Kuidas me dzunglis käisime

Öine dzungel

Võtsime siis esimesel ööl dzungli tuuri giidiga. Dzungli tuur oli mööda laia jalutamisteed, kus giid teadis-tundis iga madu, skorpionit, mürgikonna ja ämblikut. Neid oli tõesti igal sammul ja iga puu otsas. Giidi jutu järgi skorpionid kõige süütumad, ämblikest iga viies on tapvalt mürgine ja madudest tasub ringiga mööda minna. Kuidas mööda minna ei tea, sest pooled istusid puude otsas. Giid ütles, et tema ka ei tea altpoolt vaadates, milline on mürgine, sest kõhu alt on kõik pea ühte moodi:

thumb_IMG_0399_1024

Vist väheke mürgised rohutirtsud.

thumb_IMG_0423_1024

Ainuke mürgi vaba loom – malaisia Tapir. See sea suurune, roti taoline nunnukas elas tegelikult meie hotelli majakeste vahel.  Aga pimedas esimesel kohtumisel Galja hüppas ikka ehmatusest paar meetrit ülesse.

thumb_IMG_0406_1024

Mitte mürgine öö liblikas.

thumb_IMG_0411_1024

Vist mürgine madu puu otsas

thumb_IMG_0402_1024

.thumb_IMG_0403_1024

mingid ämblikud, 20% tõenäosusega mürgised.

Skorpioneid nägime, aga pildile ei saanud. Neid meelitas giid urust välja miski kavala nipiga ja siis pidime pimedas olema. Tal oli selleks miski UV lamp ja skorpion helendas neoon roheliselt.

Meie esimene päris Dzungli matk

Järgmisel päeval tahtsime võtta siis tõsise pika dzunglimatka. “Kogenud matkajatena” me siis pikalt netist uurisime, kas ikka on mõtet maksta raha giidi eest, kui minna dzunglisse matkarajale. Kõik erinevad blogid/foorumid, mis näppu jäid ütlesid, et matkarajad on hästi märgistatud ja giidi võtta suurt mõtet ei ole.

Valisime endale jõukohase 11 kilomeetrise raja, mis algas Kuala Tahangist ja lõppes Kuala Trengganis. Kaardi peal oli sinna lõpppunkti ilusti märgitud majad ja onnid. Meile pakuti  ka giidiga sama ekskursiooni, aga seda 100 euro eest. See pidavat veel sisaldama lõpust paadiga algpunkti tagasisõitu. Ehk siis meile tähendas see info, et on kindel värk, et lõpus ootab suur sadamaga küla.

Matkaraja esimene kilomeeter kuni rippsildade Canopy way atraktsioonini oli lausa kapitaalsest raudplaatidest tehtud. Sellist teed dzunglis poleks oodanud. Aga eks seda rada mööda käis ka suur hulk turismi gruppe. Ja kõik mis puidust, kivist tundub siin-kandis üldse väga kiiresti ära hallitama/mädanema. Sellest käsitugedega raud-jalgrajast saime ainult julgust juurde ja ei kavatsenudki peale rippsildade kiiret läbimist tagasi minna. Ühesõnaga giidi võtmine tundus mõtetu.

thumb_IMG_0427_1024

Radu, mille vahel valida oli väga palju ja ma valisin teadlikult sellise, et me käiksime jõe äärt mööda. Siis ju ometi eksida ei saa, sest lisaks oli mul iPhones off-line kaart ning mobiili levi oli raja alguses väga eeskujulik. Kaasa antud raja kaart oli suht segane – nagu laste joonistatud ja Maps.me appi offline kaart oli ka vähedetailne, aga mingi pildi sai sealt kohe ette.

Rada pidi võtma aega umbes 5-7 tundi ja startisime kuskil kell 10.00.  Ma ei kahelnudki, et me treenitud matkajad selle pigem 4-5 tunniga teeme. Raja esimene ots oligi julgustavalt hästi märgistatud. Olid sildid, oli lai rada ja olid ka puude küljes kollased märgid. Alguses oli kollaseid silte palju, lõpu poole tegi iga sellise sildi nägemine suurt rõõmu. thumb_IMG_3864_1024

Mida aeg edasi, seda selgem oli, et offline kaardil liigume me edasi kahtlaselt aeglases tempos. Tee käis pidevalt üles alla. Füüsiliselt raske rada ei olnud, aga oli päris palju tõuse ja langusi. Kuna käisime mööda jõe äärt, siis pidevalt tulid mäest alla mägiojad, mida pidime ületama. Iga kilomeetri kohta oli selliseid vast paar tükki. Need kaldad olid juba järsemad ja seal olid turistidele ka köied kinnitatud, et alla-üles kergem oleks laskuda.

