Rännak külades

Taungoo linna (loomulikult endine pealinn) läksime peamiselt selle pärast, et siin ligidal on võimalik vaadata kuidas elevandid on rakendatud reaalselt metsas tööle. Kuidas neid kasutatakse puude väljavedamiseks jne. Aga sellest juba kirjutab Galina.

Eelmistest linnadest olime pisut väsinud turistlikest kohtadest (loe templitest) ja Taungoo linnas võtsime endale pika  jalgsimatka (Hard Trekking trip). See trip läks üle mitme jõe ja läbi paljude külade.

Taungoos on üldse vähe hotelle ja me elasime dr Chan Aye hotellis Myanmar Beauty 2. Ta on vist hiina verd reaalne doktor, kelle isa oli ka doktor ja kes on siin terve igaviku neid dzungli inimesi ravinud. Suurim atraktsioon on tal küll turistide vedamine elevantide juurde. Igatahes hotellikompleksi nad on püsti pannud päris vägeva.

Sellist hommikusööki meie oma elus näinud ei ole. Väikeseid taldrikuid ettekandjad muudkui toovad ja toovad. Lõppu ei paista. See pilt on lauast sel hetkel, kui me enam süüa ei jaksanud. Enne olime söönud juba munad ja võileivad ja arbuusid ja melonid jne jne. Siis hakati tooma sadat sorti kohalikke (peamiselt riisist) tehtud snäkke.

Igatahes kõhu saime korralikult täis enne oma rasket matka.

Puskari ajamisest kirjutasin eraldi postituse, aga siin on üks näide ilusast majast.

Maja on ikka alati postide peal ja seinteks (kui neid üldse) on punutud matid (vist palmist või pambusest). See maja on eriline selel poolest, et meie seal üldse aknaid ei leidnud. Aga nendest mattidest paistab valgus muidugi niisamagi läbi. Sees on tavaliselt ainult tekid, padjad ja natuke riide-sodi ja väike altar. Kogu lugu. Potid, pannid on alumisel korrusel.

Kuna pesunöörid on väljas iga maja juures, siis meie siin Galjaga uurisime, kas neil ikka üldse on aluspesu või ei ole. Tundub, et päris külades vist ei kasutata, sest me ei näinud kuivamas mitte kunagi.

Mianmaris on areng külades olnud natuke teistmoodi. Vahele on jäetud mitmed tsivilisatsiooni arenemise etapid ja kohe on hüpatud 21 sajandisse. Näiteks ei ole neil kunagi olnud osades külades kanalisatsiooni, vett, elektrit, pole olnud ka televiisoreid (väga harv tänapäeval). Aga nüüd on neil 3G levi, päikesepatareid ja suure ekraaniga nuti-telefonid. Sealt nad siis vaatavad igaugu seebi-oopereid ja klõpisvad pilte teha. Räägivad nad kõik läbi Viberi. Ühesõnaga väga suur  arengu hüpe ja tundub kohe ehtne öko-rohe elu.

Külad ei haise üldse. Kõik toidujäätmed antakse sigadele. Iga maja juures või maja all elab siga.

Sead olid lihtsalt väga ägedad ja meile kui linna inimestele näidati neid kohe lähedalt. Huvitav oli meie jaoks rännakul see, et giid läks iga maja hoovi ja peaaegu maja sisse ilma kelleltki midagi küsimata ja kui siis mõnikord pererahvas tuligi, siis suht rahuliku näoga  – keegi ei pidanud imelikuks, et mingid võõrad näod tema maja ümber või sees kolavad.

Siin on nüüd näha, mis juhtub, kui kuude viisi vaadata templeid. Galja hakkas streikima ja keeldus järjekordset templit vaatamast. Ei võtnud enam oma jalanõusid ära ja jäi lihtsalt templi ukse taha istuma. Giid ei saanud sellest üldse aru, kuidas on võimalik teha mitmekümne kilomeetrine rännak ja siis mitte minna  vaatama nii ägedat kuldset pagodat.

Mina olin tugev ja tegin kiired fotod sellest  ligi 500 aastat vanast pagodast, mille Taungoo’s elanud kuningas siia tegi. Taungoost sinna templini on nii-öelda Golden Road – vana kuninga tee, mis läkski läbi paljude nende külade.

Natukene teistmoodi pagoda, kus olid mingid mehed “mäk või män” seina peal. Buda igal juhul see ei olnud, nii palju saime aru. Neid oli vähemalt 4000 seal seinte peal.

Oma pikal rännakul läbi külade pidime korduvalt ületama jõgesid. Väga lihtne praam on ehitatud – kaks kõrvuti paati, mille peal pambusest matid. Kohalikud sõidavad motikatega sinna peale ja teiselpool jõge kihutavad sealt maha ja jõekaldast ülesse.

Seda rännakut võtavad ette vist üksikud turistid. Meie giid ütles, et aastatega vast vaid kolm-neli tykki ongi teinud. Seetõttu neis külades on elu turisti poolt rikkumata ja meid vaadati ka ikka tõsise huviga.

Selline näeb välja üks rändur, kellel juba 20 kilomeetrit seljataga ja pikk tee veel koduni. Isegi meie giid oli natuke tüdinud neist jalgsi-käivatest turistidest. Kohalikud harva käivad jala – alati võtab keegi su motika peale või veoka kasti.