Valparaiso on üks turistide lemmik linnu Tšiili pealinnast paari tunni kaugusel ookeani ääres. See on uhke vana sadamalinn, mille õitseaeg ja areng peatus päeva pealt, kui Panama kanal avati. Linn on täis vanu ja uhkeid, ütleks isegi suursuguseid maju, millest väga suur osa mahajäetud ja halvas seisukorras.
See maja põles neli päeva järjest ja kahjuks jõudsime selle päeva õhtul, kui tuletõrjujad juba voolikuid kokku keerasid. Väga huvitav oli kõrval seisva restorani aknast meil vaadata suure seljakotiga poissi, kellel oli siia öömaja pandud. Ei uskunud ta oma silmi – bad luck!
Ainuke hästi korras hoone on peaväljakul mereväe hoone!
Valparaiso koosneb 14 mäest, mille otsa sõidavad üle saja aasta vanused tõstuk-trammid ja mille otsa viivad ka väga värvilised trepid. Need mäed on täis väga kirevaid maju ja üldse on kõik väga hipilik! See on ainus koht, kus me oleme aru saanud, kui ilusaks võib grafiti linnapildi teha. Terve linn on üks suur kunstiteos ja ausaltöelda siia see sobib väga hästi. Ilma grafitita oleks need lagunenud majad üsna trööstitud!
Presidendi linna tulek!
Meie Valparaiso külastuse sisse jäi 21. mai, mis siin riigis eriti kõva päev. Paljud tänavad ja linna väljakud on selle päeva nimelised. Selle päeva auks oli Valparaisosse tulnud riigi president (muideks naine). Uhke sõjaväe paraad ja kõned puldist.
Hotelli peremees ja perenaine hoiatasid, et selline sündmus nende riigis/linnas rõõmu ei too. Presidendi külastus toob linnas kaasa suured meele-avaldused ja vahel rüüstamislained. Ka politsei on siin riigis eriti karm nähtus. Politsei on sõjaväeline organisatsioon ja igasuguste rahutuste ajal pidid päris segi minema. Eks neid kaadreid näidataksegi iga päev siin telekas, kuidas nad demonstrante lohistavad ja tümitavad.
Nagu pererahvas prognoosis, siis nii ka läks, et Valparaisos oli paras möll sel päeval ja õhtul. Ainult üks apteeker sai surma, kelle apteeki visati süüte-pudel. Muus osas lihtsalt rohkem kondi-murdmisi ja märatsemist.
Paraadile me ikkagi läksime, aga ausaltöelda ei saanudki aru, kellele selline paraad oli mõeldud. Tänavad ja väljak pandi juba kauge maa tagant kinni ja tundus, et president rääkis endale ja vb kaamerameestele. Meiesuguseid kaltsakaid ja pudeli-loopijad igaljuhul ligemale ei lastud
Anna raha!
Valparaiso ei ole kõige turvalisem koht Tšiilis. Selle eest hoiatati meid enne minekut ja kohalgi olles mitmel korral. Samas on see üks suuremaid turistide külastuse kohti. Sinna tuleb sarnaselt Tallinnale iga päev suuri kruiisi laeve tuhandete turistidega.
Järgmine hommik oli linn rahulik ja näha oli vaid hulka pohmellis inimesi. Eriti palju noori, kes olid ilmselgelt väsinud eelmise õhtu/öö rüüsteretkedest.
Olime just uurimas järjekordset “mäge”, mille otsa lähevad toredad värvitud trepid.
Kaugelt oli juba pilti tehes näha, et kaks kampa noori seal passivad.
Kuigi kõigi teooriate järgi ei peaks selliste inimeste ligidalt mööda minema, siis me ikkagi ronisime sellest trepist üles. Nende vahelt läbi minnes läks, siis selliseks tavaliseks lõuna-ameerika raha pommimiseks. Sain seal isegi patsu lüüa ja kõvasti hispaania keelset nalja teha.
Esimene kamp oli veel viisakamate joodiku nägudega, aga teine juba puhta kolumbia või peruu kõrilõikajad. Seekord päästis meid kindlasti see, et me välja näeme juba nagu kodutud kaltsakad, kellel raha lõhnagi juures ei ole…
Tegelt mul ju oli raha, aga ma natuke kade ka 😉 Pulsi ja adrenaliini saime ikka kõrgele tõestetud!
Aga ikkagi, mäed olid ilusad ja vaated põnevad…
Vina del Mar
Valparaisoga on peaaegu kokku kasvanud Vina del Mar linn. See nüüd omakorda nagu Lõuna-Ameerika suur PÄRNU. Siia lendavad suvitama ja nädalavahetuseks, mitte ainult Tšiili rikkamad, aga ka Argentiina, Boliivia ja Brasiilia inimesed, kellel lähima paari-tuhande kilomeetri raadiuses ju normaalset randa ei ole.
Rohumaa World Trip N° 1 - 2015/2016 