Õpetajate palgast teisel pool planeeti

Me ei väsi kodumaal arutamast õpetajate palga teemal. Vähe on vist inimesi kes vaidleksid vastu, et õpetajad on ühiskonna arenguks väga tähtsad. Nõustume ju sisimas kõik, et õpetajatele tuleb maksta nende raske töö eest väärilist palka. Sedasi me saame järjest paremaid õpetajaid ja veel paremaid noori kodanikke.

Täna ei taha kirjutada sellest, miks Lõuna-Aafrikas tahab ja päris tõsiselt suur osa inimesi unistab saada õpetajaks. Sest nad on seal suure au sees ja ka hästi tasustatud. Tahan näidata, mismoodi on tasustatud keskmine õpetaja meist umbes 17500 kilomeetri kaugusel Uus-Meremaal.

Seitsme maa ja mere taga on mitmes mõttes elu nagu päris muinasjutus. Kogu riik ja riigikorraldus on mitmes mõttes nagu paradiis siin maa peal. Nii hästi korraldatud ühiskonda, nii õnnelikke teenindajaid, eluga rahulolevaid kodanikke ja hästi toimivat majandust pole mina oma ümbermaailma reisil peaaegu kuskil kohanud.

Elades üle kuu Uus-Meremaa eri linnades ja kohtudes väga paljude kohalike inimestega, tuli ikka ja jälle jutuks nende haridus-süsteem. Nad  päris ausalt on väga rahul kuidas see toimib. Kui keegi kiidab oma riigi haridus-süsteemi, siis oli esimnee mõte – see on tasuta. Kuidas muidu saaks üks kodanik rahul olla. Eelmistes riikides kus käisime (LAV, Tšiili,  Argentiina, jne) oli see üli aktuaalne tänavarahutuste teema. Selgus, et sugugi mitte, ülikoolid tasulised nagu meilgi vanasti.

Rahulolu tuleb hoopis sellest, et õpetajate tase on väga hea, nende motivatsioon kõrge ja mis meie meelest kõige olulisem – õpetajad on oma eluga väga rahul ja päris ehtsalt õnnelikud (vähemalt mitmel kodumajutusel õpetajatest perekondade juures nii selgus). Õpetajate pere jõukust on näha, kui vaadata millised on nende elamised, mida nad endale lubada saavad.

Raha numbritest peame samuti rääkima. Uus-Meremaa keskmine palk on kõrge. Kõik on siin kallis, meie mõistes kohati pööraselt kallis. Tõsi, palgad on terves riigis kõrged.  Keskmine kuu brutopalk 2015 andmetel oli Uus-Meremaal 1600 eurot (maksud maha sellest ligi 25%),  meil Eestis samal ajal napilt üle 1000 euro.  Uus-Meremaa õpetajad vähemalt ise ütlevad, et nende keskmine bruto kuupalk on ligi 4500 eurot (millest puhtalt kätte 3300 eurot) ehk peaaegu kolm riigi keskmist palka. Meil kodumaal on õpetajate keskmine palk õige napilt üle keskmise palga.

Äkki ei räägiks alati suurtest eelarve kuludes – räägiks strateegiliselt olulisest investeeringust. Kas pole vähemalt huvitav mõelda, millise riigi me endale saaksime, kui prooviks oma väheseid vahendeid selliselt investeerida oma tähtsamatesse ajudesse  – headesse õpetajatesse?

Kiivi maa

Uus-Meremaa sünonüüm on mitmes mõttes kiivi. Kohalikke kutsutakse kiivideks (Austraallased on aussid ja Uus-Meremaalased on kiivid).

Paljud arvavad, et kiiviks kutsutakse selle puuvilja järgi, mida saab ka meil poest. Seda siin kasvatatakse, aga selle tõid siia eurooplased ja väidetavalt on see puuvili hoopis Hiinast pärit.

Neil on siin aga rahvuslind kiivi (kiwi), kelle järgi seda maad kutsutakse. Lind sai oma nime selle järgi, et teeb sellist häält kiii-viii.

Väga huvitav linnuke, sest on aktiivne ainult öösel, lennata ei oska. Pika nokaga ja noka alguses veel vurrud!  Suurte tugevate jalgadega. Pesa kaevab endale maa alla. Siin riigis on iga natukese aja tagant mõni selline lind plakati peal. Aga looduses on lindu väga raske leida, sest päeval ta magab ja on ta peidus oma urus..

