui kodumajutuse puhul kuidagi nagu veel saad aru sellisest stiilist, siis meid suutis ikka täiesti üllatada Choibalsani vägev inturisti stiilis hotell, kus üks tädi marssis meie tuppa. Võttis laualt telefoni ja helistas kuhugi. Mina olin paljalt voodis. Galina istus kohe ukse kõrval. Tädi isegi ei öelnud tere, ega üldse midagi. Ma täiesti kõva häälega karjusin ta peale igas võimalikus keeles! Teda see ei huvitanud. Lihtsalt naeratasj sama ükskõikselt ka lahkus.

Me olime ikka üsna sõnatud sellise stiili peale.

Ega selles linnas kaua polekski tahtnud olla!

Lõpuks saime ühe kaua oodatud jäätise! Tak derzat!

Meie giid ja tuuri müünud härra andsid endast parima, et me saaksime oma propuski kätte, mis lubab meid idapoolsesse piiritsooni liikuda.

Meie jaoks oli see üsna oluline, sest Raamatu järgi ilma selleta edasi liikuda polnud mõtet! Me ootasime oma nunnus high-speed-internetiga hotellis kuni lõunani. Aga me vähemalt saime selle tähtsa paberi kätte. Mis siis, et me olime üsna varakult ise osanud seda küsida, siis tundub, et selle paberi vormistus jäi üsna viimasele hetkele. Aga saime hakkama!

Ei saa mitte jätta uuesti rääkimata autoteedest. Kui kahe linna vahele on tõmmatud kaardil tugevam joon, mis peab tähendama maanteed. Siis seda ei tasu üldse tõsiselt võtta. Maantee võib tähendada küll mingil ajal rajatud laiemat kruusateed. Mida aga kasutavad vaid tankid või hiigel-suured rekkad. Jeebiga sõidukiirus on seal vaevu 15-20 km tunnis. Teed on igal pool täiesti hooldamata, aga veel eriti halvas seisus ja treppi sõidetud on suuremad kruusateed. Seega minu prognoositud paaritunnise sõidu asemel ootas meid ees järjekordme pikk ringi sõitmine.

 

Väikesed teed stepis on kohati väga head. On lõike, kus saab sõita ka 60-65 km tunnis. Aga kahjuks on teed väga sinka-vonka ja trajektoor läheb kohati isegi vastas-suunas.

See siin on peaaegu kiirtee lõik. Palusin autojuhil kinni pidada, sest sain teha pilti stepist. Paremal pool oli tulekahju varem ja vasakul pool hiljuti. Põleb kogu aeg, lihtsalt saab vaadata kummal pool hiljem põles.

Enne oma öömajja minekut viis autojuht meid külla oma sõbrale suures naftatehases. Meie autojuht on aastaid töötanud hiinlastele kuuluvas naftatehases Mongoolia ida-osas (Buir järve ligida). Autojuht tunneb siin kõiki läbi ja lõhki! Eriti suur sõber on tal mongoli härra, kes töötab tõlgina.

Tõlk oli väga tore mees. Kutsus oma soojakusse, pakkus kohe teed ja küpsist! Elu keerleb sadade selliste soojakute vahel. Ligi tuhandest inimesest on vaid üksikud siin mongoollased.

Maa seest pumbatakse toornafta, mis siis siit ilma ümber töötlemata minema viiakse hiinasse.

Naftatehas on alati tore koht! Siin käib väga vilgas salakütuse (diisli) äri. Saime omagi paagi täis! Kuna see tehas ja kütus kuulub hiinlastele, siis ei tekkinud isegi süümekaid, kui kanistritega mehed meie auto ümber toimetasid…

Selline viisakas värav on neil tehtud enne sisenemist soojaku-linnakusse!

Meie laager otse suure ja vägeva Buir järve kaldal! Palju käisime ujumas! Küll shampooni-pudeliga, küll lihtsalt seebiga!

 

Galina leidis vägeva teokarbi! Hiinlased siin järve ääres nälga ei jää!

Päev 4 – Norovlini kandist – Choibalsani

Leidsin stepis ilusad (vist) gaselli  sarved. Kinkisin need autojuhile, kes kohe rõõmsaks läks!

Autojuht avaldas mulle kohe vastu saladuse, et nemad vanasti suitsetasid hobuse kakat. Tuleb otsida lihtsalt eriti kuiv junn ja siis see ajalehte keerata. Küll on hea, et ma suitsumees ei ole.

Mäed on kadunud ja ümberringi on ainult stepp. Sellegipoolest olime kogu aeg eksinud. Teed stepis on nagu ämblikuvõrk. Igast suunast tulevad ja risti rästi. Täna ma kahjuks lubasin endale, et ei sekku marsruudi valikusse. See tähendas muidugi mitmeid mööda sõite ja mitu tundi pikemat teekonda. Sisaldas aga põnevaid tee küsimisi jurtade juures:

Stepis lõunapausi tehes ma tegin 360 kraadi panoraam-pilte. Täielik tühjus.

