Gunung Mulu Rahvuspargis

Gunung Mulu Rahvuspark on Sarawaki rajoonis, mis asub Miri linna ligidal. See park on UNESCO pärandi nimekirjas. Ta on kuulus oma koobaste ja teravatipuliste “Pinnacles” mägede ja  troopiliste vihmametsadega.

Mirist me lendisme Gunung Mulusse, sest seal on väike lennujaam (autoteed sinna ei viigi). Ainult paar kohta, kus saab ööbida.

Me võtsime endale mõnusa resordi, kus saime puhata pärast matkamist. Esimesel õhtul saime lihtsalt hotelli nautida – toredat toad, lobi ja bassein..

 

 

Meie neoon-rohelised sisalikud- geko’d, mis jooksevad ümber toa.

Kuna Haloweeni siin keegi ei pidutsenud, siis tähistasime seda, et oleme reisul olnud juba üks kuu.  Ah jaa, interneti siin peaaegu polnud. Suures saja toaga hotellis oli Wifi piiratud 10 inimesega. Kui kümme inimest juba kasutasid interneti, siis ta ei lastnudki sind sisse. Seega meil praktiliselt need päevad interneti polnud. Ja mis teha kui sajab paduvihma, eks leidad ikka tegevusi.

Meie restoranis saime proovida Bamboo chicken’i, mida vist teevad ainult Malaisisas. Kana on maitseainetega keedetud/praetud suure pambuse toru sees.

Järgmisel päeval võtsime endale mitu eksursiooni. Sõitsime paadiga ja nägime kuidas küla inimesed elavad. Need on päris ehtsad pärismaalaste hõimud, kes veel metsa elama on jäänud. Elavad suhteliselt lihtsat elu.

Nägime päris palju kohalike, kellel oli pesupäev. Ei saanudki aru kas nad  pesevad ennast ja pesu ainult nädalavahetusel või see protseduur käib iga päeval. Kõige toredam oli vaadata lapsi, sest nemad kull nautivalt pesid ennast ja rõõmsalt lehvitasid meile.

 

Vaatasime erinevaid koopaid. Tõesti nad olid väärt vaatamist. Mina olen küll päris palju neid koopaid maailmas näinud, aga siin nad on eriti suured ja uhked. Üks neist pidavat olema maailma kõige suurema sissepääsuga koobas, kuhu mahuks sisse ligi kümme suurt boingu lennukit üksteise sabas.

 

Olime õnnelikud, et dzungli jões ujuda saime.  Mitmes kord juba dzunglis, aga siiani ei eidnud seda õiget kohta kus saaks/julgeks seda nautida. Eks vesi mõnes kohas oli taitsa madal ja natukene kulm, aga ikka on tore selle kliimaga olla natukene vees. See ei ole järv, vaid on jõe algus. Jõgi algab maa alt ja kohe on selline puhta ja selge veega ujumise koht. Sama jõge nägime ka koopas. Mägede sees koobastes on see jõgi mitusada kilomeetrit pikk.

Krokodille meie ujumiskohas ei pidanud olema, sest nad ujuvad rohkem kaugemal allavoolu.

 

Veel natukene koopaid. Sel päeval käisime koopaid vaatamas kohe neljal korral.

Sellesse rahvusparki tullakse spetsiaalselt vaatama nahkhiiri. Malaisias on väga palju sorte nahkkiiri ja selles pargis on neid ligi 30 eri sorti. Giidiga käisime Deer Cave ja Long Cave ekskursioonil. Juba pargis jalutades näitas ta meile ühte nahkhiirt, kes magas puu lehe sees. Nahkiir oli üli pisike. Ei teinud pilti, sest kartsime ta üles ajada.  Koopas nägime kui neid miljoneid  rippus seal üleval. Kõva suhtlus käis, selline piiksumine ja plõksumine.  Eks neil juba kõhud olid tühjad ja arutasid kuhu  poole õhtul sööma minna.

Koopad olid hiigel suured, aga sees oli natukene väetise lõhn ja põrandal oli kaheksa meetri paksune nahkhiire kaka hunnik.  Leidsime mitmeid õnnetult surnuid nahkiiri, keda mingid sipelga moodi putukad sõid. Ehk siis protsess käib edasi(: ..

Kohe kui pimeneb on neil seal pargis  spetsiaalne plats, kus turistid saavad vaadata “show” kuidas miljonid nahkiired lendavad koopast välja. Nahkhiired tulevad tõesti koopast välja väga huvitavalt –  lennates spiraalis või nagu uss. Seda teevad nad selleks, et röövlinnud neid kardaksid. Tasub vaadata videot allpool. Neis koobastes pidavat olema 2 miljonit nahkhiirt ja ühe õhtuga nad pidid ära sööma ligi 30 tonni sääski. Selle üle kohalikud eriti rõõmsad, sest sääski on tõesti vähem kui dzunglis tavaliselt.

siin on video:

https://youtu.be/ddC2SZSHKq8

Ahjaa, taskulampi meil kaasas ei olnud ja pimedas tuli 3 kilomeetrit läbi dzungli tagasi kõndida. Pimedaks läks päris kiiresti. Mida pimedamaks läks, seda rohkem oli igasugu hääli metsas kuulda. See oli vist elu kiirem kiirkõnd. Kui ikka üldse midagi ei näinud, siis vaatasime iphone taskulambiga teed.

Oli ilus koht, kus oli tore puhata. Edasi lend Kota Kinabalusse..