Rajalt eksisime mitmel korral vist seetõttu, et neid väikeseid mägiojasid ületades oli raske aru saada, kus rada jätkub. Päris eksinuna me kunagi ennast ei tundnud, sest hästi sissetallatud rada läks ees ja aegajalt oli jõe piiri näha..

Rada läks aina pöörasemaks, mets pimedamaks, mägiojad sügavamaks ja mis kõige hullem puudelt kadusid tuttavad märgid ja teeviitasid polnud enam mitu tundi ühtegi näinud. Ainus mis lohutas, et aeg-ajalt oli näha jõe kallast. Ehk ära ju eksida ei saa, kui kogu aeg mööda jõe kallast käid.

thumb_IMG_3865_1024

Viimases lõpuk nägi minu Offline kaart välja selline. Ega ju väga palju näha pole kaardil. Teadsime, et linnulennult veel viimane kilomeeter on minna. Aga sellel rajal võis see tähendada poolest tunnist kuni tunnini.

Jalg oli juba nii pehme, et ühe jõe ületamisel panin libedatel kividel korralikult peakat. Tänu imele sain käed ette ja pääsesin kergete sinikatega. Kaamera oli ka õnneks seljakotis ja maktajalanõud sai ju veekindlad valitud.

Kuna tee oli järjest märjem ja mets tihedam, siis Galina nägi raja peal imepisikesi püstiseid kaane. Jube agresiivsed tundusid. Galjal olid püksid sokkide sisse pandud, mul olid lühikesed sokid ja pikad püksid peal. Kohene kontroll näitas, et veel kaanid ennast meie külge imenud ei ole.

images 668627439_3e33598874

Raja lõpp läks täitsa käest ära. Oli selge, et enamus inimesi oli võtnud giidiga matka, mis tähendas, et kuskil dzungli jõe kaldal ootas neid paat, millesse nad istusid ja tagasi sõitsid. Kuna meie giidi ei võtnud ja ühegi paadiehega kokku ei leppinud, siis lootsime kaardil näidatud “küla” Kuala Trenggan majakeste või onnikeste peale. Vaimusilmas ma kujutasin ette, et seal on väike paadisadam ja kümned paadid ootavad meid. Selgus, et midagi taolist seal ei ole. Isegi selliste onnide leidmine, mida kaardil märgitud tundus võimatu ülesanne, sest märgid metsas kadusid ära. Ainus, mis rahustas, et oli veel jalgrada, mida mööda ilmselgelt palju inimesi on käinud, sest dzungel väga kiiresti kaotab igasuguse vana raja.

thumb_IMG_3859_1024

Läksime siis seda rada mööda edasi ja nägime hiiglama vana rippsilda, mille peale astumise algus oli täitsa ära mädanenud laudadega ja pooled lauad üldse puudu. Esimesel korral selle silla ületamine tundus nii kahtlane, et me isegi keerasime ringi ja läksime mingi osa teest tagasi. Ainus, mis julguse taastas, et leidsime ikkagi sel teelõigul ühe kollase sildi puu küljest, mis tähendas, et rada on õige. Minu kaardil seda jõge ja rippsilda üldse polnud, küll aga näitas kaart, et kuskil paarisaja meetri pärast peame mingi teega või rajaga ristuma, mis viib meie loodetud “külani”.

thumb_IMG_3866_1024

Rada, mis offline kaardil toodud oli tõesti lai ja oli  näha, et seda mööda on palju käidud. Samas viimase paari tunni jooksul polnud me kuulnud mingeid paatide hääli, kuigi käisime jõe äärt mööda. Viimase kuue tunni jooksul ei läinud me kellegist mööda, ega keegi tulnud ka vastu.