… Aga ma eksisin. Ei olegi nii tühi see stepp. Ei tea kust ta tuli, aga ühel hetkel oli meie auto all päiksevarjus suur must koer. Keel pikalt väljas ja hirmsasti hingeldas. Väljas tõeline 40 kraadine kuumus. Kust see koer tuli ja kuhu ta sellise palavusega minemas oli, seda me teada ei saanudki.

Õppevideo stepist

https://youtu.be/-O0xe24UuHc

Choibalsan

Suuruselt neljas Mongoolia linn ja ida-poolse provintsi pealinn. See linn on suuresti ehitatud nõukogude ajal ja sõjaväelaste jaoks. Palju nostalga-hõngulisi kortermaju. Üsna trööstitud linnapargid ja promenaadid. Kohtla-Järve  või Paldiski on selle linnaga võrreldes väga ilus puhas ja hästi hoitud.

Õhtul jõudsin teha ainult meie hotellsit pildi. Nii ongi, et neljas öö on meil hotellis ja meil on soe vesi.

Vahelduseks video-lõike Mongoliast

Neljas öö tõi meid suuruselt neljandasse Mongoolia linna – Choibalsani.

Siin on internet, päris kiire, kuna vist kasutajaid on vähe! Kade ei ole ja saadan mõned video lõigud:

Meie jurta (turisti laagris)!

See on vaid üks näide milline on tegelikult peatee pealinnast suuruselt neljandasse linna:

Seekord siis jälle eksisime teelt ja otsime uut teed sõites mööda steppi…

Hobused, palju hobuseid! Kõht läheb tühjaks, kui neid ilusaid hobuseid vaadata!

 

Kuidas sõita praamiga üle jõe! Praam ise on päris kavalalt välja mõeldud! Vool hoiab praami õigesti risti jõega ja mehed tirivad jämedast terastrossist.

Praami peale minek!

Veel hullem, kuidas maha sõita… hea, et auto terveks jäi!

 

Päev 3 – Jurtast (Bereveen Khiidi ligidalt) – kuni Norovlini kanti..

Hommikul ärkasime vara. Oli ette teada, et kolmandal päeval on meil ees meeletult ambitsioonikas sõit. Linnulennult 300 km, mis siis sikk-sakk sõites umbes 400 kilomeetrit.

Mul oli juba enne  kange kahtlus, et ei tuuri organiseerija, ega giid/autojuht pole kunagi proovinud ise läbi teha sellist tehet, et kaardi pealt kokku loetud kilomeetrid jagada hinnangulise kiirusega, et saada mingi nägemus, kaua võiks päeva teekond aega võtta. Olenevalt rajoonist on keskmine kiirus liikumisel 15-45 km tunnis.  Seetõttu sinna sihtkohta, kuhu alguses oli idee minna me kuidagi ei oleks jõudnud.

Aga tuleb tõdeda, et Mongoolia on ilus, suur maa, palju vaadata ja loodus muutub kiiresti. Selline on põhja Mongoolia, mitte kaugel Venemaa piirist.

 

Tuju on hea, kõht on täis ja  Galina sööb kuivatatud piimast tehtud snäkke. Maitselt kuivatatud kohupiima ja juustu vahepealset. Neid on nii haput ja kui magusat sorti. Väga öko kraam pidi olema.

See stepi-selfi ei erine palju eelmisest kus olid lehmad, aga seekord siis hobustega:

Shamaani värki

Kas me ütlesime ikka, et iga natukese aja tagant on vägev shamaani küngas. Selline mille juures tuleb peatuda ja Galina autost välja lasta, et ta saaks seal paar ringi teha. Teised muidugi samuti oma suurte soovidega. See oli veel eriti vinge shamaani koht. Keset küngast oli kamina moodi auk, mis oli raha paksult täis. Aga see ei olnud veel kõik. Seal kõrval oli veel suur puust kast, mis oli samuti peaaegu täis raha. Täiesti hämmastav, et keegi siinmaal seda sularaha ära ei korja.

GPS teekonnast ja ka kaartidest kirjutasime. Neist ei ole palju abi. Tõsi, vahel on tõesti mõni post koos suuna viitadega. Kuna neid on nii harva, siis  huvi-pärast pidasime kinni ja läksime kõik koos uurima, mis seal kirjas. Keskmisest saime aru, et see näitab Ulaanbaatari poole. Seega saime kindlust, et kaugeneme vähemalt pealinnast.

Selliseid silte on samuti. Kahjuks ei oska keegi meist selle infoga midagi peale hakata. Kaardil neid ei ole:

Igast auto kinni pidamisest on alati natuke kasu ka. Seekord saime teada, et siinmaal kasvab taim, mis annab pikka ea. Eriti oluline on see lill esimesel korral kaasa võtta, kui lähed külla pruudi emale. Siis tulevane ämm paneb selle magamisel padja peale ja ta saab endale elupäevi juurde: (see valge)

Enne Mongooliasse tulekut naersime, kui kirjutati, et valitsus käskis mobiili levi teha selliseks,  et riigi igast punktist saaks ratsanik nelja päevaga mobiili levisse.