Me poleks kuidagi usknud, et see lind on nii suur. Käisime neid vaatamas ja tuleb välja, et nad on sellise suurema kana suurused. Kiivi linnu muna on veel eriti hiigelsuur. Pigem isegi hane või pardi muna suurune.

kiwi-large.jpg

muna.jpg

 

 

Martinborough ja Greytown

Uus-Meremaal on lugematu hulk veinipiirkondi. Igas ühes neist kümneid veinitootjaid. Astusime läbi Wellingtoni ligidal olevast Martinborough linnakesest.  See ei ole üldse mitte riigi kõige suurem veinipiirkond, aga umbes 750 hektarit on veinitootmise all. Kokku on nad lugenud, et neil on siin  54 veini-tegijat. Peamised viinamarjasordid meilegi tuntud Pinot noir, Sauvignon blanc, Chardonnay.

See pilt on googlest, sest talvel on kõik viinamarjaistandused igavad. Ainult tüvi on püsti võivolla üks või kaks oksakest.

Schubert-Vineyard-Martinborough-Wairarapa.jpg

Martinborough-11.jpg

Pisikee 600-800 inimesega linnake, aga väga palju kohvikuid, vinoteeke ja häid söögikohti. On väga populaarne nädalavahetuse siseturismi koht tunni kaugusel elavatele pealinna Wellingtoni inimestele.

Et kohalikud inimesed tulles ja minnes ära ei eksiks, siis on kohe tähistatud rada vinoteekide juurde..

winetrail.jpeg

thumb_IMG_2789_1024.jpg

martinborough-a-peppers-hotel-wairarapa-novy-zeland-166.jpg

 

thumb_IMG_2792_1024.jpg

Kohviku disain oli päris hea. Laudadeks oli pandud vana uks.

thumb_IMG_2828_1024

… isegi ukselink oli külge jäetud…

thumb_IMG_2829_1024.jpg

Greytown

Väga ilus romantiline paari tuhande inimesega linnake samuti tunni sõidu kaugusel suurest Wellingtonist. Siit käib pealinna rong ja inimesed käivad siin puhkamas nädalavahetusel ja paljud  kolivad  üldse siia elama.

Mis meid igal sammul kadedaks teeb on Uus-Meremaa elamiskõlbulike väikelinnade  rohkus. Elamiskõlbuliku all pean silmas väga viisakaid tänavaid, kus väikepoodide rägastik ja hulgi häid kohvikuid ja restorane.

graytown1.jpg

 

Wellingtoni balletikoolis bisnessi ajamas

Reisil ajasime ikka bisnessi ka. Seekord käisime külas New Zealand School of Dance. Mis siis riigi ainuke balletikool. Kõik paberitega (diplomitega) balleti artistid tulevad ainult siit välja.

Meie, kui kõrgete väliskülaliste, auks oli kohe pidulik vastuvõtt korraldatud. Riigi kõigist amatöör tantsukoolidest oli üle 300 tantsutüdruku selleks puhuks kohale toodud ja erinevates klassiruumides jalgu tõstma pandud. Toimus nende Winter Ballet Workshop, mis siis midagi nagu auditioni taolist. Selle workshopiga selekteerivad enda jaoks “materjali” välja.

thumb_IMG_2772_1024.jpg

Kool ise kadestusväärselt ägeda disainiga. Neil on siin isegi oma väike 200 kohaga teater ja palju muud põnevat.

Uus-Meremaal on ainult üks professionaalne balletiteater Royal Ballet of New Zealand. Selle tantsu trupp on päris pisike – 35 inimest. Seetõttu balletikooli lõpetajatest enamus eksporditaksegi suurde maailma.

thumb_IMG_2748_1024.jpg

thumb_IMG_2749_1024.jpg

Kooli direktor Garry Trinder tegi Galinale üksikasjalikult selgeks kuidas üks balletikool teisel pool maakera töötab!

thumb_IMG_2767_1024.jpg

Nagu kaks tilka vett… Direktor Galina ja direktor Garry.

thumb_IMG_2777_1024.jpg

 

 

