Tagasi metsa!

Täna siis otsustasime teha veel ühe tõsise ahvi-vaatamise päeva. Oleme jõudnud Borneo saare tagumisse otsa –  Sandakani linna. Siia Brittide travel info praegu reisida ei soovita, sest siin on juba aastakümneid kombeks inimesi röövida. Lõuna-filipiinides on inimestel palju vaba aega ja vähemalt korra aastas käivad võtavad Malaisiast mõned pantvangid. Sõidavad oma kiirete paatidega Sandakani või selle ümbruse saartele ja võtavad sealt mõned kohalikud või turistid kaasa. Viimased võtsid sella aasta mais. Seega selle aasta norm on täis. Pealegi lasti mai kuu lõpus toimunud reidi käigus paar inimröövi pealikku maha.

Kõige selle juures on huvitav, et turistid on siiski peamiselt inglismaalt ja/või ameerikast. Suurte bussidega kohe liiguvad. Võibolla Briti valitsus teebki antireklaami, et oma inimesed siin saaks vabamalt ilma järjekordadeta reisida.

Ahve nägime. Kohe mitut sorti.

Orangutangid

Orang Utan ehk tõlkes primitiimne inimene. Neid sõtsime vaatama Sepiloki nimelisse kohta, mis asub mõistliku taksosõidu kaugusel Sandakanist. Siin on ahvidele tehtud päris mõnus suur reservaat -hellitava nimega rehabilitatsiooni keskus. Aeda ümber ei ole ja eks neid kohal hoiabki vist see, et neid söödetakse. See teeb siis turistidele näitamise ja meil nende pildistamise kergemaks. Nagu juba enne öeldud, siis on ahve pildistada üsna raske, sest nad on pidevas liikumises.

Kohe orangutangide pesa kõrval on tehtud nunnude Sun Bear ehk eesti keeles päikesekarude keskus. Vaid 2,5 hektarisel maa-alal peetakse kokku 37 päikesekaru. Ise hästi ei kujuta ette, kuidas oma maakodu hoovi selline arv karusid ära mahutada.

Noor-karusid kuni viie aastani proovitakse loodusesse tagasi lasta, vanemaid enam pole mõtet. Igal karul oma lugu ja kõigele lisaks saad veel mõistliku raha eest nö “adopteerida” omale lemmik-karu, kelle tegemistest hakkab siis sinu e-mailile pilte ja jutte tulema.

Kui ahve nägi veel palja silmaga, siis puu otsas magavate päikesekarude vaatamiseks/pildistamiseks võttis Galja juba tõsisemad abivahendid.

Läbi selle luku silma sai ka pilti iPhonega teha. Päikesekaru magab puu otsas:

Kuigi maa-ala oli pisike, karusid justkui palju, siis mets on tihe ja mõni üksik jalutas eest mööda. Siin 3 aastane tüdruk, kes veel pole täismõõtmeteski:

Karude puhul on tegu selge diskrimineerimisega. Nimelt orangutangid saavad vabalt tulla karudele külla. Karud, aga orangutangide juurde ronida ei saa. Elektriaeg on ümber ja särtsu saada karud kardavad.

Proboscis

Esimene kord käisime Probosciseid vaatamas, otsimas looduses Bako rahvuspargis. Nagu öeldud, siis ahve nägime, aga nad olid väga raskesti pildistatavates kohtades. Seekord kasutasime võimalust ja käisime Labuk Bay Proboscis Monkey Sanctuarys. Väga äge koht – kokku kogu 6km2 maa-ala peal neil umbes 300-400 ahvi. Tehtud siis vägevad söötmise-vaatamise kohad, kus turistid saavad neid nõrkemiseni pildistada. Selle ahvide kasvanduse on teinud kohalik palmi kasvanduse omanik, kes siis regulaarselt neid ahve seal suhkruvaba-saiaga söödab.

Nad on väga fotogeenilised – eriti ahvipojad ja ahvi-mehed 😉

See on üks õnnelik ahvi-pealik. Tal on kari naisi ja veel suurem kari lapsi. Vänt (abitoimetaja märkus: kohalike keeles Red Lipstick) on neil peaaegu kogu aeg püsti! Tahaks kohe teada, mis puulehti nad söövad!

Gray Leaf monkey

Seal probosciste juures elasid veel ühed väga nunnud ahvi. Suured ahvid olid kõik halli karvaga, aga pojad väga toredad kuld-kollakad. Täpselt aru ei saanudki, mis sorti ahvid need olid.

Hornbill – sarvlinnud

Nende ahvide keskel elasid ka väga fotogeenilised linnud.

Väike video

https://youtu.be/6PiZmEaHPyA