Enam ei naera. Meie saime mobiili levisse neljandal päeval. Võibolla on, siis on tõesti hobused hulka kiiremad autodest. Kuna närv ei pidanud vastu, siis kolmandal päeval otsisime midagi vana telegraafi-maja taolist,  Sest vaja oli paar tähtsat kirja teele panna…

Bensiinijaamadega on sama lugu. Bensiini on targem võtta alati kui bensiinijaama kohtad! Kindlasti panna paak täis ja paar kanistrit samuti. Vahel võib minna mudast välja saamiseks mitu päeva ja siis on iga liiter armas.

Liiga hästi meie sõbrad kaarti lugeda ei osanud. Galina hoidis mind pidevalt tagasi, et ma neid ei õpetaks. Soitsime peaaegu venemaale. Kahe linna vahele oli tuuri korraldanud poiss tommanud punase joone ja seda nad otsisid. Ma neile seletasin, et see on vildika joon, et sedasi sõita ei saa. Nende GPS oli veel nii tore, et aegajalt kaotas side igasuguste satelliitidega. Küsida minu kàest käis neil uhkuse pihta ja seda tehti tõesti ainult viimases hädas..

 Mina lohutasin ennast kogu aeg sellega, et kui me järjekordselt mööda sõidame või siis hiigel pika ringiga vale tee valime, siis me ju tegelikult saame sama raha eest palju rohkem näha. Galinat oli sellega raske üheksandal tunnil lohutada. Vähemalt me saime minna üle ägeda jõe ja sõita keelatud Venemaa lähedasse piiritsooni.

Kümnendal tunnil mul närv katkes. See sõit ei ole ju rahulik maanteel sõitmine vaid kõva safari hüppamine. Pidev keerutamine erinevate teede vahel. Tihti ka vastassuunas sõitmine. Tegime meestega uue plaani, muutsime järgmise päeva marsruuti ja võtsime plaani, et vähemalt tunni jooksul peame laagri üles panema.

Norovlini linnas oli ainult lühike peatus, et võtta söögitegemiseks vett.

Meie öömaja oli spontaanselt valitud suvalise kõrgema mäe otsa.

 

Viimased selfid mägede najal, enne steppi sisenemist:

Kuna me läheneme järjest enam lagedale stepile, siis loodus läheb järjest lagedamaks. Tükk tegu on leida lillekest või 20 cm kõrgust põõsakest, mille taga hommikul asjal käia.

Aga vähemalt on selle madala põõsakese tagant hea vaade laagrile. Päris mõnus oli seal kükitada ja vaadata, kuidas Galina ja autojuht meie telki mööda seda lagendikku taga ajasid. Tuul tahtis selle juba esimesel ööl kaasa viia.

Päev 2 – Öömaja otsimine – kus on meie jurta?

 

Meie reisikava järgi pidime uuesti turistlikus Ger laagris ööbima, aga nagu meile kohe igast foorumist selgitati, siis TIM – This is Mongolia – tähendab seda, et kehtib igal sammul üle-lubamine ja ala-täitmine. Au ja kiitus meie kaasa antud giidile, kes andis endast parima öömaja leidmisel.

Oma “broneeritud” ger-campi  (jurtadest koosnevat turisti kämpingut) me ei leidnudki. Meie mongoolia kaaslased pesid ennast natuke väikeses jões ja arutasime kuhu põõsa alla siis ööbima jääda.

Esimestel päevadel me veel naiivselt arvasime, et äkki ikka tuleb kuskil lubatud pesemise võimalus. Pärast olime juba ise aktiivsed jõgedes pesijad.

Kuna öömaja oli vaja ja seis oli segane, siis pidasime kinni väikese kastika. Meie tubli giid küsis neilt kus on võimalused jurta-majutust proovida. Peremees oli nii lahke, et soovitas meil talle järgi sõita mõnikümmend kilomeetrit ja ta viib meid oma tütre juurde.

Tee peal nagime hauakive, mis 800/900 aastat vanad. Saime teada, et see mingi mongoolia eelkäia rahvas või hõim, kes sama koha peal elas ja kellel  olid natuke teistmoodi traditsioonid.

 

Saime kohe teisel ööl omale unistuste majutuse. Öö päris ehtsas jurtas (ger) koos toreda pererahvaga. Üldse mitte turistidele mõeldud, vaid kuskil jumal-teab kus mägede ja lagendike vahel.

Saime kogu majapidamisega kiiresti tuttavaks. Väga lihtne elamine. Kaks kappi. Paar madratsit, keset jurtat pliit-ahi ja väike lahtikäiv puust voodi.

Pererahvas oli ülilahke. Nad ju ei oodanud mingeid külalisi, aga kohe pandi meid diivanile istuma ja tõsteti meie ette pisike laud. Lõigati lauale saiad ja toodi kausiga võid (siin-maal on või midagi paksu piima-koore taolist).