Buller Gorge rippsild ja Ariki juga

Nagu korra sai öeldud, on teed mägedes väga kurvilised ja pikka maad sõita kaua ei taha. Tõesti on iga natukese aja tagant keegi aktivist või riik ise teinud matkaraja. Alati on midagi “kõige kõige” neil seal näidata. Seekord pidasime kinni  Greymouht’ist ülesse Nelsoni linna sõites ja nägime Buller Gorge rippsilda. Mis nagu ikka, pidavat olema Uus-Meremaa  kõige pikem rippsild. Bulleri jõgi ise on kuulus  kullaotsijate jõgi.

thumb_IMG_2708_1024.jpg

Kohalikus Maori keeles tähendab jõgi sügav ja kiire. Seda ta tõepoolest tundus olevat.

thumb_IMG_2712_1024.jpg

thumb_IMG_2717_1024.jpg

thumb_IMG_2726_1024.jpg

Siin olla ka 1929 aasta maavärinaga tekkinud hiiglaslikud maa nihked. Meie neid nelja meetriseid pinnase muutuseid isegi siltide, fotode abil enam ei eristanud. Rohkem huvitas meid ikka kulla sõelumine. Aga selleks pidi ennem läbi tiheda metsa minema, et jõuda jõe kärestikulise kaldani.

thumb_IMG_2721_1024.jpg

Õige kulla sõelumise koha Arika joa juures leidsime.

thumb_IMG_2729_1024.jpg

Aga kedagi polnud, kelle käest küsida, kuidas nad sellest kiirest jõest liiva küll kätte saavad. Meie nägime jõe ääres ainult suuri kivimassiive.

thumb_IMG_2733_1024.jpg

 

 

Greymouth

See koht jääb meelde ainult oma erakordselt külma toa poolest. Võtsime läbi Airbnb toa ühte eramajja. Pererahvas hoiatas kohe, et nemad ei jõua enne kella 11 õhtul.

Maja oli seest sama külm kui õues. Erinevalt eelmistest öömajadest, ei olnud seekord meie toas mingit radiaatorit, soojapuhurit vms.

Saime ära katsetada oma magamiskotid, mille sees ja tekkide kuhja all me siis hommikuni vastu pidasime.

Majade või tubade rendile andmine AirBnB kaudu tekitab hämmeldust. Sellist usaldust teiste inimeste vastu olen kohanud ainult Shveitsis. Inimesed annavad sulle lahkelt elamiseks toa enda majas. Uks on saabudes kas lahti, või on võti postkastis, sussi sees ne.  Kõikide tubade uksed lahti, tihti laua peal rahakotid, muud asjad ja pererahvast ennast kuskil pole.  Köögis otsid huviga läbi kõik kapid, et leida potte, panne jne. Külmkapist ja söögikapist võid reegline võtta mida iganes soovid (me küll oma toidu peal).  Nii oleme juba olnud siin ligi kümnes eramajas.

Linn ise meie arust suhteliselt igav koht. Peamiselt ollakse siin ikka paljude matkaradade pärast mis linna ümber.

greymouth-from-the-air.jpg

 

 

Fox’i liustik

Queenstownist võtsime ette hiigelpika (8 tunnise) autosõidu Greymouth linna. Ilus tee üle mägede, mööda järvedest ja lõpuks piki ookeani äärt lääne kaldal. Kui tundide viisi mööda serpentiine sõita hakkab pea täitsa ringi käima.

Kuigi sõit oli väga pikk, siis Uus-Meremaal on teede ääres lõpmata palju igasuguseid matkaradu. Muidugi järvi, mägesid ja koski. Me siis valisime hoolega, millise mägijärve juures pilti veel teha.

Tee peale jäi ka kuulus liustike piirkond. Võtsime neist esimese – Foxi liustiku.  Erinevalt Lõuna-Ameerikast on siin enamus muuseume ja vaatamisväärsusi tasuta. Pargid auto ära ja lähed jalutad esimese vaateplatvormini.