Galja hakkas ka juba järjest kaugemale maha jääma. Jalad olid meil väsinud. Olime maha käinud iPhone Wittingsi järgi 26000+ sammu ehk Appi’ arvates miski 23 km. Viimaks siis jõudsime raja lõppu jõe äärde. Pidime vaid ületama sellise silla:

thumb_IMG_3867_1024

Jõe äärest leidsimegi maja, aga igatpidi suletud ja kogu see koht tundus täiesti mahajäetud. Tagasitee oli meil küll selge ja ära me ju tegelt ei eksinud, age tagasi minekuga oli ainult üks probleem. Kell oli neli päeval ja me olime raja algusest siiani jalutanud vähemalt kuus tundi. Seega tagasi minek, isegi kui jalad seda oleks lubanud, tähendanuks kindla peale pimedasse jäämist. Kuue seitsme vahel läheb täitsa pimedaks. Tuletades aga meelde oma öö-ekskursiooni, siis oli skorpioneid, ämblike ja puu-otsas madusid igal sammul. Kaanidest, sääskedest rääkimata. Ja loomulikult olime ka Offi pudeli jätnud hotelli.

Istusime siis sinna majakes trepile ja mõtisklesime, mis on parim variant. Kõige loogilisem tundus, et tagasi minna ei tasu, sest ma ei suutnud viimast lõppu ka valgel ajal ilma kukkumata ja eksimata läbida. Pimedasse jäädes tundus see veel kahtlasem rada. Juba nägin ka jalgade pealt, et vähemalt kolm kaani oli minu verd imenud. Suured verised augud, millest vere nired voolasid. Ühesõnaga ööbimise mõte tundus parem, kui sinna kaanide juurde tagasi minna.

Ja siis saabus meie õnnelik hetk. Kuulsime mootorpaati mööda suurjõge tulemas, siis ilmus ta seal ka nähtavale. Oi kus ma karjusin ja hüppasin edasi-tagasi ja vehkisin kätega, et ta meie jõe kõvalharu peale keeraks.  Kangesti tundus nagu oleksime üksikul saarel ja karjuks mööduvatele kaugetele laevadele. Kas päästis kollane pluus või minu kõva hääl, igatahes paat keeras suuna meie peale.

Mingi aja pärast ma saingi aru, et see paadijuht ju märkas meid ja nõus isegi peale võtma. Ta oli vist üks sellest kuulsast Orang Aisle küla meestest, sest sõnagi inglise keelt ta ei osanud. Ainult meie alguse küla nimi ja hotelli nimi tundusid talle tuttavad. Sellest pärismaalaste külast matkasime raja peal isegi mööda. Kuulsime küll, aga ei näinud, sest dzungel oli nii tihe. Pärast sõitsime paadiga lähedalt mööda ja saime neid ikka lähedalt ka vaadata -on ikka täitsa ehtsad pärismaalased:

Taman-Orangasli-Swim Taman-Orangasli-Mother

Vot nii rõõmsa näoga olime paati istudes:

thumb_IMG_3869_1024

Kogu tagasisõit allajõge kestis vähem kui tund, sest sõitsime väikestest kärestikest suure kiirusega alla.

thumb_IMG_0449_1024

Pärismaalane lasi meie kodusadamas tõlkida, et soovib pääste-operatsiooni eest tasu 12 eurot. Ei olnud kahju maksta.

Ühesõnaga kokkuvõtteks hoidsime kõva 88 Eurot kokku ja saime teada, et foorumites kirjutatud rada ei olegi nii “turistic”, ei ole ka nii hästi märgistatud ja kindlasti tasub mingil moel ise paadimeestega enne kokku leppida, muidu võibki sinna metsa-alla ööseks magama jääda.

Tagantjärele googeldades saime teada, et selles rahvuspargis on päris palju matkajaid päris kadunuks jäänud. Osadel on õnnestunud isegi grupist eralduda ja siis on mitmeid päevi neid seal taga otsitud.

Ahjaa süüa me muidugi kaasa rajale ei võtnud, vett oli ka ainult 1 liiter, mille me vist esimese paari tunniga ära jõime. Janu me küll ei tundnud, sest mägiojad tundusid puhtad ja me jõime seal liitrite viisi seda vett. Järgmiseks dzungli tuuriks on muidugi terve nimekiri asju, mida veel tahaks kotti kaasa võtta – näiteks  tikud, söök, OFF jne.

3 thoughts on “Kuidas me dzunglis käisime

  1. Vitsa vaja Teile anda. Aga muidugi nüüd on mida terve elu meenutada ja 12 € selle eest pole tõesti palju…hea jutt oli.

    Like

  2. Hästi panete, ei kadesta:) kui nii edasi läheb siis tuleb see üks paras reality show. Mul tulid juba lugemisest jalgade peale villid

    Liked by 1 person

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s