 

Õhtu oli juba hilja ja meie käest küsiti, kas tahame magada põrandal või voodi peal. Meile keegi alguses ei tahtnud öelda, kus siis pererahvas ise tavaliselt ööbib. Tegid ainult nalja, et põrandal on kõrvahargid ja pange endale tropid kõrva. Seda nalja me ei kartnud! Vaibad olid ilusad ja puhtad.

No oli voodi lühike küll, kõva nagu kivi! Aga kogemus missugune! Põrandal magada ei olekski tahtnud, sest jurta alumine äär on üles keeratud ja välisuks lahti. Seega tõesti tuul puhub läbi maja ja putukad roomavad igas suunas.

Peremees ja perenaine koos kahe toreda tüdrukuga magas põrandal!

Pererahvas pakkus meile marmoti liha süüa. Kohalike meeste õhtune sport on kimada motika või hobusega mööda mägesid ja proovida seda karusnahast suuremat sorti rotti kätte saada. Kõva ja vintske, aga huvitav liha:

Lastel ka rõõmu palju kui issi käib jahil, kohe on mida närida ja on millega mängida:

Meie hommikusöök:

Hommikul käisime uurimas kuidas nad lehma lüpsavad. Täpselt sama nagu meil. Ei mingit vahet. Pakuti meilegi proovida, aga me ju linna lapsed…

Lahkudes kinkisime lastele suured kotid kommidega! Kuskil oli kirjas, et viisakas on külla minnes nänni ja kommi viia. Ma ise arvan, et need lapsed arvavad elu lõpuni, et päris ehtne jõuluvana käis neil keset suve.

Küsisime ikka  viisakalt giidilt enne üle, kas kommide andmine ikka sobib. Sobis ja need läksid kohe kasutusse:

Ah et kuhu edasi sõita? No lõpppunkti teadsime. Aga see on siin maal alles esimene probleem. Millised karjamaad ja teekonnad valida, see on ikka omaette tase. Igal juhul tuleb üle küsida, milline tee on veel alles, mis kaardile kantud. Tõsine arutelu, kus kogu suguvõsa kaasa rääkis:

Lehma-selfit veel ei olnud. On millega üllatada:

 

Päev 2 – Khokh Nuur – Bereeven Khiid

Kaugel Mongoolia maal sündis pisikeses jurtas umbes 1162 aastal tore ümmarguse näoga poisslaps. Poiss sai oma nimeks Temüjin. Alles natukene hiljem tuli välja, et see oli üks õige kõva poiss.

Temüjin (hiljem siis Tshingis khaan) ei olnud papist poiss. Issi oli tal ka kõva mees -päris kuningas kohe, aga ainult pisikesel maalapil. Temüjin (edaspidi: Tshingis khaan) oli hea poliitika ja kõva sõjamees juba noorest east. Esimese asjana sõitis ta läbi kõik issi ja enda sõbrad (teised kuningad) ja sõlmis nendega liidu. Siin oli vist iga paarisaja kilomeetri tagant oma kunn ja paari päevaga võis ratsutada läbi päris mitu kuningriiki. Noorhärral aga tekkis äge idee, et võiks päris suure lahmaka maad endale kokku ajada. Kõik vajalik oli ju olemas -hobused, mehed, mõõgad ja vibud.

Esimesena vist mindi külla Kasahstani. Sealne kunn olla vähe ülbeks kätte läinud ja miskil põhjusel paarsada toredat mongoli poissi orgi otsa ajanud. See ajas noore Tshingis (siis veel mitte khaani) väga keema ja ta läks oma sõpradega sinna kätte maksma. Rännak olnud nii emotsionaalselt meeleolukas, et noortele poistele hakkas maade-avastamine hirmsasti meeldima. Sai ju kaugelt maalt hulka vahvaid tüdrukuid ja muid värvilisi vidinaid koju kaasa toodud.

See sinine järv, kuhu meid giidi poolt toodi – Khokh Nuur (igas raamatus ja kirjutises eri kirjapildiga)  – oli seega eriti tähtis koht. Siin oli siis see pidulik koht, kus tehti suur rituaal ja mongoli hõimude pealikud valisid 27-aastane noorhärra endale uueks khaaniks – Tšingis khaaniks.

Siin on väga tugev maa energia väli! Juuksed tõusevad kohe püsti.

Sellel kohal mäe peal, kus Tšingis khaan pärast kroonimispidu maailma-vallutuse plaane pidas on nüüd vinge Shamaani rituaali paik. Siin tehakse mitu korda aastas kõvasid pidusid, kiidetakse kõiki jumalaid, kiidetakse mongoli rahvast ja vaadatakse alla järvele.

Minule shamaani usk hakkas hirmsasti meeldima. Iga sellise künka juures (ja neid on siin riigis meeletult palju) on ka pooltühi viinapudel, hulka sularaha ja mis kõige tähtsam, siis ringi reisides näed sellise künka juures ka mõnusaid kohalikke joodikuid mediteerimas.