Tavaliselt on liustiku lõpp selline ilus sinakasvalge…

Fox.Glacier.original.27527.jpg

…. aga meie nägime küll rohkem sellist muda ja liiva alla mattunud liustiku.

thumb_IMG_2698_1024.jpg

Ilus puhas jää on ikka üleval kõrgemal..

fox-glacier-2005.jpg

Queenstown

Queenstown on nagu uus-meremaalaste Otepää. Ainult natuke suurem, ilusam ja kallim. Asub hiiglama-suure  Wakatipu järve ääres. Selle linna ümber  (umbes tunni aja sõidu kaugusel) on vähemalt viis suurt suusakuurortit. Alumisel saarel on ilm külmem ja nende suusarajad on palju varem avatud. Rahvast on siin linnas aastaringselt palju, aga talvel kui suusarajad avatud on täiesti puupüsti täis.

About_Queenstown.jpg

Enamus valgemad inimesed lähevad autode ja lumelaudadega hommikul mägedesse…

thumb_IMG_2675_1024.jpg

…. aga hiinlased peavad kas pulmi või sõidavad järve peal aurikute ja kaatritega. Ja neid hiinlasi oli siin uskumatult palju. Mitme suure lennuki jagu.

thumb_IMG_2657_1024.jpg

thumb_IMG_2653_1024.jpg

Meil ei nii palju raha kaasas, et Miljoni dollari kruisi võtta.

thumb_IMG_2669_1024.jpg

Tegime lihtsalt pilte:

thumb_IMG_2664_1024.jpg

thumb_IMG_9641_1024.jpg

thumb_IMG_9681_1024.jpg

Saime päris hilja teada, et Uus-Meremaal on kaks konkureerivat posti-süsteemi. Postmargi hind on mõlemal sama, aga väga oluline on panna õigesse postkasti. Riiklikul punasel on veel omakorda kaks varianti. Seega peab eriti hoolega vaatama, et valesse postkasti kaarte ei pane. Saame näha, palju siis meil kohale jõuab neist saadetud ime-ilusatest postkaartidest.

thumb_IMG_2670_1024.jpg

Meie võtsime ööbimise järve teisele kaldale Kingstoni linna. Saime endale laheda väikese vana kaevurite soojaku. Seest nägi välja täitsa normaalne, aga sooja ei pidanud üldse. Soojapuhur oli yhendatud aegreleega ja iga tunni tagant lülitas välja. Väljas oli temperatuur öösel -4. Nii kui puhur seisma jäi, siis momentaalselt temperatuur langes ja mõne hetkega oli toas jääkülm.

Internetist leidsin pildi samast soojakust, aga suvisel ajal. Niivõrd normaalsed olid juba 1938 aastal Uus-Meremaa kaevurite soojakud.

kingston hotell.jpg

Väga suur ja korralik kämpingu köök oli meie käsutuses.

thumb_IMG_2682_1024.jpg

Lugematul hulgal ilusaid järvesid on siin mägedes. Pilved olid väga mõnusasti madalal järve kohal. See on Wanaka järv. Palju häid filme on siin ääres filmitud.

thumb_IMG_2685_1024.jpg

thumb_IMG_2688_1024.jpg

 

 

Dunedin ja Otago poolsaar

Dunedin on Uus-Meremaa esimene pealinn. Asub lõunapoolse saare idapoolses küljes. Täpset ajalugu ei tea, aga kohalikud ütlesid, et pealinn kolis ülemisele saarele Wellingtoni selle pärast, et seal on soojem. Nagu tänaseks aru oleme saanud, siis alumine saar on hulka külmema kliimaga ja alumise saare idapoolne külg veel eriti külm, seston rohkem avatud Antarktika külmale õhule ja sealt tulevale ookeani külmale veele.

Nagu enamus suuremaid, ilusamaid Uus-Meremaa linnu on ka Dunedin ilusa lahesopi ääres. Ookeani poolne Otago poolsaar on täis väga ilusaid matkaradu, mida meiegi avastama läksime.

Dunedin.jpg

Esimesena vaatasime linna üle. Ilusad vanad inglise stiilis majad kesklinnas. Kuna on ülikooli linn (25000 tuhat tudengit(.  Siis siin on muidu väga suur möll. Meie aga sattusime just rahulikule koolivaheaja nädalale.

