Elevandid

Taungoo linna tulime spetsiaalselt selle pärast, et siit minna dzunglisse vaatama elevante. Sõitsime siia  Ingle järve äärest kümme tundi bussiga. Enne sõitu küsisime, kui kaua buss sõidab Taungoose. Õeldi kaheksa tundi. Siin riigis see tähendab kaheksa tundi ja  umbes tund või kaks lisaks. Tekib selline tunne, et nad ise eriti ei sõida nii kaugele ja ütlevad umbes. Tõenäoliselt nad ei saa ka kunagi turistide käest tagasisidet palju tegelikult läks.

Elevandi vaatamiseks pidime ärkama päris vara – kell neli kolmkümmend. Kell viis  pidi meid ootama juba hommikusöök. Hommikul me ärkasimegi koos mingi üli-kõva muusikaga ,mis mängis üle terve suure hotelli kompleksi. Vaatasime kella –  neli viisteist. See oli üli kõvasti pandud muusika nagu pioneerilaagris, mis laulis nonstop kuni viieni. Me ei saanudki lõpuni aru, kas see oli äratuskell või see oli midagi muud.Keegi meile ei osanud seletada ka. Me väga kartsime, et meil hakkab see muusika olemagi igal hommikul.

Sõit elevandi külla kestis kaks tundi minibussiga. Tee oli ainult sinka-vonka läbi mägiteede. Kaks tundi seda teed oli tõeliselt suur piin.

Seal saime tuttavaks  ühe prantsuse perega (ema, poeg ja tüttar). Nii tore oli neid vaadata – kõik praegu elavad erinevates riikides ja said kokku just Mianmaris. Nad tulid üks paev meist varem dzunglisse ja  õhtul sõitsid natuke elevantidega ja siis  õõbisid küla koolis. Saime teada kuidas kasutatakse kaugel dzunglis koole – õõsel magavad seal turistid ja hommikul lapsed tulevad sinna õppima. Turistidel ei lasta  seal isegi siis kaua magada, kui on suurem kõhu-düsenteeria. Kool hakkab kell kaheksa ja igal juhul tehakse klassiruumid kooli alguseks turistidest tühjaks.

See tuur on natukene erinev teistest elevandi matkadest. Need elvandid on ikka veel päris metsikud, sest neid kasutatakse reaalselt tõõ tegemiseks. Mianmaris  kasutakse tänaseni ligi 4000 elevanti metsa tegemiseks. Kuna maastik on mägine ja siin kasvab sega-mets erinevatest puudest, siis metsast lõigatakse välja erinevat liiku puid (Männid, tiigipuud jne). Et need puud metsast kätte saada, siis kasutatakse palkide tassimiseks elevante. Nad aitavad metsatööd teha, sest mägedes ja kitsastes oludes ei saa nad, ega vist ka taha kasutada masinaid.

Mõnes mõttes  on see kurb kui kasutavad elevante, aga teises mõttes säästavad puid ei võtta maha tervet metsa ja elevandid tunduvad elavat ka väga mõnusat elu.  Suurem osa Mianmari elevanditest on riigi oma. Vaid umbes 10 protsenti kuulub elanikele. Mets on aga alati riigi oma. Kindel on see, et tiigi-puud ei tohi ükski kohalik puutuda – isegi mitte siis, kui see tormiga pikali kukub.

Need elevandid, kes elavad külades inimeste juures, saavad hästi süüa, kuulavad hästi peremehe sõna ja igal moel on näha, et need on  suhteliselt hästi hoitud elevandid.

Meie nägime kuidas elevante pestakse. Kuna oli väga kuiv periood ja jõgi oli peaaegu kuivanud, siis elevanti pesti kausiga. Tundus nagu pestaks poriga.

Pärast läksime  elevantidega sõitma.

Kaela peal istus kohalik ja meie jaoks oli tehtud spetsiaalne istumise koht. Üks tund selles korvis istuda  oli päris raske. See oli kitsas ja ja peppu /selg hakkas valutama.

thumb_IMG_3434_1024

Jalutasime läbi küla ja vaatasime kuidas inimesed seal elavad. Peaaegu igal majal on pandud päikesepatarei, et nad saaks oma mobiili laadima panna. Majades elektrit, vett, ega kanalisatsiooni ei ole, aga mobiil ja korralik 3g levi on juba olemas.

thumb_IMG_3322_1024

Pisikesed, neid on alati nii mõnus pildistada…

Sõitsime läbi metsa – imestasime kuidas elevandid nii ilusti saavad mäest üles ja  alla  ronida.

Mõnikord oli isegi päris hirmus elevandiga ronida. Keset kõige  kitsasamat ja järsemat mäe kallakut otsustas ülemine hiigel-suur elevant ennast ümber keerata ja alla hakata tulema. Päris õudne oli, kui siis selle kallaku peal meie elevanti ümber hakati keerama, et kitsal rajal alla minna. Me nii kartsime ümber kukkuda, sest tee oli üsna jube -kitsas ja vee poolt uhutud kraave täis.

thumb_IMG_3447_1024thumb_IMG_3371_1024thumb_IMG_3346_1024

Külas on kõikidel  hambad punased, isegi naistel. Ma hakkasin vaatama, kas on üldse keegi kellel ei ole punase beteli jälgi hammastel ja ei näinudki ühtegi sellist. Lisaks sellele veel suitsetavad oma roheliseid sigareid.

Kui sõitsime elevandiga kõrge mäe otsa, siis nägime kotkast..Kohalik mees kohe proovis teda rakulkaga alla lasta. Me ei saanudki aru, miks ta üldse proovis, sest kotkas oli ikka päris kõgel. Kohati nad tunduvad meile nagu lapsed..

Näidati, kui tublid on elevandid, kuidas nad tassivad raskeid puid.. Jõudu on nendel ikka palju. Natuke neist on ikka kahju meil ka – eriti kui näed kuidas elevant protesteerib ja kuidas nad siis kergelt noaga torgivad kaela ja tema peale karjuvad. Aga arvan, et loomaaias see elu ka ei ole parem. Siin nendel on  ikka vaba loodus, kus neid lastakse igal öösel iseseisvalt jalutama..thumb_IMG_3450_1024

thumb_IMG_3454_1024thumb_MVI_3456_1024

Lõpuks saime neile söögiks banaane anda…Väga armsad loomad on nad ikka.

thumb_IMG_3469_1024

 

 

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s