Galina ja giid siis parasjagu rituaalseid ringe tegemas! Galinal on nii palju soove, et ta tahaks kohe päris iga sellise künka juures kinni pidada ja siis veel paar ringi teha (õpetus algajale: alati peab kolm ringi tegema ja igal ringil kivi viskama, siis saad vastu soovida).

Tšingis khaan on maailmavallutuse seisukohalt nii vinge eeskuju, et vähemalt paar raamatut tema loominguga tutvumiseks peaks Eesti koolikirjanduses kohustuslik olema. Vähe on temasuguseid enne ja pärast sündinud.

Veel kuus aastat tagasi oli järve ääres üks majake. Nüüd on siseturism arenenud tänu suurematele jeepidele (teed siia on täiesti olematud) ja rikkamad kohalikud käivad siin järve ääres enda ja rendi-jeepidega nädalavahetusel ja ka muidu suveperioodil peredega puhkamas.

Jah, pluus on alles 😉

.. Galja on ka alles…

Teekond Khokh Noor -> Bereveen Khiid

Oh oli see vast sõit, mis viis meid jeebiga üle mägede, läbi soode, üle poolkuivanud järvede Bereveen kloostri suunas.

Tõsi, see teekond oli ainult 60 kilomeetrit. Aga sel teel oli meil lugematu arv äraeksimisi. Ja see teekond  kestis neli tundi. Ehk siis keskmine kiirus sel korral vaid 15 km tunnis.

Jah oli gps, isegi kaks, aga sellest pole siin riigis palju abi. Iga vihmaga kaovad vanad teed ja tehakse uued. Sugugi mitte sama rada mööda. Kui pidada GPS järgi mõnes kohas kinni, siis on näha 5 või 10 aastat vana teed, mis läbi kõrge rohu kuhugi läheb.

Toon mõned näited teedest stepis ja mongoolias:

– See on veel pisike vee-auk. Suuremates aukudes ja jõgedes oleme tavaliselt nii erutunud, et pildistamise unustame.

Kui tähelepanelikult vaadata, siis meie jeebi õhuvõtu koht on kõrgemal kui meie pead. Seega enne saab meil õhk otsa, kui see masin kinni jääb. Tean mehi kodumaalt, kes erutuksid sellise sõidu üle.

Selline näev välja klassikaline hetk, kui teelt ära keeratakse, et uus parem tee leida.

Sõidetakse kilomeetreid mööda rohumaad.

Kiiruse võib suureks ajada, aga oht loomadele otsa sõita on üsna tõsine. Sirgel maal näeb neid kaugelt, aga kurvi tagant tulevad alati ootamatult.

Nagu öeldud, siis vanad teed kaovad ja uued tulevad igal aastal. Vaid üksikutes kohtades on kõi vanad ja uued korraga näha. Stepis võid näha mingil imelikul kombel viie, vahel kuni seitsmerealisi teid. Kuigi päevas sõidab vaid mõni auto.

See ei ole jõgi või äkki on ka, aga kindel on see, et see on hetkel autotee.

Mida näitab GPS? Väga heal juhul oled Sa üsna ligidal GPS teele, veel harvem täpselt joone peal:

Selle silla peal lehmad ründasid meid. Mongoolia lehmad on üldse üsna agressivsed. Nad ei olnud nõus, et me nende silla pealt läbi trügime ja lõid sarvega meie autole korraliku augu sisse.

Kuna GPSe on meil kaks ja tarku mehi kolm, siis on meil hullem kisma autos, kui omal ajal Namiibia sõpradel. Me oleme siin tihti peaaegu riidu minemas, kui vaidleme millist rada võtta. Galinal on südamest kõrini kui hüplik safari on juba kümnendat tundi käimas ja mina ei ole nõus laskma juhil järjekordset 50 km ringi teha.

Kumma tee valiksite teie, kui GPS on keskel? Oi kus ma kaklesin, et tuleb vasakult minna…

Pool tundi oli vihast vaikust ja siis nõustusid kõik, et kuradi eestlasel on parem gps. Elagu Maps.me app, mis üle terve maailma on meid päästnud.

Bereveen khiid

Üks hiiglama huvitav vana budistlik tempel. See tempel loodi siia 1700+ toredate budisti munkade poolt. Tol ajal oligi vist ainsad õppe-asutused sellised munga-kloostrid ja kõik teadmiste -jänulised noored ronisid üle maa kokku siia tarkust ammutama.

Täpselt ei mäleta, miks kommunistile nii hirmsasti need budistid närvidele käisid, aga sõber Stalin, kes tuli appi Mongoli rahvale tankide ja buldoozeritega jaapanlasi/hiinlasi välja ajama, lükkas kogemata ümber ka kõik riigi budistlikud templid. Selleks ajaks oli selle templi ümber suur linnak – fännide laager juba 5000 inimesega.