Dunedin_Station_and_Courts.jpg

Dunedinis endas on Guinessi rekordite raamatusse kuuluv maailma järseim tänav Baldwin Street. Meie renditud auto on nii krõbu, et sellega ei ole isegi mõtet tänava laugemat algust proovida. Tänava lõpus, kõige karmimas kohas on tõust nii umbes 19 kraadise nurga all, ehk 35% – iga 2,86 horisontaalse meetri kohta tõuseb mägi 1 meetrit üles. Matemaatiliselt nagu polekski palju. Aga no annab ronida.

thumb_IMG_2420_1024.jpg

thumb_IMG_2478_1024.jpg

Otago poolsaarel on väga palju huvitavaid matkaradu. Ilm oli selge, aga väga külm tuul. Elada seal miljonivaatega kaldal ei tahaks, aga loodust vaadata on seal põnev.

Tunel Beach

thumb_IMG_2489_1024.jpg

thumb_IMG_2504_1024.jpg

thumb_IMG_2519_1024.jpg

Vee temperatuur on ida-poolsel kaldal 10 kraadi ligidal. Galja tahtis kangesti käega katsuda, aga käsi jäi lühikeseks.

thumb_IMG_2548_1024.jpg

thumb_IMG_2586_1024.jpg

Sandfly Beach

Järgmisena läksime Sandfly Beachile, kus meile meie öömaja peremees lubas, et kell 15:30 ja 17:00 vahel tulevad pingviidid söömast, ronivad kaldale ja jalutavad mööda randa oma pesadesse. Käisime ja jalutasime kõva tuule käes kuni selle ranna lõpuni, aga ei näinud ühtegi pingviini.

thumb_IMG_2595_1024.jpg

Küll aga oli meil õnne ja nägime hiigelsuurt merilõvi veest välja ronimas. Olime temast vahepeal vast ainult 10 meetri kaugusel. Tegi päris koledat nägu ja vahepeal üritas kiirelt meie suunas joosta. Sellised merilõvid kasvavad kuni 3 meetri pikkuseks ja võivad kaaluda kuni tonn. Raske oli meil hinnata, kas sellel elukal oli juba tonn täis. Aga ta oli päris suur ja hirmus. Oma suure kaalu kohta oli tal päris vinge kiirendus.

Tsirkuses  on nad alati nii sõbralikud ja loobivad ninaga palli. See elukas siin sai ise merest kala ja üldse ei tahtnud meiega mängida.

thumb_IMG_9566_1024.jpgthumb_IMG_9573_1024.jpg

Banks Peninsula ja Akaroa

Uus-Meremaal on tõesi palju kohti, kus loodus on teinud kõik selleks, et ilusaid postkaardi-pilte saaks teha.

Maavärinatest räsitud ChristChurchi kõrval on ilus vulkaanist alguse saanud Banks poolsaar. Juba ülevalt lennukist vaadates on tegu päris ilusa sakilise poolsaarega.

banksview2.jpg

akaroa-3.jpg

Selle hobuseraua keskel (tõenäoliselt vana vulkaani kraatri serva ääres) asub Akaroa linnake. See on kuulus selle poolest, et see on omaaegne Prantsuse linnake.  Päris ilusas kohas. Erilise õitsengu sai ta viimastel aastatel tänu sellele, et suured kruiisi laevad ei saanud enam maavärinas purustatud ChtistChurchi sadamasse. Selle asemel tulid iga päev sajad/tuhanded turistid maale just selles väikeses linnas.

akaroa.jpg

Siin on tõesti pisikese  linnakese kohta (600 alalist inimest) erakordselt palju häid kohvikuid, restorane ja poekesi.  Ilus koht ka jahtide, kaatrite jaoks. Siin ongi üks peamisi turismi atraktsioone laevakruiisid merele, kus vaadatakse Hector delfiinie.

thumb_IMG_2365_1024.jpg

Üks ilus prantslaste tehtud maja:

thumb_IMG_2372_1024.jpg

Mitte ainult siin linnas, aga paljudes kohtades on Uus-Meremaal väljas sellised termomeetrit meenutavad plakatid, mis näitavad avalikke korjandusi mõne uue initsiatiivi rahastamiseks. Nagu näha, siis päris suuri rahasid suudetakse koguda igasuguste kohalike projektide jaoks.

thumb_IMG_2373_1024.jpg

Huvitav ausammas vana kuulsa kunstnikust-meremehe auks, kes  kaua aega tagasi maadeavastajatega kaasas käis ja siin ilusaid pilte tegi.

thumb_IMG_2381_1024.jpg