Kota Kinabalu

Oleme ilusti dzunglist väljas ja jõudnud Kota Kinabalusse.  

Natukene ajalugu selle linna kohta. Kota Kinabalu (lühendatult KK) on linn Malaisias, see on Sabahi osariigi pealinn. Asub Kalimantani põhjarannikul Hiina mere ääres.1968. aastani oli linna nimi Jesselton. Uue nime (tõlkes ‘Kinabalu linn’) sai linn 45 km kaugusel idas asuva Kinabalu mäe järgi. See on kõige suurem linn Sabahis ja 6-es rahavaarvult Malaisias.

Nagu me kohe saime aru, siis turiste on novembris siin kandis vähe. Tõenäoliselt on neid vähe ilma pärast, sest pool päeva siin on fantastiline ilm ja teine pool peale neljat siin sajab vihm. Sajab, aga mitte nii tugevasti nagu dzunglis.

Kinabalu mäe tippu ronima me ei läinud, sest pool mägi on praegu kinni. See mägi on 4000+ meetrit kõrge ja on Malaisia kõige kõrgem mägi. Kuna, aga suvel oli Indoneesias maavärin, siis toimusid suured varingud ja rajad mäe tippu on kinni. Praegu mäe radasid rekonstrueeritakse ja ronida saab ainult 2600-3000 meetri kõrgusele.

Malaisas on meie lemmik toit kõik see, mis on seotud mereandidega. Lihtsalt Eestis seda saame süüa nii harva ja siin on kõik palju odavaim. Samas proovime uusi asju mida kunagi ei ole saanud maitsta. Seekord võtsime proovimiseks mingi kreveti ja lobsteri moodi, mis olid pandud ujuma plastik pudelitesse. Miks nad peavad olla pudelis, seda me ei saanud aru.. Äkki keegi teab?

 

Vahemere ääres võtame tihti austreid, siin tahtsime ka proovida neid. Meile toodi need tõesti nii suured. Selliseidt ei ole veel ennem sõõnud. Nende kõrvale nad pakuvad peale sidruni ka wasabit. Priidule meeldivad väiksed austrid rohkem.

Kota Kinabalu ligidal on palju ilusaid saari. Me külastasime kahte – Manutik ja Sapi. Sinna saab nii ekskursioonidega, aga õigem on minna lihtsalt KK sadamasse ja osta pilet paadile. Saab poole odavamalt.

Manutiki saarel saime ilusti snorgeldada. Meil veedas, et praegu ei ole nii palju turiste. Raamatus ja internetis oli kirjas, et tavaliselt on siin kohutavalt palju rahvast. Räägivad veel, et mõnikord vesi on plastik pudeleid ja muud prügi täis. Me küll seda ei näinud. Vesi oli väga puhas ja läbipaistev. Saime ilusti snorgeldada.. Ainult kalad vastikult hammustavad. Alguses kui Priit ütles, et teda kalad mitu korda hammustasid, siis ma ainult naersin. Kohe järgmine kord snorgeldades sain ma seda ise ka tundma. Hammustavad nii kõvasti, et jalast veri  väljas. Kalad vist hoiavad oma territooriumi.

Sapi saar oli väiksem, kui Manutik. Kuna olime juba päikesest päris ära põlenud, siis läksime saarele ringi peale tegema. Seal me nägime paar looma ka..Suurt ja pisikest metssiga ja ülemõistuse suuri varaane.

Kuigi teadsime, et nad on ohutud, siis meie metsarajal ees seistes oli ta küll väga kurja näoga.

Ujuda oli seal täielik nauding. Läbipaistev vesi, inimesi vähe ja väga soe vesi, võibolla isegi liiga kuum.