Ahjaa, templi külastus ei ole tasuta. Templit kaitseb viimane allesjäänud (vist mitte eriti religioosne) pere. Kes hoolitseb parkla ja raha korjamise eest. Tundub, et sissetulek on hea ja toit on rammus:

Tempel ise on üsna pisike ja õnnetu, aga selle ümber on päris äge tunni ajane matkarada.

See on matkaraja üks hitt-sündmusi. Looduslik naise vagiina, millest läbi ronides pidid uuesti sündima. Galina tuli siit rõõmsa näoga nagu lupsti läbi, aga autojuht pidi peaaegu kinni jääma. Parkla kunn, siit enam läbi ei mahukski.

Matkarajal on vana templi varemetes selline märk, mis annab edasi kogu Mongoolia olulise info.

Templi juures on väga toredad lapsed, keda on maast ja madalast õpetatud, et elekter ja elektroonika on kuradist ja mängida tuleb tellistega.

Paev 1 – Ulaanbaatar – Khokh Nuur

Stardiks valmis

Meil on siis järgmiseks kaheks nädalaks väga äge jeep koos autojuhi ja giidiga.

Giid on noor 23 aastane noormees, kes õpib keskkonnatehnoloogiaid ja energeetikat – tema räägib meiega soravas inglise keeles. Meie autojuht on jälle vanakooli mees ja räägib päris hästi vene keeles. Neil olla kooliharidus nõukogude perioodil olnud ainult vene keeles. Seetõttu räägivadki enamus vanemaid inimesi mingil määral vene keelt. Nooremad ei tea vene keelest kohe mitte midagi. Näha on, et noor giid on natuke kade ka kui me vanamehega lobiseme.

Seega on meil lux reis, kus on kakskeelne teenindus.

Pealinna 9 rajooni

Linna arhidektuur on üsna kirju. Üheksa rajooni asuvad suurel maa-alal. Kaks regiooni lausa 100 kilomeetri kaugusel kesklinnast. Huvitavamad rajoonid asuvad äärelinnades. Need on sellised, kus inimesed elavad siiani jurtades – (nemad kutsuvad neid ger’ideks). Kindlasti on linnas jurta ümber suur ja kõrge aed.

Shamanism

Mongoolias on peamiselt kaks usku – budism ja shamanism. Shamanism on midagi meie maausu taolist, kus väge saab taevast, päikesest ja mujalt loodusest.

Kui sõita linnast välja ida poole, siis tee ääres leiab tihti selliseid shamanismi rituaali kohti. Enne pikka reisi tuleb seal peatuda, teha kolm ringi ümber selle hunniku ja visata igal ringil üks kivi sinna kuhja. Siis saab vastu tellida oma soove.

Kaugelt tundub nagu prügi hunnik kilekoti ribadega. Tegelt on see peamiselt sinine (vahel kollane, punane) siidi riie.

Tshingis khaani kuju

Mongoolia rahvas on siiani väga uhke oma suure juhi ja väepealiku Tshingis khaani üle. Tema auks on nimetatud lennuväli, igasugused väljakud ja nüüd 8 aastat tagasi tehti hiigel-suur tema kuju koos hobusega. Monument asub vähem kui saja kilomeetri kaugusel Ulaanbaatarist idas ja oma massiivsuse poolest meenutab New Yorkis asuvat vabaduse sammast. Koht valiti selle järgi, et legendi järgi sellel kohal oli väepealik leidnud endale hobuse piitsa. See pidi olema oluline värk, sest see annab õnne.

Kuju ise on roostevabast terasest ja 40 meetrit kõrge. Lifti/trepiga saab ronida vaateplatvormini, mis on kavalasti peidetud hobuse pähe laka sisse.

Sees oli näidis jurta, milline oli khaani jurta sisemus.!

Väidetavalt maailma kõige suurem saabas, mis on jalanumbriga 4600+. See pidi olema vastavuses selle hõbedase khaani kuju jala suurusega.

 

Baganuur

Hiigel suur siiani tegutsev söekaevanduse linn. Palju värvilisi maju ja hiigel-suured aheraine mäed, mis saadavad kohe kümneid kilomeetreid. See linn on siia ehitatud Liidu perioodil Venemaa abil ja suured tehased, rikastusvabrikud on kohe tee ääres.

Lõunasöök

Lõunasöögi koht oli meil valitud tee ristis olevas külakeses. Meie giid käis tee ääres majast majja ja uuris, kes paremini tema välismaa kliente sööta suudaks.

Söögikoht oligi selle pere elamine. Pisike ümmarguse näoga tüdruk jooksis ringi. Ta oli nii tagasihoidlik. Üldse on lapsed meid nähes kummaliselt hirmunud ja jooksevad pigem emade/isade selja taha.

Söök oli midagi tšebureki taolist. Jook oli piimaga lahja tee. Seda saab kohe päris kolm korda päevas!

Tualet asus maja taga ja oli stiilsete veoka ustega.

Koh Nuur

Juba poole päeva pealt saime aru, et mitte asjata ei soovitata Mongoolias võtta endale autojuht ja giid. Meie esimene ööbimise koht asub Kohr Nuur järvekese ääres. Kohr nuur tähendab sinine järv. Selliseid järvi tundus olevat siin riigis kümneid, kui mitte isegi rohkem. Kohalikud orienteeruvadki kindlasti muude maamärkide järgi. Sinine järv mäe kõrval, sinine järv küla kõrval jne.

Suurelt asfalteeritud teelt maha keerates sõidsime mööda mägedevahelist steppi. See roheline stepp on ühtlaselt ristirästi täis autoteesid, väiksemaid ja suuremaid jõgesid. Mitte ühtegi silti. Undub, et iga suurema vihmaperioodiga tehakse mõni uus parallelne tee. Autojuht sõitis puhtalt sisetunde järgi viiskümmend kilomeetrit vahetades erisuunalisi teid ja vahel sõitis üldse risti nende teedega.

Oma õige järve me leidsime. See on nüüd veel selle poolest kuulus järv, et Tshingis khaani kroonimise stseremoonia suureks väejuhiks olla siin toimunud. Juba 27 aastaselt oli Tshingis Khaan saanud suureks bossiks ja maadevallutused said nüüd mastaapsemalt hakata jätkuma.

Wifi pole, dushe pole, elektrit ka pole – see on alles puhkus.

Meie öömaja oli jurta laagris (Ger camp). Kohe esimesel matkaööl täitus meie unistus magada lux-jurtas. Saime kohe päris oma privaatse jurta.

Igavene pirakas – tundub sellise 9 meetrise läbimõõduga. Uks on küll madal, aga sees saab vabalt püsti käia. Mõnusad voodid, oma söögilaud ja toolid ning meie oma küttesüsteem! Sellisest ahjust võis Uus-Meremaal ainult unistada.

Pesemine käis vanamoodsalt..

Konditsioneeri asemel keeratakse jurtadel suvel alumised küljed üles. On hästi näha, et valge presentriide all on vildi kiht.

Kõik khaanid ühes kohas

Järve ääres on midagi nagu pühapaiga taolist. Alates Tshingis khaanist on kõik järeltulevad khaanid ilusti puukujudeks tahutud ja nad on ringikujuliselt paigutatud ümber suure bossi.

Tšingis khaani kuju ümber jälle tuttavad sinised siidi-ribad ja nende vahele topitud rahatähed. Pidavat soovida saama.

Järveke ise nii püha koht, et ujuda ei tohi, aga paadiga saab sõita.

Ulaanbaatar

Mongoolia reisi planeerimine

Mongoolia on hiiglama suur maa ja päris raske on valida kuhu täpselt sõita. Siin on Põhjapoolses osas suured metsad, Lõunapoolne osa kuni idasse välja on Gobi kõrb/stepp ja läände/põhja jäävad veel suured mäestikud järvedega.

Kuigi kõige turistikumad on mäed ja järved Ulaanbaatarist läänes/loodes ja liivadüünid otse lõunas, siis meie valisime seekord kõige non-turistiku marsruudi, mis viib meid idasse.

Reisi aitas planeerida meie hea sõber Blue Marmot hosteli omanik Kherlenkhuu Damdindorj <heegii121@gmail.com>. Tal on väga mõnus pisike hostel keset pealinna vanas nõukogude hruštsovka stiilis majas. Jah, nimed ongi neil sellised väga keerulised.

Kuigi olime tuuri ette planeerinud ja temaga kümneid kirju vahetanud juba mitu kuud, siis selgus ikka Mongoolia tõsiasi, et midagi ei olnud kokku lepitud ja midagi polnud ette valmistatud. Kogu orgunn hakkas siis viimasel õhtul. Võtsime kaardi ette ja tegime punased jooned peale:

Mongoolias ei soovitata ise autoga ringi sõita. Teed on märgistamata, inglise/ venekeelega jääd väljaspool pealinna hätta ja teed muudavad kõrbes iga suurema tormi/vihmaga tihti oma asukohta ja isegi GPSist ei pidanud abi palju olema.

UlaanBaatar tutvumine

Pealinn on suur ja vägev, siin elab ligi 1,5 miljonit inimest.

On väga palju uusi ja uhkeid majasid, aga samas on kesklinn täis stalinistlike hooneid ja tavalisi nõukogude viiekordseid/kolmekordseid maja ja ka üsna õnnetuid hruštsovkasid.

Tshingis khaani peaväljak

Parlamendi maja koos vägeva suure-paksu Tshingis khaani kujuga.

Nagu meil kombeks, siis murrame sisse igasse balleti-teatrisse. Kui eest uksest ei saa, siis läheme tagantuksest.

Õhtu läks meil täiesti ootamatult põnevaks, sest murdsime konvõõrastena sisse pealinna välismaalaste kogunemisõhtule (Expatriate). Ühesõnaga nagu igal-pool maailmas on välismaa kogukonnal kombeks korra kuus kokku saada ja siis maailma asju arutada. Nagu karta oli, siis siin oli väga palju vase-kaevanduse inimesi nii Kanadast, Lõuna-Aafrikast kui inglismaalt. Ja muidugi palju kohalikke mongoolia naisi 😉 See vist käib asja juurde. Veini anti ja läks kohe lõbusaks suhtlemiseks.

Meie vastuvõtja oli Tuul – ilus nimi ja talle meeldis, mis see meie keeles tähendab.

 

Teretulemast Mongoolia!

Lõpuks ometi põgenesime kõrge elatustasemega Uus-Meremaalt!

Lend Aucklandist Pekingini 14 tundi ja siis veel 2 tundi kuni Mongoolia pealinna Ulaanbaatar’ini.   Mongoolia on lahe koht!

Esimesest silmapilgust meeldib! Ainult 2,6 miljonit ja seda 1,5 miljoni ruutkilomeetri peal. Sellega on ta siis maailma üks kõige hõredama asustusega riike. Maad on palju, aga ligi pool riigi rahvastikust on veel üsna hiljuti kolinud elama pealinna.

Räägime mobiili levist.  Kas teate, et Mongoolias on välja antud riigi-isade poolt käsk, et mobiili levi peab olema kogu riigis nii hea, et mistahes riigi punktist jõuaks ratsanik nelja päevaga levi piirkonda! Pole paha, aga ärgem siis oodakem liiga tihedat blogi-reportaazi!

Nagu mägironijad ütlevad, et palju üle 1000 meetri päevas ei tasu kõrgust võtta – võib tulla kõrgus-haigus. Täpselt sama kehtib maailmarändurite kohta, et palju üle 10000 kilomeetri korraga ei tasu sõita -tekib oht pea peal käia.

Galina Mongoolias Ulaanbaatari balleti teatrisse minemas.

 

Talvel ookeani äärde ujuma

Kuus nädalat on enamvähem minimaalne aeg, kui soov on enamus huvitavamaid Uus-Meremaa vaatamisväärsusi mõlemal saarel üle vaadata. Sõitmist tuleb seejuures palju. Meil on juba kuue nädalaga ette kerinud üle 6000km, ehk siis üksjagu liikumist, et kõik need linnad, mäed, jõed, koopad, järved, kääbikud üle lugeda. Talv on, aga ujuda tahaks ju ka.

Täna otsustasimegi siis ookeani äärde ujuma minna. Siin on üks väga äge rand, millise üle me kaugel Eestis võime ainult kadedust tunda. Ausaltöelda, vist enamuses muudes maadeski võib sellisest rannast vaid unistada.

Jah, väljas on sügav talv –  juuli õpp, mis siis võrdub meie jaanuari lõpuga.  Aga meie saime ikkagi võtta ujukad ja minna Vaikse ookeani äärde randa.

Uus-Meremaa põhjapoolsel saarel on rand nimega Hot Water Beach. Kui muidu on kohanimed tihti Maori keelsed, siis see nimi on vist valitud lihtne inglise keelne selle pärast, et kõik need turistid selle üles leiaks. Aastas pidavat siin käima pea 700 000 turisti.

Igas ööpäevas on siis kaks perioodi, millal seda “sooja” randa saab proovida. Need on ajavahemikud kaks tundi enne ja kaks tundi pärast mõlemat mõõna perioodi. Sellel mõõna ajal ookeani lained taanduvad ja tuleb välja selline piirkond ranna liivaga, kus saad kaevata endale soojavee vanni. Kuna tegu on järjekordse vulkaanilise piirkonna ja geotermaal alaga, siis maa seest tuleb vesi otse ranna liiva alla kuni 64 kraadise temperatuuriga. Ise siis meisterdad paraja sügavuse ja paraja läbivooluga vannikese, kus käte/jalgade ja  kanalitega vee temperatuuri parajaks reguleerid.

Ütleks, et kõigi Uus-Meremaa ja ka paljude muude maailma nurkade vaatamisväärsuste seas selline luksus mererannas tundus tõeliselt emotsioone pakkuv! Me julgeks selle koha liigitada kohustuslikuks Uus-Meremaa vaatamisväärsuseks. Tasuta ka veel (va labida muretsemine). Enne minekut peate kindlasti õige tõusumõõna kellaja sellelt lehelt vaatama (http://www.mercurybay.co.nz/activities/hotwaterbeach.php)

Kohe algab raske töö, et kaevata kahe-inimese vann! Teised juba mõnusalt chillivad…

Tegelt ka on väljas külm talv. Galjal on jope ja mitu kampsunit. See vann oli maha jäetud ja kõigile tegi hirmsasti nalja, kui uus tulija sinna jala sisse pistis. Vist oligi see maksimum 64 kraadine vesi, sest hirmsalt kõrvetas.

Meie soojavee vanni auk saigi valmis! Väljas on nii külm ja kiirelt viimane selfi ja siis kuuma vette…